[text]
Täna on

 db6f0c4fdc7ec1ae206b820f7b7972ba_w320.jpg

Eessóna

Eesti rahva ajaloo-tóe ees range vastutustunde ajendusel pyyan, olgugi pógusalt ning lihtsustatult meenutada Kustas Utuste eluteelt tema elutöö nelja peatähist. Vapustavate vaenusyndmuste keerises on neid koos teekäija isikuga yheltpoolt sihilikult ja teiseltpoolt vóhiklikult, katsutud tallata unaruse tolmu.

Mainitud tähiseist olen teadlik, ju siis ka aruandekohuslik, enda vahetuist kogemusist, kuna ka ise paljude teiste hulgas 1917-1928 a. ajavahemikul tahtlikult ryhkisin K.Utuste taotlusile kaugelt järele ja 1928-1940 a. käisin otse tema kannul ning koostöös sama teed pidi.

21. V 1968
Kose Uuemóisas

Hengo Tulnola

 

I Elujärkude ylevaade

1884. 13/25 VII Vórumaal Kärgula valla Rummi karjamóisas syndinud; säälsamas yheksakuiseks kasvanud;

1885 - 1895 Keeni valla Utuse talus lapsena mängimas ja karjuseametit pidamas;

1895 - 1896 Utuse talus karjuseametis ja Pringi valla Siimu kylakoolis óppimas;

1896 - 1902 Utuse talus póllutööl ja Valga linnakoolis óppimas;

1902 - 1903 Utuse talus póllutööl ja Samas kypsuseksamiks ette valmistamisel;

1904 - 1907 Peterburis, Kroonlinnas ja Helsingis Vene sójaväes sundteenistuses; Kroonlinnas organiseerimas revolutsioonilisi jóude (1905 - 1906); Kroonlinnas ja Peterburis eeluurimise vangistuses (1906);

1908 - 1915 Peterburis mäeinstituudis óppimas; Krimmis suvekuudel osavótmas geoloogilisest ekspeditsioonist ja samas Eesti Haridusseltsi organiseerimas (1910 - 1913);

1915 - 1917 Peterburis inseneriväe lipnikukoolis óppimas; Karjalas, Riia all ja Lóuna-Pärnumaal rindel sapööriohvitserina; Pärnus ette valmistamas Eesti riikliku iseseisvuse kava Venemaa riigikorra muutumise puhuks (1916 - 1917);

1917 - 1918 Tallinnas ja mujal Eesti sójaväe Ylemkomitee liikmena Eesti rahvuslike sójavägede loomisel; Soomes, Peterburis ja Eestis Eesti riikliku iseseisvuse liikumist juhtimas;

1918 - 1920 Tallinnas, Utusel, Peterburis ja mujal iseseisvunud Eesti Vabariigi riigikaitset korrastamas; Lóunarindel Tartust Munamäeni pataljoniylema asatäitjana vaenlase tagasitórje lahinguid juhatamas; Lóuna ja Viru rindel rinde kindlustamist juhtimas;

1920 - 1923 Narva taga Ingerimaal riigi piiride kindlustamist organiseerimas; Tallinnas Inseneripataljoni ylema kohuseid täitmas; Eesti riiklik-rahvuslikku ideoloogiat arendamas ja korruptiivsete igandite vastu vóitlemas; Eesti rahvusliku filosoofia póhijooni formuleerimas;

1923 - 1940 Tallinnas Inseneriväevalitsuse vanema käsundusohvitseri ylesandeid täitmas; Eesti rahva vaimse iseseisvuse liikumist juhtimas;

1940 - 1941 Utuse talus póllutöödel; vangis Vene vóimude käes;

1941 14. XII Venemaal Kirovi linnas lahkunud elust.

Eeltoodud lyhikroonika taustalt osutagem järgnevalt K.Utuste elutöö peatähistele.


II Elutööle rakendumisel

Syndimiselt päritud ja kasvamisel soodsalt väljaarenenud selge móistus, tugev mälu koos kirka kujutlusvóimega, visadus, rahvuslik iseteadvus ja nende kooskóla varal kindlustunud óilis hingeline side oma rahvaga. Need olid K.Utuste póhiomadused. Nende ajendusel juurdus juba koolipólvest saadik tema eriline huvi eesti rahva saatusele, mida siis juhiti teiste rahvaste suva järgi eesti rahva mandumise suunas.

