[text]
Täna on

Rahvusraamatukogus peeti märtsikuus ajaloolisi looduslikke pühapaiku käsitlev konverents, mis oli esimene sellelaadne Eesti ajaloos. Looduslikke pühapaiku eristab ülejäänud maastikuobjektidest see, et rahvapärimuses on neid paiku pühaks peetud. Eestis mäletatakse mitmete kohtade sakraalsust rahva seas veel tänapäevalgi. Nende paikadega seotud kogu Lääne-Euroopas nii unikaalne pärimus pajatab meile ohverdamisest, ravimisest, palvetamisest ning ka sellest, mis on nendes paikades keelatud ning mis lubatud. Looduslikud pühapaigad on näiteks enamus hiienimelisi kohti, pühad kivid, mitmed puud, allikad, mäed, kabeliasemed ja ristipuud.

 

Kultuurimiministeerium valmistab ette pühapaiku kaitsvat programmi

 

Konverentsil peetud ettekannetes kaardistati pühapaikade hetkeolukorda ja seati tulevikuplaane. Kultuuriminister Urmas Paet rõhutas oma avasõnas, et ministeeriumi juures toimuvad regulaarselt riiklikku looduslike pühapaikade programmi ettevalmistavad koosolekud. Muinsuskaitseameti peadirektor Agne Trummal tuletas meelde, et eestlaste rahvusuhkuse juurde peaks kindlasti käima ka Lääne-Euroopa kontekstis nii ainulaadsete looduslike pühapaikade ja nendega seotud rahvapärimuse väärtustamine. Pühapaikade kaitsmiseks on aga esmalt vajalik erinevate asutuste tihe koostöö: tuleb analüüsida andmeid, tuvastada paigad maastikul ja kanda need täpselt kaardile. Hädavajalik on ka tõhus koostöö omavalitsustega.

 

Kemmerg keset hiiemäge

 

Eestis on ligikaudu 500 hiit ja paar tuhat muud looduslikku pühapaika. Kogumiskäigud näitavad, et mitmel pool mäletatakse pärimust veel tänapäevalgi. Siiski on pühapaikade ja nende kaitsega seotud hulk probleeme: pühakohtade riiklik kaitse on olnud ebaühtlane ning pärimus ununeb kiirest, kuna rahvas kaugeneb traditsioonilistest väärtustest. Maavalla Koja vanem Ahto Kaasik tõi oma ettekandes näite Adavere hiiemäest, mille kohta leiduvat pärimust ei osata tänapäeval väärtustada. Hiiemägi on tähistatud kui Eesti NSV mandriala keskpunkt. Keset mäge on aga ehitatud kemmerg.

 

Kuidas kaitsta vaimset ruumi?

 

Keskkonnajurist Kärt Vaarmari vaagis konverentsil looduslike pühapaikade kaitsevõimaluste õiguslikke aspekte. Ühelt poolt on Loodukaitseseaduses bioloogiliste näitajate kõrval oluliseks peetud ka ajaloolis-kultuurilist aspekti. Teiselt poolt saaks aga loodusliku pühapaiga kinnismälestiseks tunnistada ka pelgalt Muinsuskaitseseaduse järgi. Muinsuskaitse alla võtmise teeb aga keeruliseks see, et kultuurkihi alusel ei ole üldiselt hiiepaiku võimalik tuvastada. Niisiis on looduslike pühapaikade kaitse seaduste järgi mingil määral võimalik, kuid täiesti kaitseta on selle juures jäänud üks olulisemaid väärtusi – vaimne ruum. Selle määratlemine on aga keeruline ning seda ei saa teha ainult  miljööväärtuslikkuse põhimõtte järgi. Selge on see, et seadusandlus vajab pühapaikade kaitse osas täpsustamist. Kindlasti on riikliku programmi raames tarvis koostada eraldi juriidiline analüüs.

 

Pühapaikade uurimisloost Eestis

 

Miks Eestis ei hakatud hiite uurimisega tegelema juba 1920. ja 1930. aastatel, küsis oma ettekandes arheoloog Heiki Valk. Põhjuseks oli see, et Tartu Ülikoolis järgiti Põhjamaade uurimistraditsiooni. Et aga Põhjamaades puudub Eestile omane rikkalik hiiepärimus, jäeti hiite uurimise problemaatika kõrvale, kuigi arhiivimaterjali rohkust arvestades tulnuks seda kindlasti teha.

