[text]

Täna on
Uritulel

Taara tuleleegid tõusvad
Urikivil loitelema,
Keeled kergivad kõrgele,
Kiired kaugele helgivad
Kuma kullendab me Hiite
Sädemeida saadab maale.

Sära silmisse sigineb
Valgus heidab palgedelle:
Südamesse soojus tungib,
Ilu haarab hingesida.
Saaneb vaimu võimusaksi
Mõjuvaksi meie meeli.

V. S.

 

Juhan Luiga mõtted*

See oli siis, kui Euroopa inimeste meeli köitsid erutavad ajasündmused - ilmasõda, revolutsioonid ~ oli dr. Juhan Luiga neist vähestest, kes suutis pilgu käända üle segase aja hetke, üle inimesemassi ja rahvaste, kes haaratud ja aetud tumedaist instinktest, olid kaotanud oma tee. Juhan Luiga oli selle leidnud uuesti enesele ja oma rahvale. “Ei olegi kuskilt mujalt ammutada rammu ega julgustust suurtel ajaloo keerdudel, katastroofilisel rahvastemöllul, kus kõik oleviku aated pööramisi kipuvad - kui kaugeist perspektiividest - Suurest Taost, millel ajaloo rattad veerevad loodusseaduselise paratamatusega, mille järele rahvaste elu kujuneb, kõigi inimeste seaduste, eksi-, ahnusepüüete ja vabadusetunde kiuste.

Meie saame aru, miks muinasvanemad, miks just palju tõugatud rahvakeerdel Mongoli hõimud oma esivanemate pühasid kombeid austasid, neist aegade vältusel heaks leitud juhtmõtteid leides, miks nad "Suurest Taost" elu ja hinge, pea ja põhikavast kinni hoidsid - katsumisaegadel. Ei ole meilgi suure rahvastemässu maailmasõja seisukorral paremat juhtnööri.''

Kuid ainult Juhan Luiga üksi ammutas rammu ja julgustust noil katsumis-aegedel oma esivanemate usundist. Polnud kellelgi mahti ega taipu seisata viivuks, kuulda ja mõista teda. Näis, nagu oleks ta noil 1916, 1918, 1919 aastail oma mõtted "Soome sugu usust" tuulde saatnud.

See näis ainult nõnda: need samad mõtted olid liikumas ka mõne teisegi teadvuses; olid lebamas mitmete alateadvuses, mille äratajaks oli J. Luiga.

Juhan Luiga oma uurimuste, järelduste Ja tajuvuse varal on tulnud veendumusele, et meie muistse rahva omapärane rahvuskultuur on olnud märksa kõrgemal meie rahva läänest omandatud laenkultuurist, et meie muistsel rahval on olnud kõrge kultuuriline usund, mille riismed ja kaudsed jäljed on ulatunud tänapäevani, olgugi moonutatud ristiusu väärelemendeist, neist peaaegu tundmatuks tehtud, kantud edasi vähe haritud rahva kihi kaudu "vanavara" näol.

Juhan Luiga nimetab seda "vanavara" "mehaanilise mälu koltunud päranduseks." mille elav vaim on teel kaduma läinud, sest et kandjad olid väiksemad kui koorem. Need on kerjuse koti saadused kord rikkama aja laualt vargsi päästetud raasukesed."

"On ju põhjust arvamisel, et tarkade-vanematega ühes nende vääriline tarkus kadus. Targad hoidsid oma teadmisi suures saladuses; tarkuse edasiandmine sündis nähtavasti üksi oma väärilistele, mida meie ajani jõudnud nõia rohitsemistarkus ja selle edasiandmise viis aimata laseb."

„Eesti muinasluule on vaeste orjade mälestuse ja meele vili. Vanemad targad hävinesid võitluste aastatel."