Oma onu dr. med. Peeter Hellati ja vanaema venna Arnoldi kaasabil hangitud allikate varal uuris tema póhjalikult nii eesti kui teiste, ka juba väljasurnud rahvaste elulugusid ja laiendas sedaviisi oma ilmavaadet avaramaks kooli kavadest.

Mineviku kogemuste hoolika uurimise varal leidis K.Utuste, et oma edaspidise olemasolu óigustamiseks tuleb eestlastel Fr.R.Kreutzwaldi ja L.Koidula eostatud arenguaadet syvendada ning edasi arendada täiuseni, vastavalt eesti rahvuses kätkevaile vaimseile ja kehalisile loovvóimeile. Yhtlasi tuleb C.R.Jakobsoni isiklikule ning kildkondlikule haljale oksale pääsemise lipukiri tósta kogu rahva rahvuslikule haljale oksale tóusmise lipukirjaks.

Kóige selle teostamiseks on paraku vaja luua esivanemate maal oma kodu, kus eestlane ise enda vaimsete ja aineliste vajaduste kohaselt peremehelikult vóiks oma elu korraldada ja vabas vóistluses teiste rahvastega täita inimkonna arengu ylesandeid.

Nii elutunnetuse syvenedes ja ilmavaate avardudes oli K.Utustel kujunenud ideaal, milles tema aimas ka oma elu ylesannet: eesti rahval tuleb saavutada sóltumatus ise enda saatuse juhtimiseks. Selle esialgu ypris abstraktse ideaali objektiivse póhjenduse vajadus oli lähimaks ajendiks, miks tema juba 1904 aastal 20-aastase noormehena alustas rahvusaate ja rahva elumótte sisu systemaatilist selgitamist ja eluaeg ennastsalgavalt töötas selle aate realiseerimisel. Lähtudes tóekspidamisest, et saatuse yle valitseb vaim, ent mitte elutu aine, ja järsult vastandades (seni ähmase) rahvusaate (kyll ylistatud, ent sisult ometi labasele) kosmopolitismiaatele, póhjendas tema ligi paarikymneaastase uurimise viljana rahvusaate sisu.

Rahvusaate analyys selgitas, et iga rahvus on pikaaegse loodusseadustepärase, s.o. loomuliku arengu saadus ja yhtlasi ka inimsuse kultuuri ja kólbluse kolle ning säilmik, samuti ka karantiin vaimsete taudide vastu. Mida rohkem inimkonnal on neid koldeid, rahvusi, seda mitmekesisem, rikkalikum, täiuslikum ja parem on inimkond.

Antropoloogiliste, geograafiliste ja kosmiliste seaduste taustal arenguaate (kultuuri-ideaali) yhe kehastisena rahvus on inimkonna täiuslikem ja kórgeim yhiskondlik korrastus, organism, arengu ja edu kalleim väärtus, inimsoo täiuslikem kohanemise vorm.

Rahvuse "suuruse" móóduks vóib olla yksnes tema kultuurialane haare inimsuse täiustamisel, kuna igasugune kultuur saab olla nii sisult kui ka vormilt ainult rahvuslik.

Rahvusprintsiibi omaks pidamine eeldab kóigi edule pyrgivate rahvuste omaväärseiks ning omaóiguslikeks kaaslasiks pidamist ja on rahvastevahelise lepliku koostöö, rahvusvahelise rahu alus (ka riidude lahendamisel).

Rahvuste póhimótteline eitamine aga on kosmopolitismi patt (= pahategu) looduse vastu ning móne rahvuse hävitamise paljas pooldamine on roim inimsoo kui looduse eriosa vastu, sest igal rahvusel on täita oma pysivad ylesanded inimkonna arengu ja edu alal, kus on móeldav kyll omavahelise vóistluse vajadus, kuid on välistatud yksteisevastase vóitluse vajadus.

Rahvusaate sisu póhjendus, eritlus ja kirjeldus on esimene ja yhtlasi keskne peatähis K.Utuste looval eluteel.


III Eesti Vabariigi loomisel

Rahvuseks ammu väljakujunenud eesti rahvas oli oma esivanemate maal 14. sajandist saadik teiste rahvaste valitsuse all väevõimuga kõrvale surutud tema oma arengu peateelt.

Kuna nyyd 20. sajandi alguses, eesti rahval iseseisvale eluteele pääsemise ees järjekordseks võimsaks tõkkeks oli võõras riigivõim, imperialistlik-šovinistlik Vene valitsus, siis K.Utuste asus kõhklemata kaastööle nende seltsi kes juba olid tegevuses tolle kahjuliku võimu nõrgemaks õõnestamisega. Niisuguseist õõnestajaist oli kõige teovõimelisemaks Vene sotsiaaldemokraatlik ryhmitus enamlased.

