[text]

Täna on

Ilmunud ajakirjas Looming 10200 (1987), nr 7, lk 999-1001

Küllo Arjakas

1986. a. jaanuaris suri Kose-Uuemõisas Hengo Tulnola, kes oli Eestis 1920. aastatel alanud taarausuliste liikumise üks silmapaistvamaid tegelasi. Ta kuulus taaralasi juhtinud Tarkadekoja 9 liikme e. asko hulka 1932. aasta maist, mil seni eraldi tegutsenud taaralased asutasid Tallinnas usuühingu “Hiis”. Taaralaste tuntuim juht Kustas Utuste (Gustav Kirschbaum) säilitas liikumisega seotud materjalid oma arhiivis. 1940. a. sügisel viidi arhiiv Valgamaale, Sangaste valla Utuse tallu.

Järgnenud segasel ajal materjal osalt rüüstati, osalt tassiti laiali, järelejäänu hoidis alles K. Utuste õde. Osakaupa jõudis arhiiv aastail 1958–1966 H. Tulnola valdusse. Tulnola inventariseeris allesoleva ja jaotas materjali 22 säilikusse. Kustas Utuste kirjakogust (KUK) on kaotsi läinud suur osa tema viimistletud käsikirju, mis olid tagasi saadetud toimetustest pärast töö avaldamist või tagasilükkamist, tuntumate isikute kirju, taaralaste ajakirja “Hiis” numbrid, ametiasutuste dokumente, fotosid, külalisteraamatuid jne., kuid ka olemasolev kirjakogu võimaldab heita taarausulistele sügavamat pilku kui seni kättesaadavad väiksemad kirjutised (“Küsimused ja Vastused” 1962, nr 20, V. Kivi; “Edasi” 16. VII 1971; “Küsimused ja Vastused” 1984, nr 6; mõlemad H. Sillaste jt.)

Kõige hinnalisem KUK-s on protokolliraamat, K. Utuste käsikirjad (enamasti mustandid), tema kirjavahetus taaralastega ning asjast huvitatutega, koosolekutel esitatud kõnede käsikirjad. K. Utuste abikaasa Marta (Maarda) Lepp-Utuste e. Sophia Vardi koostatud uusrahvalike muistendite, näitemängude jms. kavad, usuühingu “Hiis” registreerimiskaardid, taaralaste sümboolika eskiisid ja mitmesuguste ürituste plaanid. KUK-le on lisatud Tulnola käes olnud taaralasi puudutavad dokumendid. Kirjakogu uurides selgub, et taaralastega olid rohkem või vähem seotud mitmed poliitikud ja nimekad kultuuritegelased: kirjanikud H. Raudsepp, H. Visnapuu, J. Jaik ja A. Kallas, publitsist E. Laaman, kunstikriitik H. Kompus, näitlejad A. Lauter ja T. Tondu, meditsiinidoktor ja ajaloolane J. Luiga, muusikud J. Aavik ja A. Vedro.

Uus usuline liikumine tekkis 1920. aastate algul. 8. V 1925 oldi Tallinnas Utuste korteris esimest korda koos taaralaste nime all. Koosolekust võttis osa 9 inimest. Aegamööda liikumine laienes, alustati rünnakuid rahvusliku enesealavääristamise vastu, omakultuuri eest. Utuste seisukoha järgi oli omakultuuri kõrvale vaja rahvuslikku usundit, seepärast astuti teravalt välja kiriku, eriti luteriusu vastu.

1930. a. suveks sai valmis taaralaste põhikiri, kuid vormilistel põhjustel jättis siseminister selle kinnitamata (“Vaba Maa” 30. VII 1930, nr. 175). Alles kolmandal katsel registreeriti usuühing “Hiis” (“Riigi Teataja lisa” 26. VII 1931, nr. 49, lk. 1474), hakkas ilmuma samanimeline ajakiri, mida kokku tuli 4 numbrit. Esimesed teated uuest usust andsid ainet karikaturistidele, pilaluuletajatele ning följetonistidele. Piiskop Kukk märkis, et hetkel ei võta ta taaralasi tõsiselt, kuid arvestada tuleb teise ja kolmanda põlvega ning viimaste puhul tuleb kasutada tavalist paganate ümberpööramise misjonitööd (“Sõnumed” 30. XII 1932, nr. 300).