Juhan Luiga leiab ,,muistsest Eestist muid kindlaid märke," mis laseb oletada «kõrgemat arenemist ja arenemise iseseisvust ja algupärasust." Selle näitajaks on Juhan Luigale "meie rahvalaulu viis - rahvaviis, mis just Eesti osas on alal hoidund algelisema kuju. "Teiseks on meie rahvaluule, leelo, isesugune rütm ja ehitus - meie muinasaja vaimu vormilise erilaadi tunnistajaks."

“Leelorütm näib mulle olevat otsekohene, psühofüüsiline ekvitalent Soome-Eesti loomule."

See meie rahva ürgmuistne mälestus - meie rahvalaulu viis ja leelo rütmiline" kuju - see muusikaorgaani arenevus" laseb Juhan Luiga arvates „oletada sama väärtuslist arenevust eraldi usuorgaanis."

“Eesti rahva viisi pentatooniline heliredel nimelt sunnib meid otsima viisi sugulust (viisiga ühes sugulust ka meil muinaskultuuri aladel) säält, kus see pentatooniline heliala seniajani on püsinud ja valitsemas, nagu Mongoolias, Jaapanis, seepärast peame arusaadavalt otsima mõjutavust Ida poole ka muul hinge alal - nimelt ka usu alal.

See Juhan Luiga melo-rütmilise väite najal oletatud pinge sugulus Mongoolia tõugu rahvaste keskel Jaapanist kuni Balti ranna Soome sugu hõimudeni, eraldi just Uural-AItai kultuuri Ja keele piirkonnas" - viib usundeliselt Tao piirkonda - mille “usupõhja juhiks on looduskäsk looduseseadus" mille mõiste eitab igasugust personifikatsiooni, kehastamist, inimese sarnastamist - antropomorfismi." Uural-Altai rahvuskonnad ei jumalustanud loodust teda personifitseerides, vaid kummardasid/ jumaldasid, toda niisugusena. "Maa seisis reaalsetes ilmetes: mäed, jõed, järved, metsad, hiied, kaljud, kivid."

Samuti on meie, eestlaste, looduslised muinaspühaduse objektid "pühad järved, pühad jõed (Võhandu, Kääpa) vooremäed, liumäed, urikivid, Kalevikivid, Kalevi sängid, pühad hiied, pühad tammed ja teised pühad puud, pühad allikad on küllalt meie muistsed taoistliku looduse-kultuse tunnistajaks.

Olgu mainitud (Jaapani Sinto usk - mäe Fudžiama jumaldamine; kirsiõie püha kevadel, krüsanteemide püha sügisel. - on suutnud päästa oma algupärast kuju ja meie ajani edasi arendada."

“Kadunud hingede austamine, looduse austamine - see usukuju rahuldab arenenud hingi meie ajal."

See usukuju on rahvuslik, sest see eeldab »oma lahkunud esivanemate kummardamist, oma maa looduse jumaldamist."

Lõpuks oletab Juhan Luiga, et talle võidaks ette heita "rahvuslist" ebamuinasromantikat, esivanemate kriitikata ülistamis-püüdu, suguvere suursugustamist." Ta heidab ette suurema õigusega rikaste sugulaste otsimist Soome teadlaste püüdes ennast "kõrge Läänega" laenu rippuvusse seada. "Mulle näib," tähendab J. Luiga, vaevalt võisid muinaseestlased rohkem olla vaimlises rippuvuses läänest kui kõnesolevad Soome teadlased oma vaadetes praegusel ajal."

Nägijana hüüab ta: "Oli kord pühakoda meie randadel Aja jooksuI on koda lagunenud, ehitajad ja õpetajad on kadunud. Mõni aeg seisid aukartust äratavad varemed. Lihtsad inimesed käisid, vaatlesid ja kõnelesid järeltulijatele oma arusaamisel koja endisest suurest iludusest. Varemedki pudenesid, jäid iludusest mõned põhja-kivid; ehtekivid on murenenud, sest et nende hoidmiseks puudusid teadmine ja tarve."

