[text]
Täna on

Ilmunud ajalehes Edasi 30. IV ja 7. V 10201.a. (1988)

Kaupo Deemant

Taarausuliste liikumine andis Eesti Vabariigi aastail rohkesti kõneainet, ajalehtedes ilmus materjale nii sõnas kui pildis. Oli arvamusi, et Taara usu tarvituselevõtt tähendab tänapäeva traktorite ja moodsate atrade juurest tagasiminekut harkatrade, karuäkete, koodi ja savionnide juurde.

Ka viimaste aastakümnete jooksul on ajakirjanduses ilmunud üksikuid artikleid, valdavalt on need mahategevad, sisaldades möödalaskmisi ja ebatäpsusi. 1987. aasta juulikuu “Loomingus” avaldati eravalduses oleva Kustas Utuste arhiivi andmetel kirjutatud Küllo Arjakase artikkel, mis on seniilmunutest kõige objektiivsem ja sisukam.

Taaralased ja nende vaated

Olemasolevatel andmetel algas taarausuliste liikumine Tallinnas ja selle ümbruskonnas kinniste ringidena Eesti Vabariigi algaastatel. Algatajaks peetakse ajaloohuvidega meedikut Juhan Luigat. Ta uuris taoismi ja soome-sugu rahvaste usundit, millest ta oluliste seikadena tõi esile looduse ja esivanemate austamise. Eesmärgiks oli idealistlikult ühendada XIII sajandi eestlus XX sajandi eestlusega, tuntud rahvustervikluse idee. Teiseks taarausu propageerijaks oli vanavarakoguja ja minevikku idealiseeriv ajaloolane Aleksander Põrk. Lahkhelide tõttu jäi ta taaralaste liikumisest hiljem kõrvale. Tema rikkalik vanavarakogu säilib aga Eesti Rahva Muuseumis. Liikumise tegelikeks ideoloogideks olid major Kustas Kirschbaum-Utuste ja tema naine Marta Lepp-Utuste – revolutsioonilise romantilise minevikuga kirjanik.

Aluste ja põhikirja väljatöötamine võttis aega. Ühe juhtiva taaralase seletuste järgi võeti eesti muinasusust üle kõik teadaolev ja tunnetatav, arvestati kroonika andmeid, rahvaluulet, J. Luiga ja teiste uurimusi. Juhtivad isikud olid arvamusel, et taarausk ei ole esivanemate usu kopeerimine, vaid jätkamine tänapäeva tasemel. Taarausu põhimõtted, eesmärgid, kombestik – taiad jm. – kajastuvad nende poolt väljaantud ajakirjas “Hiis”. Selle esimene number ilmus 1930 (kokku ilmus 4 numbrit).

Taarausu põhimõtete hulka kuulusid järgmised arusaamad: “Taara usu õpetuse aluseks on tõekspidamine, et kõik elav ilm on arenemise ja edenemise tulemus, et arenemine sünnib praegu ja kestab tulevikus.” Segaseks jääb Taara enda seletus: “Taara ei ole määratav ega kujutatav ... on ... hingega tajutav.”

Võimud ei soosinud taarausulisi. Põhikirja projektist leiti igasuguseid vormivigu, lõppude lõpuks põhikiri siiski kinnitati 1931. aasta suvel.

Põhikirja järgi oli usuühing “Hiie” ülesandeks oma liikmete vaimsete ja hingeliste nõuete rahuldamine ja rahvusliku ideoloogia arendamine. Ette oli nähtud ka usuliste muistendite kogumine, nende puhastamine võõrollusest ja rahva sekka saatmine. Kavas oli tähistada ka rahvuslikke rõõmu ja mure tähtpäevi.

Ühing “Hiie” ametlik asutamiskoosolek peeti Tallinnas 25. mail 1932. Kõnega esinenud K. Utuste andis tolleaegsele Eesti ühiskonnale väga kriitilise hinnangu, tuues esile rahvuslikku enesealavääristamist, võõrale autoriteedile allumist, eestlaste väiklust, kiusaklust ja suguvendade meeletut kadestamist.