Taaralased tegid tõsist kihutustööd, et suurejooneliselt tähistada Jüriöö aastapäevi. Suur ettevõtmine oli Sõjamäe hiie rajamine, tööd algasid kevadel 1933. Samal aastal tekitas taaralaste ja “Estonia” teatri vahel suure tüli Offenbachi operett “Orpheus põrgus”, mille libretosse A. Adson oli lisanud karikatuurse Taara. Taaralased nägid selles taas rahvuslikku alavääristamist ning esinesid protestiga teatri juhtkonna ees ja ajakirjanduses. Et majanduslike raskuste tõttu ajakirja uute numbrite väljaandmine venis, hakkasid veebruarist 1934 ilmuma “Hiie Teated”, mida kord kuus saadeti ringkirjana laiali. “Teated” sisaldavad taaralaste koosolekutel peetud ettekannete lühikokkuvõtteid, ülevaateid ajakirjandusest ning kroonikateateid.

1935–1936 liikumine laienes, uued toimkonnad hakkasid ilmet võtma Pärnumaal, Võrumaal ja Saaremaal. Hiielased esinesid korduvalt ringhäälingus ja taaralasi tutvustavaid üritusi peeti nii pealinnas kui provintsilinnades. Üha sagedamini korraldati pidulikku taaralaseks pühitsemist, abielu sõlmiti ja leinatalitused peeti uute tavade kohaselt, osalt oli hiielaste mõju all Ülemaaline Eesti Noorsoo Ühendus (ÜENÜ), leiti, et taaralaste ideega on kokku läinud mitmed valitsuse üritused (nimede eestistamine, kodukaunistamine, raamatuaasta). Taaralaste liidrid ähvardasid ristiusu võimu murda 10–15 aastaga ning eesti rahva suunata uutele vaimsetele radadele. Välisele edule vaatamata jäi oodatud vaimuelu murrang tulemata. 1937–1938 vähenes uute liikmete arv, tekkisid mitmed tülid Hiie juhtivate organite vahel, endist viisi püsis vaimne tardumine tõekspidamistes, mõtteinerts, puudusid autoriteetsed rahvajuhid. Edu märgiks oli teise hiie loomine: septembris 1938 formeerus Võrumaa omakultuuritoimkond Pühajõe Hiieks. 1940. a. suve alguseks oli kujunenud 3 kohalikku hiit (Tallinna, Pühajõe, Kose) ja tegutses 16 omakultuuri toimkonda. Registreeritud oli umbes 700 liiget, pooldajaid arvati olevat 17 000 ringis (“Akadeemia” 1939, nr. 1, lk. 54). Taaralaste liikumine katkes suvel 1940, viimane ulatuslikum kokkusaamine oli sama aasta sügisel M. Lepa muldasängitamisel.

1960. aastate lõpul püüdsid emigratsioonis olevad taaralased aatekaaslasi kokku saada, uuesti avaldati ajakirja 4 numbrit ja ilmus 100 eksemplari tutvustavat brošüüri. Eestis elab praegu veel 15 omaaegset taaralast. Taaralaste usuvaadetele heidavad valgust K. Utuste käsikirjad. Utuste leidis, et on väär mõista usu all kirikuskäimist ja kommete täitmist. Usk on laiem mõiste, usutunne on rahvusliku eluinstinkti üldavaldus ja rahvusliku ideoloogia alus. Utuste järgi on Eestile vähe riiklikust ja majanduslikust iseseisvusest, see on ainult väline vorm; iseseisvuse sisuks on vaimne iseseisvus, seda aga Eestis ei ole, sest kogu vaimuelu on kaetud ristiusu mõjuga. Nii tuli rajada rahvuslik maailmavaade, mille aluseks olevat esivanemate maailmavaadet tuli arendada ja täiustada. Taara kui jumala mõiste on arenev. Taara on piiritlematu ja sõnades määratlematu, indiviidi vaimsete võimete ulatuses tajutav.