“Nüüd tulevad virgad teadlased ja vaatlevad neid kõdunenud ja murenenud kive ning leiavad, et need on harilikud kerisekivid, arendamata põllukivid ja needki uhutud teisalt meie randa,"

"Ei saa aga teadlased üksikute kivide uurimisest mitte kätte, kuidas uuesti üles ehitada kadunud koda, püha koja ülevat stiili."

Juhan Luiga on meile pärandanud uue pühakoja uuesti ehitamise kavandi, näidanud, kus otsida selle ehtsaid kive ja selle stiili.

Olgu lisatud veel Juhan Luiga mõtted usust üldse, iseseisvast rahvast ja usust:

"Usk ei ole valitute lõbuasi, vaid orgaaniline tarve igale hingele."

“Usuorgaani tegevus annab inimesele suuremat hingelist jõudu."

"Usk mõjutab elu."

"Usk ei juhi inimest heale, mitte ümbruse suhtes, vaid juhib õndsusele, annab õnnelikkuse sisemisele loomisele."

"Usutundele omane paisumisetung püüab kogu elavat ümbrust oma mõjualusele saada sümpaatlikkude tunnete abil: armastus, inimsus, kaastunne kõige olevusega."

"Ühistunne kogu loodusega, kaastunne kogu elava ja eluta olevusega (mineraal-taime-loomarilgiga).

“Kui rahvad oma elu hakkavad elama, siis hakkavad nad oma viisi mõtlema ja oma viisi tundma ja oma viisi uskuma.

"Et üksikud isesugused rahvused pealt-näha üht usku usuvad, tuleb sellest, et nad ise oma individuumi väljakoorimises veel kaugele ei ole jõudnud."

"Õige usk põhjeneb rahva instinktide peal, on hinge eluavaldus nagu keel ja kombed."

"Õiget usku saab rahvas kätte, kes põlvede kaudu tunded on ette valmistatud."

"Rahvaste jumalad kannavad rahvaste omadusi küljes."

"Seepärast ei saa jumalakujusid jumalaaineid, mis on rahva oma mitte võõra käest laenata, vaid nad on iga rahva oma sünnitused."

“Elujõulisemal rahval on sügavam moraal, sügavam usk, suuremad, kõrgemad jumaluse mõisted, sügavam hingeelu üldse."

"Eestlaste jumaluse juuri otsides peame eestlast ennast otsima, tema püüetes ja töödes."

“Soome-sugu rahvad, sellega on ka eestlased olid antropoloogiliselt iseseisvad, neil olid oma instinktid. Neil pidid ka oma sünnitud jumaluse kujud olema, mida nad kuskilt ei saanud laenata."

*) “Eesti Kirjandus" 1908. a. “Eesti muinasusk"; 1916, 1918/19 a. "Soome sugu usk."

M. L.

  

Kodu luuletaja ilupäeviks

Peeter Grünfeldti 65 aasta sünnipäeva ja 50 aasta kirjanduse juubeli puhul.

Ilus laul jääb kauaks elama rahva hinge kauni leelo saatel. Nõnda püsis ka meie vanem rahvaluule, seni kui rahval olid meeles selle leelo viisid. Surevad endised leelutajad, ununevad viisid, ununeb luule.

Samuti meie aja luuletajaist on õnnelikud need, kelle luulendid on võlunud heliloojailt sellaseid helisid ja viise, mis tungivad meie südameisse, vaimustavad ja õilistavad meie hingi. Neist õnnelikuist on ka luuletaja Peeter Grünfeldt, kes on leidnud veel rohkesti nooruslikke, sooje ning usklikke sõnu oma kodu ja oma kodumaa heaks.