Valiti juhatus ja ideoloogiline juhtkond – Tarkade Koda. Viimane koosnes askodest, kes olid eluaegsed. Peale Kustas Utuste ja Marta Lepp-Utuste kuulusid taaralaste juhtivate tegelaste hulka veel mitmed sõjaväelased. Esimeheks valiti majori auastmes Jaan Org. Kolonel Traadi Lango oli V (mobilisatsiooni-) osakonna ülem. Major Hengo Tulnola oli sõjaarhiivi korraldaja, ajaloohuvide ja –teadmistega inimene.

Täpsemad arvud taaralaste kohta puuduvad. 1934. aasta rahvaloenduse järgi oli Eestis 171 taaralast, neist 116 meest ja 55 naist. Järk-järgult liikmete arv suurenes. Eelmainitud K. Utuste arhiivis on nimekirjas 650 registreerimiskaarti, milledest on säilinud 527. K. Arjakas on neist teinud üksikasjaliku analüüsi (vt. “Looming” 1987, nr. 7, lk. 1001).

Varasemad autorid on rõhutanud ohvitseride arvukust taaralaste hulgas. Juhtkonnas oli nende osa tõepoolest oluline, kuid säilinud kaartide järgi oli liikmeskonnas vaid 9 ohvitseri ja 15 alamväelast. Töölisi ja käsitöölisi 147, põllumajandusega tegelejaid 46. Liikmeskonnas oli peaaegu kõikide elukutsete esindajaid. Ligi kolmveerand oli sündinud XX sajandil. Õpilasi oli 59. Oli eeldusi taaralaste arvu edasiseks kasvuks, sest maanoorte organisatsioon Ülemaaline Eesti Noorsoo Ühendus (ÜENÜ) oli mõnel määral taaralaste mõju all.

Taaralaste hulka kuulusid mitmed tuntud Eesti vaimuinimesed. Innukas taaralane oli helilooja Ado Vedro. Ta komponeeris ka meloodia ühe juhtiva taaralase Jaan Orgi “Võidupüha müsteeriumile “Jaani tulemine”. Ants Selmet oli eesti keele ja filosoofia õpetaja Vändra Keskkoolis, mitmete õpikute autor. Taaralaste ridadesse astus ka kunstnik Esko Lepp. Ajaloolastest võib mainida Järvo Tandret, Tallinna Reaalkooli ajalooõpetajat. 1941. aasta suvel ta areteeriti ja ta suri sõja ajal vangilaagris. Taaralane oli ka luuletaja Enn Uibo. Trükist on enne sõda ilmunud kaks tema luulekogu: “Kuldkõrte igatsus” ja “Homse nimel”. Laialipillatult leiame ta luuletusi ka ajalehtedest ja ajakirjadest. Möödunud aasta 25. oktoobril oleks ta saanud 75-aastaseks. EKBL-ist me ta nime ei leia. Asi on selles, et 1965. aasta suvel suri ta Mordva vangilaagris. Ta loomingu austajate valduses on kümneid ja kümneid kurvatoonilisi, mõtisklevaid ja sügavasisulisi käsikirjalisi luuletusi.

Kombestikust ja tegevusest

Taaralased võtsid kasutusele oma ajaarvamise, aega hakati mõõtma Eesti Vabariigi väljakuulutamise ajast peale. Ka kuud said uued nimetused: helmekuu (jaanuar), radokuu (veebruar), urbekuu (märts), mahlakuu (aprill), lehekuu (mai), õilmekuu (juuni), heinakuu (juuli), lõikuskuu (august), sügiskuu (september), hingekuu (oktoober), talvekuu (november), jõulukuu (detsember).

Taaralaste kombetalitustel põletati urituld. Urituli süüdati urikivil, mis oli valmistatud maakivist või kipsist. Säilinud kaljupanka meenutava kipsist urikivi kõrgus on 26 cm, selle ülaosas on auk süütevedeliku jaoks.