Kõverdamata oma sihti eesti rahva vabastamiseks Vene riigivõimu alt ja katsetades oma võimeid massipsyhholoogia käsitsemise alal, teotses K.Utuste 1904. a. saadik targu enamlasena ja sotsiaalrevolutsionäärina, kuni 1917. a. varakevadel võimsas mässus Vene tugev monarhistlik riigikord asendus kõrgema ja demokraatlikuga.

Nyydsest avanes juba ka eesti rahvale mõningaid võimalusi oma elujärje korraldamiseks. Ajaviitmata nõutatigi selleks Vene valitsuselt Eestimaale autonoomia seadus ja selle alusel kohalik haldusasutus Eesti Maanõukogu näol.

Revolutsiooni esimesil päevil sai syndmusi ilma yldsuses valitseva “vasikavaimustuseta”

hindavalt jälgivale K.Utustele päevaselgeks, et Vene uue riigikorra ebamäärasus valitseva rahva arenematusel ning lodevusel lokkav toores mässuvaim ja nende pinnal ettenähtav kalduvus suurte segaduste poole õige peatselt synnitavad hukutava olukorra, mis sõjaka vägivallaga hakkab veelgi enam ähvardama ka arvult väikese eesti rahva olemasolu. Tekkivat olukorda on tungivalt otstarbekohane eesti rahval kiirelt ära kasutada enese lahtirebimiseks Venemaa kyljest ja nimelt – rahvaste enesemääramise õiguse alusel oma iseseisva riigi rajamise teel.


Eeldused omariikluseks?

Eestis aga puudusid siis veel hoopiski poliitilised ryhmitused, mille lipukirjaks olnuks täieliku iseseisvuse mõte. Kiirustamist pidurdas irvitav tõsiasi, et rääkimata rahvahulkade poliitilisest nõmedusest ja tuimusest, ka kõik Eesti mõjukamad juhtivtegelased ujusid alles pärivoolu Vene revolutsiooni loosungitega, leppides autonoomia piires venelaste hooldusega ja pidades Eesti riiklikku iseseisvuse võimalust koguni Kustas Utuste eraklikuks utoopiaks.

Peeti ju hullumeelse jampsiks ka Juhan Liivi nägemuslikku ennustust “Yks kord on Eesti riik”, mille luuletaja oli värssi sõnastanud paarkymmend aastat tagasi, s.o. ajal, mil K.Utustelgi oli kypsemas sama ideaal.

Kustas Utuste asus nyyd ihuyksi võitlusväljale. 1917. a. lehekuus vormuleeris tema Eesti riikliku iseseisvuse mõtte ja andumusega asus ise kohe selle mõtte realiseerimist juhtima.

Iseseisvuse mõtte laialdaseks tutvustamiseks eesti rahva hulgas ning edaspidi kaasvõitlejate organiseerimiseks kasutas K.Utuste oskuslikult: a) ajalehti (Peterburis ja Eestis), b) Pihkva-Vadja kuningriigi kava, c) Soomemaa Eesti Sõjaväelaste Liitu (Lappenrandas) ja Viiburi Eesti Seltsi (Viiburis), d) eesti soost sõjameeste kodumaale koondamist, e) Vene peaminister vyrst Lvovi ametlikku audientsi (Peterburis), f) Eesti sõjaväebyroode esindajate koosolekut (Rakveres), g) Esimest Eesti Sõjaväelaste Ylevenemaalist Kongressi (Tallinnas), i) Eesti sotsialistide eraldamist venelaste eestkoste alt, j) Eesti Iseseisvuslaste Liidu asutamist, k) Vene sotsiaalrevolutsionääride parteilt Eestil iseseisvuse pooldamise hankimist, l) mitmesuguste miitingute ning koosolekute kõnetoole ja m) oma noorema venna Jyri ning abikaasa Marta Lepa kaastööd.

Täieliku iseseisvuse mõte leidis soodsat kasvupinda esmajärjekorras eesti sõjaväelaste hulgas, kes innukalt organiseerusid oma rahvuslikesse väeosadesse lipukirja all: “Yhinegem vennad Eesti kodu kaitseks!” ja kus K.Utuste peatselt lõi iseseisvuse liikumist kandva tuumiku – Eesti Iseseisvuslaste Liidu näol.