Taaralaste sümboolikas olid tähtsamad hõbedast tõlet (medaljon) ja tseremooniatel süüdatav urituli. Tõletit peeti elu vägede sümboliks ja inimese kehal olevaks sümboolseks katteks, mis kaitseb taaralast väärmõjude eest. Tõleti sees oli kübe mulda – materiaalne ühendus isamaaga. Urikivi oli õõnsusega koonus, mille leek sümboliseeris puhastumist, Taara läheduse tundmist ja osasaamist tundmatust reaalsusest. Tõletit tõlgendati kui individuaalset, urikivi kui ühiskondlikku sidet inimese ja Taara vahel. Töötati välja oma loitsud ja taialausumised, kujundati uus kalender ning ajaarvamine, propageeriti austusnimesid isand ja emand. Loodi uued tähtpäevad ja vanadele anti uus sisu. Näiteks traditsioonilisi jõule vaadeldi kui talveilu- ja pööripäeva.

K. Utuste tegi põhitöö teoreetilises valdkonnas. M. Lepp-Utuste ülesanded olid ajakirja toimetamine, tseremooniate e. taigade väljatöötamine, muistendi- ja deklamatsioonitekstide koostamine. Aja jooksul sai taaralaste liikumises üha olulisemaks väline külg: Jüriöö tõrvikrongkäigud, tammikute istutamine, loodi rahvatantsu- ja kandlemängukursused, suurenes koorilaulu harrastus. Suvel korraldati igapühapäevaseid väljasõite hiitesse ja linnamägedele, koguti andmeid esivanemate hiite kohta, tutvuti loodusega ja kohaliku ajalooga.

Omaette probleem on taaralaste suhe teiste Lääne-Euroopas maad võtnud uuspaganlike liikumistega. Nii Eesti Vabariigi ajal kui hiljem on leitud, et taaralased esmajoones kopeerisid Saksamaa tannenberglasi. Ilmselt tuleb neid arvamusi mõneti korrigeerida. H. Tulnola nägi vastavates kirjutistes järjekordset rahvusliku alavääristamise katset, milles väljendub eesti rahvusliku vaimu loomisvõimesse mitteuskumine (ORKA, f. 3587, nim. 1, s. 17). Taaralaste seas ei olnud sakslased populaarsed (ristiusus ja selle tagajärgedes süüdi). Igal juhul KUK ei näita mingeid seoseid taaralaste ja tannenberglaste vahel, v.a. kirjutis Saksamaa paganlikust liikumisest, mis ilmus ajakirja “Hiis” kolmandas vihikus (1931) ja eestlase J. Kase (hiljem taaralane) poolt Danzigist saadetud vastavasisulised kirjutised. Protokolliraamatust ilmneb, et saadud materjalid pandi “Hiie” kirjavarade hulka.

Seega võib välja pakkuda arvamuse, et uuspaganlikud liikumised tekkisid rohkem seesmist laadi põhjustel kui välisel eeskujul. Soomes ja Ungaris algas samasisuline liikumine hiljem kui Eestis, omavahelised kontaktid tekkisid 1935. a. Leiti, et liikumine on Eestis kõige kaugemale arenenud ja Ungari olud on kõige raskemad.