Liikmeskond koosnes lihtliikmetest ja pühitsetud taaralastest. Viimased kandsid kaelas hõbedast tõletit (medaljoni), mille esiküljel oli kullast leegi kujutis. Iga pühitsetav pidi tooma veidi mulda talle kõige pühamast paigast, see segati erilises toobitaolises püha mulla anumas teiste taaralaste mullaga. Pisikest kogust mulda kuumutati uritulel ning pandi tõleti tagaküljel olevasse avasse, mille peale spetsiaalsete tangidega suruti kaaneke. Tõlet oli valmistatud R. Tavasti töökojas, iga tõleti tagaküljel oli number. Pühitsemisel kasutati loitsuteksti, mis ei kuulunud avalikkusele teadmiseks. Tõlet pidi ühendama taaralast Hiie ja kodumaaga, kus ta ka viibiks. Samuti pidi see kaitsma selle omanikku kurja, õnnetuste ja haiguste eest.

Teiseks riituseks ehk taiaks oli abielu pühitsemine. Esimesed taarausuliste pulmad peeti juba 1928 Sõjamäel. Peigmeheks oli üks taaralaste liikumise algatajaid A. Põrk. Abielu sõlmiti looduslikus või tubases hiies uritule juures. Kombestiku hulka kuulusid peale loitsusõnade ka laulud ja kandlemäng. Pulmade üksikasjalisi kirjeldusi võime leida omaaegsest ajakirjandusest.

Viimaseks taiaks oli viimsele teekonnale saatmine. Matmise taig töötati välja järk-järgult. Kaugemas tulevikus oli vastavalt soovile ette nähtud ka lahkunu põletamine. Viimased matused olid 1986. aasta jaanuaris. Taaralaste taia kohaselt maeti viimane asko Hengo Tulnola, matusetalitust juhtis kunagine taaralane. Põlesid küünlad, urikivil süüdati tuli. Lahkunu nägu kaeti siidist igavikulinikuga, kuhu abikaasa oli tikkinud tõleti kujutise. Saatemuusika hulgas olid ka kandlehelid. Sisuliselt oli matus ilmalik ja karge. Rahumäe kalmistule maetud H. Tulnola kalmukivil on tõleti kujutis.

Taaralaste tähtpäevadest oli esikohal Jüriöö ülestõusu tähistamine. Nad leidsid, et “Jüriöö tulede kuma ei ole kunagi kustunud rahva hingest”. (Meenutame, et H. Kruusi algatusel tähistati Jüriöö ülestõusu 600. aastapäeva Suure Isamaasõja ajal laialdaselt Nõukogude tagalas.) Esimene teadaolev taarausuline Jüriöö mälestuspidu peeti “Estonias” 1928. Edaspidi levis Jüriöö tähistamine ja jüritulede põletamine ÜENÜ toetusel üldiselt üle Eesti.

Aasta esimesel poolel tähistati veel urbepäeva ja suvistepühasid. Ürgne jaanituli oli enesestmõistetav. 1930-ndate aastate keskpaiku sulas jaanipäeva tähistamine kokku landesveeri üle saavutatud võidu pühaga. Sügisestest tähtpäevadest oli olulisim hingedepäev. Sel päeval mälestati esivanemaid “ja kõikide aegade eesti rahvuskangelasi”. (Hiljuti võisime ajalehest “Kodumaa” lugeda, et ürgse soome-ugri päritoluga hingedepäeva tähistamist pidas vajalikuks Eesti Muinsuskaitse Seltsi Volikogu – lahkunute ja hukkunute mälestuspäevana.) 1934 algatasid taaralased ka rahvusaate päeva tähistamise, valides selleks luterliku usupuhastuspüha (31. oktoober). Selle eesmärgiks oli rahvusaadete kandjate, nii üksikisikute kui ka organisatsioonide ühtekoondamine. Väga omalaadne oli tunnustuspäeva mõte. Sel päeval (septembri lõpus) tunnustati kõikide elavate eestlaste teeneid oma rahva ees, olgu need suured või väikesed. Eeskätt tuli tunnustada iga talupere tööd ja vaeva, kes oli harinud kodumaa pinda. Seejärel kultuuritegelaste teeneid ning viimases järjekorras riigitegelaste omi. Taaralased tähistasid ka jõulupühasid kui ürgseid talipühi, mis algasid 24. detsembril ja lõppesid 6. jaanuaril. Ühe jõuluõhtu kava järgi oli peategelaseks jõuluhaldjas, rohkesti oli laule, lastele jagati kingitusi. Pidulik söögilaud oli põhimõtteliselt alkoholivaba.