Alles teises järjekorras hakkas kaasvõitlejaiks liituma neid, kellest edaspidi sai Eesti Vabariigi juhtivaid jõude (järjekorras: esimesena Jaan Tõnisson, teisena – Konstantin Päts, kolmandana – Jyri Vilms, neljandana – August Rei jne). Viimases järjekorras tekkis tegevat pooldamist laiemais rahvahulkades.

Raskeks kolgiks K.Utuste jalgu sidusid algusest peale tegevamaist eestlasist võimuahned demagoogid Jaan Anvelt, Viktor Kingisepp ja Hans Pöögelmann, kes oma kitsarinnalises parteifanatismis olid minetanud rahvustunde yhes rahvuslike huvidega ja muutunud päris veendunud Vene renegaatideks. Nad võitlesid tihedas liidus Vene šovinistidega Eesti iseseisvuse vastu ja eksitasid laostavalt vähemarenenud rahvahulki.

Kustas Utuste yheksakuulise suure sihikindla ideoloogilise võitluse ja korrastuse tulemusena yha syvenes korralageduse ja vastuoluliste syndmuste keskel iseseisvumise esimene aste, alguses – Vene riigivõimu vormiliku tyhistamisega Eestis yhes Eesti Maanõukogu kõrgemaks võimuks tunnistamisega 1917. a. 15/28 novembril ja siis – Eesti Vabariigi väljakuulutamisega 1918. a. 24. veebruaril.

Iseseisvumise teine, otsustavam aste aga teostus juba rahvusaate diktatuuri rakendamise abil yliraskes Vabadussõjas, kus yhemiljoniline eesti rahvas K.Utuste õpilase kindral Juhan Laidoneri ylemjuhatusel 1918. a. 28. novembrist kuni 1920. a. 2. veebruarini edukalt kaitses oma sõltumatust sajamiljonilise Venamaa kallaletungi vastu.

Alles Vabadussõja järeldusel tunnistas Vene valitsus ise Rahulepingus Eesti Riiklikku iseseisvust ning loobus pyhalikult igaveseks ajaks igasugustest nõudmistest Eesti maa ja rahva vastu, mis võiksid tekkida olenevalt Eesti kunagisest kuulumisest Vene riigi koostisse.

Võidukas Vabadussõda oli mõjusalt tõstnud eestlaste rahvuslikku iseteadvust ning usaldust oma võimetele, millega ylemjuhataja Juhan Laidoneri isik tahtmatult sai Jaan Tõnissoni asemele eesti rahvusaate lipukirjaks. Seepärast, sõjaraskusist väsinud rahva vastutustunde ergutamise sihil oma tuleviku vastu, K.Utuste inspireeris 1920. a. J. Laidoneri tema ylemjuhatuse lõpetamise päevakäsus eriti hoiatavalt meelde tuletama, et oma riikliku iseseisvuse kättevõitmisega eesti rahvas ei ole veel saavutanud rahvuslikku vabadust ja iseseisvust.

Selle hoiatusega dokumenteerus juhtmõte, et vapra relvavõitluse lõppedes peab jätkuma visa aatevõitlus ka võõraist vaimukytkeist vabanemiseks.

Eesti rahva juhtimist oma poliitilise sõltumatuse teele, omariiklusele, märgistab teine petähis K.Utuste elutööst.


Vaimsele iseseisvusele juhtimisel

Eesti vabariigi loomisega ja sellele rahvusvahelise tunnustuse saavutamisega oli Eesti rahvas ehitanud omale kodu ja seega jäädvustanud hiiglasliku rahvusliku omaloomingu.

Oma kodu igakylgseks sisustamiseks ja pysivuse kindlus- tamiseks oli nyyd vaja kogu rahva kóigi kihtide kóigil loovail vóimeil rakenduda usinale ja visale vaimsele ja kehalisele tööle, et luua oma majandus ja kultuur, mis oleks ónneks rahvale endale ning tulevastele pólvedele ja selle kaudu hyveks inimkonnale.

Kooskólaline loomistahe aga eeldab kóigi kihtide ja klasside yksmeelset suveräänsusmeelsust ehk peremehetunnet, s.o. vaimset iseseisvust. Vaimse iseseisvuse (ja temast oleneva majandusliku iseseisvuse) objektiivseid póhjendusi oli K.Utuste käsitlenud rahvusaate sisus kultuuri ideaali abitegurina.

