[text]
Täna on
Rapla maakonnas asetsevale Paluküla Hiiemäele on minu teada plaanitud ehitada puhke- ja spordikeskus. Kehtna kant on mulle varasemast tuttav, kuna käin seal suviti. Soomlasest arheoloogina olen sellest uudisest rabatud. Olen alati imetlenud eestlaste positiivset suhtumist oma kultuuripärandisse. Päris tavalised inimesed on huvitatud ajaloost ja tunnevad seda hästi. Igasuvised üritused mitmel pool Eestis näitavad, et eestlased oskavad hinnata pärimust ja kaitsta neile tähtsaid paiku. Seepärast tundubki uskumatuna, et vana, pühaks peetud mägi on otsustatud tuua ohvriks turumajandusele.

Hiis on algselt germaani laensõna, mis ilmselt ulatub pronksiaega. Seda terminit on kasutatud teatud maastiku kohta, kus esineb väikesi kõrgendikke või suuri järske mägesid. Hiiepaikadesse on maetud veel viikingiajastu alguses. Hiljem on hiied olnud kultuspaigad, kus korraldati rituaalseid üritusi ja küla tantsupidusid. Uue usundi tulles sai sõna negatiivsema tähenduse, kuna ristiusus on vastanditel tähtis koht. Rahvapärimuses tähendab hiis sageli metsa, kõrvalist kohta või siis mingeid vaime. Sageli viidatakse selle sõnaga surnutele. Mitmest Eest hiiest on leitud inimluid. Tänapäevalgi on Eestis hiienimelisi paiku (nt. Hiidenvesi, Hiidenportti, Hiiumaa). Arheoloogid võtavad selliseid kohanimesid Soomes muinasleide inventeerides arvesse.

Soomes on hiiepaigad muinsuskaitseseaduse järgi kaitstud muinsused. Kuigi Eestis teatakse üle 500 hiiepaiga, on neist vaid neljandik kaitse all. Miks?

Eestis ja Lätis olid külakalmistud, hiied ja muud pühad paigad kaua kasutusel. Eestis matsid kohalikud inimesed veel 1700. aastail paganlike kommete kohaselt külakalmetesse. Hiied ja muud pühad paigad olid maastiku silmapaistavaimad kohad ja seega selle piirkonna inimeste kollektiivse identiteedi kandjad.

Paluküla Hiiemäel on pärimuste järgi olnud ohvrikivi, Taara lepik ja saagijumal Tõnnile ohverdamise paik (Tõnni auk). Läti Henriku kroonikas kutsutakse kuulsat jumalat Taarat Taarapitaks.

Paluküla Hiiemägi pole ainult ajalooliselt tähtis paik, vaid ka tähtis loodusobjekt. Hiiemägi on märkimisväärselt kõrge paik (kui mitte soomlaste, siis eestlaste silmis igatahes). Kõrvalise asendi tõttu on see suhteliselt hästi säilinud. Kui sinna ehitatakse puhke- ja spordikeskus, muutub sealne loodus aeglaselt, kuid pöördumatult.

On arusaadav, et selline projekt leiab toetajaid, sest see annab tööd kohalikele inimestele ja toob piirkonda raha. Vähemalt teatud aja. Kuid kultuuripärimusi ja looduslikke väärtusi on raske rahas mõõta. Saab näha, kuidas suudab vana hiis turuväärtustega võistelda. Tekib ainult küsimus: kas Eestis on veel kohta kultuuriajaloolistele väärtustele? See jääb teie otsustada.

Anna Wickholm, Helsingi filosoofiamagister, arheoloog