Väga väärtuslikud on Tallinna Hiie liikmete registreerimise kaardid. 1932. a. oktoobrist kuni 1940. a. maini on registreeritud 650 liiget, säilinud on 527 kaarti (81%). Võib arvata, et puudu on Võrumaal asunud Pühajõe Hiie liikmete kaardid, mis pakist välja võeti pärast teise iseseisva organisatsiooni loomist. Kui eeldada, et muude kaartide kaotsiminekus pole mingit süsteemi, siis lubab analüüs mitmeid seni kirjanduses levinud seisukohti kahtluse alla seada. Nii näiteks on rõhutatud ohvitseride suurt arvulist osa liikumises (V. Kivi, H. Sillaste). Kaardid näitavad, et liikmete hulgas oli ainult 9 ohvitseri (1,7%), alamas auastmes sõjaväelasi oli 15. Tõsi, liikumine algas ohvitseride seas ja mitu neist oli Tarkadekoja ja Hiie Vanematekoja juhtivatel kohtadel. Liikmetest oli töölisi ja käsitöölisi 147 (27,8%); ilma kõiki kategooriaid üles lugemata võiks märkida, et koduseid (naisi) oli 59 (11,1%), koolisüsteemi eri astmete õpilasi 57 (11%), põllumehi 46 (8,7%) jne., liikmeks astumise ajal olid 2 inimest töötud. Valdav osa hiielasi elas Tallinnas (379 e. 72%), enam oli neid ka Harju-, Pärnu- ja Viljandimaal, vähe teistes linnades. Kaugeimad liikmed olid Danzigis (1) ja Kopenhaagenis (1). Isegi Ameerika Ühendriikides oli keegi mr. Stone taaralaste vastu huvi tundnud ja Soome kaudu vastavaid materjale palunud. Kaartidele tehtud märkmed näitavad, et aastatega lahkusid 12 liiget taaralaste ridadest, vanimad liikmed olid 70-aastased ja noorimad sülelapsed.

Protokolliraamatus on detsembrist 1933 juunini 1939 toimunud Tarkadekoja koosolekute kirjad nr. 18–124, enamasti oli protokollija H. Tulnola. Osa varasemaid protokolle on ORKA-s (f. 3587, nim. 1, s. 42). KUK sisaldab ka 300 väljalõiget taaralaste liikumist kajastavatest kirjutistest ajakirjanduses. Kaotsi on läinud ajaleheväljalõiked aastatest 1934–1940. Protokollide, kirjavahetuse ja ajaleheväljalõigete võrdlemine annab mitmekülgse pildi taaralaste tegevusest.

Muudest KUK materjalidest võib nimetada K. Utuste väga ulatuslikku kirjavahetust aastatest 1911–1940; Utuste kirjutisi ja ajaleheväljalõikeid ristiusu, noorsooliikumise, Eesti ajaloo ja kultuurielu kohta; säilinud on Utuste mälestused ja üksikud perekondlikud fotod. Vähem on M. Lepp-Utuste materjale: fragmente tema päevikust ja kroonikatest, näidendikatkendeid ja laule. KUK juurde on lisatud H. Tulnola käes olnud Hiie Tarkadekoja dokumendid. Üht-teist näitavad ka kutsekaardid, õnnitlustelegrammid, rahalised arved, mitmesugused kviitungid. Kokku on KUK maht umbes 15 000 lehte.

Materjale taaralaste kohta sisaldavad peale taasleitud KUK veel K. Utuste isikufond (f. 828, 8 säilikut) ja H. Tulnola isikufond (f. 3587, 52 säilikut) ORKA-s. M. Lepp-Utuste fond on Tartu Kirjandusmuuseumis (f. 255, 132 säilikut). Filmi-, Foto- ja Fonoarhiivis on hoiul “Eesti Kultuurfilmi” ringvaade nr. 54 (1936), mille üks lõik demonstreerib taarausuliste mõõgavande andmise tseremooniat Jüriööl, ja 1937. aasta ringvaade, mille üks lõik annab vaatepildi töödest Sõjamäe hiie rajamisel. Nimetatud allikate uurimine võib tuua senisest suuremat selgust omalaadsesse usulisse, aga ka laiemalt kultuuriloolisse nähtusse. Taaralaste tegevus oli ühtede jaoks naeruväärne katse kujundada rahvuslik jumal; teistele polnud vastuvõetav liikumisega kaasnev marurahvuslus. Ometi oli kõiges selles ka palju üldinimlikku – mälestuspuude istutamine, muusika ja rahvatants, loengud ja vestlusõhtud. Taaralaste tegevuses oli palju ka praegu aktuaalse muinsuskaitse jooni: vanade hiite ja kalmete tähistamine, nende eest hoolitsemine ning ühine korrastamine.

Küllo Arjakas