Nii asus K.Utuste kohe vabadussója lóppedes konkreetselt määratlema eesti rahva vaimse iseseisvuse mótet, mis oleks iseseisvuse sisuliseks osaks, kuna riiklik iseseisvus, fyysiline vabadus, on yksnes vorm, koor, baas, ustav kaitsevahend loomise tagamiseks.


Eeldused vaimseks iseseisvuseks?

Möödunud mitmesaja-aastase sóltuvuse ajastu róhuvais tingimusis oli eesti rahva iseteadvus, yksmeel ja vas- tutusvóimeline omatahe liiga desorganiseerunud, loiu orjameelsuseni laostunud ja see avaldus järgmises.

Side esivanematega oli rebenemas kiudhaaval ja pysis alles vaid väga nórga ähmase myydina. Rahvuskaaslaste omavaheline side oli lódvalt langenud masenduse ja paljaste aineliste huvide tasemile. Seal avaldus ta sihitult egoistlikus ja kildkondlikus ahnitsemises, suguvendade meeletus kadestamises, väljarändamises vóórsile ja viimaks - hulgalises renegaatluses s.o. oma rahvusest pógenemises kuni vennatapalise reetmise. Viimane nähtus ilmnes eriti ryystavalt kadakluse ja tiblasuse kaudu, nii et yks osa eestlasi vaenlase (Saksa landesveeri ja iseäranis rohkelt Vene punaarmee) ridades vóitles vihaselt relvaga oma rahva iseseisvuse taotluse vastu.

Eesti rahva loomisvóime eitamine ja rahvuslik enesehal- vustamine nóudles prisket eluóigust veel riikliku iseseisvuse algusaastail isegi haritlaste ideoloogias, kosmopolitismi ja skolastiliste vóórasautoriteetide kummardamise, ahvikultuuri ja pastlakultuse näol. Rahvuslike pyhaduste hellatamine oli asendunud ulaka lóópimisega, rahvuskangelaste austamine mónitamisega, rahvusaadet pólustati kui "lääget idealismi".

Riiklik patriotism hingitses vóimukummardamise näol loiult justkui juured kaotanud taimeke. Vastutustunde ja patriotismi nórkust kasutades söendasidki renegaadid ja vóóra vaenuliku vaimu käsilased, esiteks (1924.a.) - kommunistid ja hiljem (1932.a.) - vapsid, yritada mässukatset Eesti taas sokutamiseks vóóraste riikide alluvusse.

Tóuliselt tugeva ja ihuliselt vaba, kuid vóórais vaimukytkeis sipleva eesti rahva hinges ilmnes niisiis otse surmahaiguse märke, mis pidid meeleheitele kallutama ja omariikluse tydinemisest targutama.

Neid surmahaiguse märke analyysides tunnistas K.Utuste nad eesti rahva mässuks enda vastu, mille peapóhjuseks on positiivse rahvusliku ideoloogia kiratsemine, vaimne segadus, usuline hajutatus, oma autoriteedi puudumine.

Muidugi puudusid ennatlikus hingeteaduses näpunäited säärase mässu summutamiseks. Kuid K.Utuste uuris ja vórdles ise systemaatiliselt vanade kultuurrahvaste lähema mineviku ja kaasaja vaimsust, nimelt: móistuse ja alateadvuse selgust, tundmuste ja vaistude tugevust, kólbluse visadust ja vaprust, elujóu erksust, móistuse ja tundmuste omavahelist tasakaalu, suhtumist tööle, loodusele, inimsusele, jumalusele ja tulevikule, kombeid jne.

Sel teel avastas ja interpreteeris tema oma eelarvamustevaba terava kriitilise taibu abil eestlaste kóigi kihtide, peaaegu vórdselt nii haritud kui harimata isikute, ideoloogias, "verehääles" ja keeles sporaadiliselt kätkevaid kilde ning sugemeid vanast elutarkusest, oma rahvuslikust Taara usust, mille varal inimesed kasvói alateadlikult vói vaistuliselt ometi veel pysisid loodusseaduslikus sidemes elutóega, koguolemust tabava realiteeditajuga. Seesama elujaatavalt monistlik side kórgeima astme jumaluse tajumise potentsiga, oli ju kujunenud ilmavaadet ning omatahet ja juhtinud rahvast pikal loomulikul eluteel - Tao rajal, kuni Tao raja, Taara, ähmastumiseni tabus.