Peale eelmainitud traditsiooniliste taarapühade oli veel mitmeid kultuurilisi ja seltskondlikke ettevõtmisi. Nende läbiviijateks olid “Hiie” eri toimkonnad, nn. “kolded”. Võimaluse korral saadeti välja kutsed. Õhtud peeti üüritud ruumides. Mõned ettekannete teemad aastatest 1933–37: “Piibli ja eesti võrdlegendid”, “Juudiusust”, “Eesti rahvuslik mentaliteet rahvaluule alusel võrreldes vene ja saksa mentaliteediga”. Korraldati kõneõhtu “Eesti muinasajast”. Kultuuriloolised olid “Kalevipoja” ja “Raamatu aasta kirjandusõhtu”. Muidugi tähistati Eesti Vabariigi tähtpäevi.

Oluline oli taaralaste tegevuses ka meelelahutuslik osa. Regulaarsed olid rahvatantsude ja mängude õhtud. Õhutati sööma rahvustoite ja kandma rahvarõivaid. M. Lepp-Utuste eelistas nn. rahvusrõivast, mille valmistamisel kasutati ajakohasemat materjali ja arvestati moevoolusid. “Hiie” isetegevuslased esitasid korduvalt M. Lepp-Utuste kahte näidendit “Kummituste õhtu” ja “Kosjamäng”.

Märkimisväärne on ka taaralaste muusikategevus. Asutati “Hiie” segakoor, mis kasvas umbes 100 liikmeni, pooled neist olid taaralased. Lauluharjutustele koguneti kaks korda nädalas. Koori repertuaar oli ilmalik ja inimlik, osa laule on praegugi kasutusel. Nende erilauluks võib pidada “Ühest vaiksest pühast hiiest” (viis M. Lüdigilt). “Hiie” koor võttis osa 1938. aasta üldlaulupeost. Kooril oli ka oma lipp, taevasinisest siidist, sellele oli õmmeldud tõleti kujutis. Üks meelispilte oli kannel. A. Vedro asutas konservatooriumi isegi kandleklassi.

Seltskondliku tegevuse hulka kuuluvad veel suvised matkad ja väljasõidud. Matkad pidid pakkuma kosutavat puhkust, tähelepanu tuli pöörata loodusele, ajaloole, kohamuistenditele. Mõned näited 1934. aasta kavast. Jaaniõhtuks sõideti Riisiperre. Koos kohaliku ÜENÜ toimkonnaga tähistati Võidupüha. Jalgsimatk Sõjamäe hiide oli pühendatud suveaatele. Rahuaate auks sõideti laevaga Naissaarele. Matkaga Kakumäele avaldati lugupidamist taimede haldjale. Väljasõit Lohu linnamäele oli pühendatud meeskangelaslikkusele ja jalgsimatk Linda kivi juurde Ülemiste ääres naiskangelaslikkusele. Matkaga Lagedi jõe äärde ülendati sõpruse ideed.

Taaralased olid üksteise suhtes korrektsed ja tähelepanelikud. Ettevõtmistest teatati õigeaegselt kirjalike kutsetega. Nägusate kaardikestega õnnistas juhatus hällilapsi. Taaralaste kõnepruugist olid kõrvaldatud mõisasakstelt ja kadakatelt laenatud “härra” ja “proua” ning asendatud need soomeugrilise “isanda” ja “emandaga”. Need väljendid esinesid ka taaralaste trükistes ja omavahelises kirjavahetuses.

Üheks taaralaste suuremaks ettevõtmiseks oli Sõjamäe hiie rajamine. Oli mitu puude ühisistutamist. Paesele pinnale toodi Sõjamäe rabast umbes 8400 hobusekoormat mulda. Kuulutati välja hiiekavandite võistlus, laekus mitu tööd tuntud arhitektidelt. 5 ha suuruse Sõjamäe hiie üheks elemendiks pidi olema 130 m kõrgune tornitaoline tulila. See oli ette nähtud märgutule süütamiseks ja pidi sümboliseerima Jüriöö tulesid. Sõjamäe hiis pidi valmima 1943. aastaks Jüriöö ülestõusu 600. aastapäevaks. Sõjajärgsetel aastatel puud hävisid, välja arvatud üks tamm. 1963. aasta paiku alustasid Tallinna kodu-uurijad Jüriöö pargi rajamist. Kohale pandi ka kunagine mälestuskivi sisseraiutud aastaarvuga “1343”. Kodu-uurijate pideval pealekäimisel koostati ametlik Jüriöö pargi projekt, 1978. aastal algas suurem puude istutamine.