Heliloojad kurdavad, et “moodne" luule jätab külmaks nende leelo, mis jääb "taevast tulemata," ning nad tõttavad uuesti meie jubilaari luule salvi sorima ning leiavad säält ikka jälle uut ergutust oma leelo jaoks, mis tungib sealt lauluna juba rahva hinge, ning tõuseb sealt ühises vaimustuses uuesti "taeva" olgu laulupidudel, olgu kodu, vainul, olgu sõprade seltsis ilutsedes, ning siis saab armsaks oma kodu, oma maa, - "kõige armsamaks siin ilmas,"-Võib hõisata meie luuletaja sõnul: "On ilus Eestis elada," helilooja kaunil viisil ja vabal pinnal atra kanda, et maa, mis väetud verega, võiks sajakordset saaki anda." Siis kogub "nooruspalavust täis rind ja mühiseb laul kui meri, "vaba me rahvas ja rinnast meil kadunud kurbuse rõhk." "Tööle! Edasi, kel kodu armas! Kodu ehitama ole varmas!" “Me ühised oleme vaimult ja verelt," “meil ühine armastus südame sees - Vaid sinule, Eesti, me elame nüüd!" Ja neil, kes jätnud maha kodumaa nurme, neil kahetsedes "kerkib siis silme ette see kodu, kui vana armas muinasjutt", selle "õhk kui ema silitab põske;" see silitus kõik murepilved kaotab," "kui ilus laul ta mu südames kõlab, kui hällilaul hella ema suus", "Sa mu kodu, mu kodu!" Ning see võõrsilt otsitud õnn elab ka kodu.

"Tulles koju kaugest rajast, leidsin tema kodumajast, kus ta istub vait ja vaga minu oma laua taga.-"

Meil on kõigil meie kodu - meie kodumaa kõige armsam, seda lihtsalt eluinstinktiks saanud tõde pole tarvis korrata, ainult laulus me ikka uuesti tahame seda kuulda. Kui keegi meie rahva seast võõra usu mõjutusel on hakanud teisiti tundma, siis tuleb tund, kus "kodu" hüüe valusa igatsusena väärab võõra usu ning tema hinges pääsevad või­mule uuesti õnnelikud laulud "kodust" ja "kodumaast"".

M. L.

 

Kangelaste kultusest

Kasvatuslikkudel motiividel on hakatud tungivamalt nõudma kangelasi elus ja kirjanduses. Ei teeks raskusi heroiseerida kõige alandavamaid minevikke ega fantaseerida suurest tulevikust. Aga ühes äripäevses ja kitsikus olevikus inimesi petta kirjanduslikkude paraadidega, see oleks tõesti kunst! 

Nihukesi väljavaateid pakub tänik kangelaste kultusele? Sajand, milles elame, juba oma vaimult kitsendab üksikute suurte meeste kujunemist. Vägimeelsus ikka ja alati jääb mehelikuks paleuseks, aga ta ei võta enam jumalate, titaanide, kuningate, kalevite, ja tõllude kuju. Elu on muutunud massikunstiks. See on demokratismi tulemus. Kui pind üldiselt tõuseb, siis tipud kaotavad oma majesteetlikkuse. Ühiskonna elupilt kaotab seega palju oma dekoratiivsest esindusest, aga sisult on ta mitmekordselt võitnud. Ikka laiemad kihid tõmmatakse teadliku elu tihkesse ringi.

Alates vanade orje pidavate kreeklastega ja lõpetades möödunud sajandiga, mil pärisorjus kadus, - kõigil neil pikil sajandeil, mil ajalugu ainult kitsast koorekihist jutustab, magas mass udus ning teadmatuses.

Selle pimeda maa ligi rõhutud massi silmaringilt ja kujutlustasemelt ongi usu ning luule pinnale kerkinud sangari kuju ning mõiste. Jumal oli maailma esimene sangar ja tema suguvõsast kas sündisid kuningad või said oma krooni ning trooni selt müstiliselt võimult. Kangelase kuju, võimu ja vägimeelsuse sümbol, sai lugemata miljoneile uskumise ja imetluse esemeks. Ja nad olid seda suuremad ja kuulsamad, mida kaugemasse minevikku nad kuulusid ja mida vähem neist tõesti teati. Ja need vähesed tõsiasjad olid ainult koorekihile kättesaadavad. Rahva kujutluslend oli vaba looma sangareid, nagu ta enesele ihaldas.