Sellest avastusest tulenes käskiv kogemus: vaimse iseseisvuse synteesimisel tuleb taas lähtuda rahvusliku elutunnetuse järjekestvuse (usuliselt) yrgmóttelt. Viimane seobki loodusseadusliku paratamatusega kooskólavalt nii yksikisiku kui ka terve rahva intellektuaalsed ja emotsionaalsed tajud ning vaistud ja ainelised ning potentsiaalsed huvid igavikuga - loen- damata pólvedega minevikus ja tulevikus.

Järelikult selle sideme, s.o. usu jätkumise varal läheb tee vaimsele iseseisvusele järjekestvalt tuleviku suunas - rahvusterviku, omaautoriteedi taastamisele ning arenguaate realiseerimisele.

Inimkonna arenguloo sygavast analyysist ning kaasaja vaimse elu terasest jälgimisest maailmses ulatuses oli K.Utuste kinnistanud yhiskonna kujunemist ja arenemist juhtivaid peamisi tegureid. Nende tegurite hulgast kóikjal kerkis esile usk (religio) kui edule tóukav yrgjóud (puhuti isegi kehtiva usundi eitamise kujul).

Erilise póhjalikkusega lahkanud usku, tema móistet, sisu ja praksist ajalooliselt ja kaasaegselt aspektilt, oli tema tabanud ja esile toonud just usu kui ylima autoriteedi, peamise liikumapaneva jóu ning suunava keskuse osa yhiskonnas. Sellest vaatekohast, kooskólas eesti rahvaluule móttega oli K.Utuste andnud usule ka tinglikult objektiivse määratluse: usk on kóigepealt loodusliku lópmatu ulatuse ja mitmekesiduse ennastkor- raldav tunghingeline side elutóega (koguolemusega). Selle sideme katkemist tólgendab meeleheide ja tema kaaslased - usu eitus, nihilism, enesetapmine.

Igapäevases elus tóe kandjana ja ellusurujana on usk, oma sisult (hingeliselt komponentidelt) ranglet rahvuslik, ise usundi kujul pidevalt arenev, sedaviisi ka kultuuri ja teaduse juht. Teadus tóe otsijana ja selgitajana on usu ustavaim abiline ja yksnes mässav vóhiklus söendab teadust vastandada usule.

Siit - usu, kultuuri ja rahvuse suhete baasilt - kujundas K.Utuste loova synteesi, mille lyhidalt vóttis kokku dynaamilises järjestuses järgmisse rahvuse loomulike tunnuste valemisse:

I - Tegevalt vormivad ja juhtivad tegurid:

1. USK

2. Ideoloogia

3. Tahe (kuuluda teatud rahvusse)

II Kaastegurid:

4. Omakultuur (vaimne iseseisvus)

5. Omariiklus (poliitiline iseseisvus)

6. Oma majandus (majanduslik iseseisvus)

III Tulemuslikud tegurid:

7. Keel

8. Veri (rass)

9. Ajalugu (saatus)

Ylaltähendatud synteesi varal formuleeriski K.Utuste 1925. aasta alguseks lóplikult eesti rahva vaimse iseseisvuse mótte, suunates rahvast loomuliku arengu teele - Taara usu alustele, järgmisel póhjendil:

Taara usu ópetuse aluseks on tóekspidamine, et kóik elav ilm on arenemise ja edenemise tulemus, et arenemine ja edenemine synnib praegu ja kestab tulevikus, et arenemine ja edenemine synnib kindlate seaduste alusel, et nende seaduste tundmine on inimsoole tarviline ja nende täitmine soodustab edenemist ja kindlustab elu, et neid seadusi avastatakse vaid aegamööda teadusliku uurimise teel ja et see töö ei ole veel lópetatud, vaid kestab ka tulevikus.

Taara usk peab tóeks, et ka jumaluse móiste on arenev, tingitud yldisest vaimse kultuuri tasemest ja iga yksikisiku vaimukusest. Taara usk vótab omaks jumaluse móiste kóige kórgemal astmel.

Taara usk pysib tóekspidamisel, et usutunne on eluinstinkti positiivne avaldus ja suhtub ellu ja maailma positiivselt. See suhtumine on leidnud järgneva lyhikese sónalise väljenduse kui psyhholoogilise tóe sónastamise:

"Mina usun homsesse päeva. Mina usun, et homne päev on parem tänasest. Mina usun, et homne päev on parem tänasest siis, kui mina selleks kaasa aitan. Taara avitab."

[---]