Looduslikud pühapaigad ei ole arheoloogide jaoks siiski päris kõrvale jäänud. Näiteks kaitses arheoloog Toomas Tamla 1974.a. lõputöö pühadest allikatest. Kahjuks ei lubanud nõukogudeaegne tsensuur tema artiklil ilmuda. Heiki Valk rõhutas, et looduslik pühapaik on enamasti osa muististekompleksist. Kindlasti on olemas põhjus, miks just need paigad valiti pühakohtadeks.

 

Kohapärimuse eksponeerimine võib muutuda liblikapüüdmiseks lillelisel aasal

 

Folklorist Mall Hiiemäe kõneles, et kohapärimusest polnud traditsioonilises kultuuris vaja tihti rääkida. Seda teadsid kõik omad inimesed niigi. Eestis toimus 1938. ja 1939. aastal kooliõpilaste kogumisaktsioon, mille käigus on Eesti Rahvaluule Arhiivi talletatud rohkesti pärimust. Seda lugedes saab selgeks, kuidas pärimus on loonud ja loob inimeses kodutunnet. Tänapäeval on kohapärimus saanud tihti  kaubaartikliks. Millal ja kuidas seda eksponeerida on muutumas turisminduse võtmeküsimuseks. Mall Hiiemäe võrdles sellist tegevust tuntud Tammsaare jutustusega, kus poiss aasal liblikat püüdes tallab ära kõik lilled, aga liblikat ikka kätte ei saa. Sama juhtub siis, kui kasusaamise eesmärgil oma kodukoha pärimust laiale ilmale kuulutama minna. Nii me mitte ei hoia, vaid hävitame tunnet, mis meid selle kohaga seob. Hea veel kui tänapäeval pärast “liblika püüdmist” üldse märgatakse, et “lilli” enam polegi.

 

Hiis – erilise väega koht

 

Folklorist Mari-Ann Remmel toonitas, et sõna hiis on omane eeskätt Lääne- ja Põhja-Eesti pärimusele. Ometi ei ole sealgi hiisi ülearu palju. Läänemaal on näiteks ühes kihelkonnas vaid 8-16 hiit. Rahvaluule arhiivis on hiite kohta olemas suured pärimusekogud.

 

Pühapaiku endid on rahvapärimuses kirjeldatud üsna napilt. Oluline on olnud edasi anda suhtumisi, üldisi hoiakud, käske ja keelde. Hiiepärimus kõneleb muinasusust, ajaloost ja looduse hoidmisest. Hiit on peetud nii väe kehastuseks kui ka kohaks, kus see vägi avaldub. Samas on hiis ka nii jumalused ise kui ka see koht, kus jumalatega kontakti saada.

 

Paluküla hiiemägi on Rapla kihelkonna tähtsaim pühakoht

 

Ajalooüliõpilane Jüri Metssalu uurib ajaloolise Lõuna-Harjumaa looduslikke pühapaiku. Konverentsil kirjeldas ta Rapla ja Juuru kihelkonna hiienimelisi kohti ja nendega seotud pärimust. Praeguseks on ta tabelisse kandnud 26 hiietüvelist paiganime endisest Rapla ja 14 Juuru kihelkonnast. Keskseks ja kõige pärimusrikkamaks hiiekohaks on Rapla kihelkonnas Paluküla hiiemägi. Juuru kihelkonnas leiavad tihti mainimist  Iida urked. Tabeliandmeid elavdas Jüri Metssalu oma muljetega 2004. aastal toimunud välitöödest Juuru kihelkonnas. Tema ettekanne moodustas tervikpildi ühe noore uurija vaimsest koduruumist.

 

Eesti Maaomavalitsust Liit pakub abi

 

Konverentsi lõpuosas vaagis bioloog Eerik Leibak hiite kui loodusobjektide hindamise küsimust. Sotsioloog Aare Kasemets jagas näpunäiteid selle kohta, kuidas looduslike pühapaikade riiklikku programmi tõhusaks muuta.

 

Konverentsi lõpus pakkus Eesti Maaomavalitsuste Liidu esindaja Uno Silberg riikliku programmi elluviijatele oma abi ja koostööd. Hea on tõdeda, et ajalooliste looduslike pühapaikade problemaatika on jõudmas teadlaste, ülikoolide ja ametkondade tasandilt kohalike omavalitsusteni.

 

Konverentsi teesid leiab internetist: www.maavald.ee

 

 

Lembi Sepp ja Kristiina Ehin

 

Nädaline