Kui vaadelda säilind gravüüre ja maale viimaste sajandite juhtidelt, osutub suurte meeste tuntud biograaf Emil Ludvig, siis on need sangarid üksteise nägu: nad on ehtelt, moelt ning poosilt “kangelased". Napoleon, võib olla, oli esimene suur mees, kes julges teinekord ka loomulikult esineda, ja kui ta oli sunnitud rahvale teatrit tegema, siis ei varjanud ta lähemate ees oma irooniat selle puhul. Ta oli mees, kes tuli alt, oli ise oma esivanem ning tohtis uut aega ja uut moraali esindada, vähem silmakirjalikku kui vana.

Mis Napoleon enesele lubada võis, see on täniku heerosele peaaegu kohuseks. Sest peale, mil ilmasõja mass ja materjal otsustas, sest peale, kui riigivalitsus enamuste parteide otsustada on, sest peale, kui purpur ja kuninglik poos taganema peab mehe ees, kel pole küll esivanemaid, kuid isiklik tublidus, millele demokraatia kõik uksed avab: sest peale ei sobi enam kuidagi tegelase ümber müstilist udu levitada ja elavaist inimesist papist paraadkujusid teha.

Eriti kodumaistes oludes see müstiline mäng on eriti lootusetu. Oleme kõik peopesa peal näha ja iga suurt meest on nähtud kord üsna ebaheroilistes oludes ning temast rändab ringi mõnigi anekdoot. Juba Napoleon lausus poolpahase pilkega: "Pole enam midagi suurt teha. Aleksander võis enese veel Jupitri pojaks kuulutada. Aga kui mina enese täna igavese Isa pojaks nimetaksin, siis iga turunaine naeraks mu välja." Nii lausus Napoleon päeval, mil ta keisriks krooniti.

Täniku sangar, kes tahab tõsise rahvajuhi muljet teha, püüab enese vabastada igasugusest müstilisest piivestikust, ta tahab rahvale mõistetavaks saada oma inimlikkude võimetega. Mäng kroonide, troonide, tiitlite, vappide ja ordenitega on sedakord lõppenud, see ehtekunst isegi sümboolselt ei või olla populaarne.

Moodne tehnika, mis iga sõnumi mõne minuti vältel üle maailma teatavaks teeb ja kus suurem osa tegusid ammu enne kümnel korral läbi on vaieldud, kui nad sünnivad, see on kõik nii suurel kui väikesel elul maha võtnud ta katted ja ehted, miski ei ole enam tundmata ega saladuslik. Maailm on selle tõttu naiivsete inimeste silmis proosalikumaks muutunud, aga ka võrratult ausamaks. Seepärast ongi tänapäev pankrotis vana ja klassiline silmakirjasuse-moraal. Ajaleht valgustab tõsiasjade najal sotsiaalse elupildi. Ja kirjandus tungib sügavamale inimese hingesse.

Sotsiaalne akt tõrjub tagasi muistse oma käe peal santlaagripidava sangari. Kuna kõik kõigele kattesaadav, teotsevad ikka paljud koos, et tegu teha. Kõige võidukam sõda, kõige geniaalsem rahuleping on ikka rohkem hulgast loodud konjunktuuri kui üksiku ande küsimus. Selle uue aja esimeseks tähiseks oli, kui maailmasõja järele hakati püstitama monumente tundmatule sõdurile. Iga rahvas tegi seda ja on seega anonüümset hulka, seda täniku tõelikku sangarit, kõrgemalt austanud kui ühtegi väejuhti.