Kauget muinasaega idealiseerivate taaralaste tegevus oli seotud tänapäeva mõistes ka muinsuskaitsega. Ajakirjandusest leiame nende sõnumeid muistsete hiite ja ohvrikivide kohta, mõned neist on alarmeerivate pealkirjadega (“Hiiemäed kirve all”, “Ohvrikivi Kahkvas hävineb” jt.) Taaralastelt saabus Tartu Ülikooli Arheoloogia Kabinetile andmeid muististe kohta ja ka arheoloogilisi leide. Oli muide kavatsus võtta C. R. Jakobsoni perekonnakalmistu kalmuhiite nimekirja ja anda see Vändra taaralaste hooldamisele.

Eeltoodu kehtib enamasti Tallinna taaralaste kohta. Kavas oli luua taaralaste kogudused mujalgi Eestis. Esimene taarausuliste päev Võrumaal oli 5. juulil 1934 Kärgula vallas Endel Loidele kuuluvas talus. Praktiliste ülesannete hulka arvati ka muistsete hiite registreerimine ja tutvustamine, muistse vabadussõja tundmaõppimine, kohalikkude muuseumide asutamine. Moodustati Võrumaa toimkond, mille ülesandeks jäi “Pühajõe Hiie” rajamine. See sai teoks 1937. aasta augustis. Võrumaa taaralaste suuremaks ettevõtmiseks jäi 1643. aasta Pühajõe vastuhaku tähistamine (talupojad hävitasid pühaks peetud Võhandu jõele ehitatud veski, mida nad pidasid ikalduse ja vihmasadude põhjuseks) 1936. aasta suvel. Tõrvikutega rongkäigust võttis osa ligi 1500 inimest.

“Hiieks” jõudis kujuneda ka Kose Omakultuuri toimkond. Kirjas oli veel üle 10 Omakultuuri toimkonna.

Võime tõdeda, et taaralaste liikumine kadus koos Eesti Vabariigiga 1940. Mingit seadusandlikku akti nende tegevuse seiskamise kohta pole teada. Nende viimaseks suuremaks kokkutulekuks jäi Marta Lepp-Utuste matmine taarausu kommete kohaselt Sangaste kalmistule 14. novembril 1940. (Kümnel kalmul pole mingit tähist.)

Küllaltki paljude taaralaste saatus kujunes traagiliseks. K. Utuste vangistati Valgamaal 1941. aasta kevadel oma talus ja ta jäi jäljetult kadunuks. Juhtkonda kuulunud meestest jäid J. Org ja T. Lango teenima 22. territoriaalkorpusse. 14. juunil 1941 vangistati nad koos paljude teiste territoriaalkorpuse ohvitseridega Petseris ja nad hukkusid Norilski vangilaagris.

Kokkuvõtteks

Jättes kõrvale taunitud marurahvusliku ideoloogia, leiame taaralaste tegevusest küllaltki palju üldinimlikku. Nende seltskondlik tegevus oli ju põhiliselt ilmalik, sarnanedes paljuski raamatukogude ja laulumänguseltside tegevusega. Otsitud muinasusu imiteeringud olid vaid väline vorm. Nende muusikaline tegevus on tükike meie muusikaajaloost. Rahvarõivaste kasutamine meie laulu- ja rahvatantsupidudel ületaks taaralaste soovunelmad. Mälestuspuid ja mälestussalusid istutame praegugi. Nägime, et nende tegevuses oli üksjagu praeguse kodu-uurimise ja muinsuskaitse jooni.

Taaralased olid elujaatajad. Nende kreedos “Meie usume, et homne päev on parem tänasest, sest meie aitame sellele kaasa” avaldub nii vajalik aktiivne eluhoiak. Kreedo ebamäärane lõpuväljend “Taara avitab” võib kui tarbetu ära jääda.

Kaupo Deemant