Ei maksa imetleda, kui täniku ihades valitseb määratu segadus, küll on aga neil, kes kaugemale näevad, kohus mõistetesse selgitust tuua. Ei saa ühel ja samal ajal olla demokraat ning nõuda kõiki valitsevaid ja käskivaid sangareid, mis praegu võimalik ainult - diktatuuri näol. Pole aus teoreetiliselt nõuda kunsti rahva sekka viimist, aga sealsamas seda rahvast "galeriiks" sõimata, kui ta koorekihi maitsetes loodud kirjandusest midagi teada ei taha. Ei saa nõuda kirjanduselt "elulähidust" ja "he roismi" korraga, sest elu labidalt vaadates näeme sangarite asemel ainult inimesi, ajaloo asemel äripäeva.

Muistne sangar kuulub operetti, nagu sinna kuuluvad ka muistsed jumalad. Aga tubli mees teeb ka tänapäev oma teo, kui oma ande järele õige koha leiab sotsiaalses aktis. Suure mehe suur tegu üksi ei lunasta enam kedagi. Kui iga mees oma väikse ülesande ausalt sooritab, on maailm tõesti edasi saanud ja inimkonna käekäik paranenud.

Paraadvormis sangar variseb, kuid vägimeelsus peab muutuma rahva üldvaraks. See pole ainult sotsiaalse, see on ka religioosse elu tendents, kitsamas mõttes. Kui tänapäev üldse mingi uue usundi tekkimine võimalik, siis on see seda kergemalt teostatav, mida vähem temas on teoloogiat, apologeetikat ja poleemikat. Üldiselt peetakse seda edu tunnuseks, et inimkond tendentsi ilmutab paljujumala-pidamisest üle minema ühejumala-pidamisele. Aga veel parem on, kui see ükski jumal kaoks, see viimne "nikerdatud kuju," ning jääks siis püsima puhas ning puutumatu kõrgema vaimsuse mõiste, läbistades looduse ja ajaloo. . .

Sangari asemele sotsiaalne vägimeelsus, jumala asemele jumaluse tunne igas üksikus, sest kõik, mis kuju võtab ja kehastub, on orjalik. Absoluutne on ainult idee ja produktiivne, kui ta meis elab. See asetab heroismile kirjanduseski hoopis teised nõuded, kui seda tavalikult osatakse näha.

Hugo Raudsepp

 

“Kelle jumalat sa usud, seda ennast pead sa orjama!”

Meie uskude allikad ja juhtivad asutised on väljaspool E. V. piire:

luterlik - Saksamaal,
pravoslaavlik - Venemaal (ajutiseIt maapaos Konstantinoopolis),

katoliiklik - Roomas,

päästearmee - Inglismaal,

metodistlik - Ameerikas,

IMKA - Ameerikas,

paptistlik jne. jne. - ikka välismail,

sotsialistlik - Amsterdamis,

kommunistlik - Moskvas,

Eestis on vaid nende esindused ja ... orjad.

Selle majanduslised järeldused:

Eesti kroonid ja sendid põgenevad - väljamaale, Eestisse veetakse igasugu prahti - Pariisi moodidest kuni eletrijuhede postideni,

Eestis vaadatakse ringi, mida võiks müüa ja pantida väljamaale, et väljamaalt saada raha, mis peab põgenema jälle väljamaale,

Eesti Panka juhitakse - Genfist,

Tikutrusti - Stokholmist,

Õlikivitööstust - Stokholmist ja Londonist,

Kiutööstust - Londonist,

Importi - Berliinist . . .

jne. jne. Eestis on vaid nende "sitzdirektorid" ... ja orjad.

 

-------------------------------------------------------------

Hiie 2. vihu sisuks on muu seas:

Taara usu taigadest.
Taara usu poole.

Taara usu müstikast.

Jaapanlaste lisõ - laste haldjas.

Avalik kiri Jeesusele Kristusele.

-----------------------------------------------------------

Vastutav toimetaja: M. U t u s t e-L e p p.               ,,Edu" trükk Tallinn, S. Kompassi 40.