Rahvakalendris ka olevipäev, ooljapä(ev), oleksipäev, oolipäev, olipä, olääpää, ooleba, hoolipäev, on maa lääneserva ja saarte pyha. Koos mõni päev varem oleva jaakapäevaga (25.07.) on jakepäev yks heinaaja lõppu ja viljalõikuse algust tähistavaist päevist. Jakepäeva peamiseks tavaks on tavaliselt lamba, aga mõnikord ka mõne muu looma ohverdamine ja söömine. Seeläbi edenevad teised loomad paremini.
On arvatud, et Olevipäevaks, hiljemalt lauritsapäevaks pidid olema sikud tapetud, sest pärast seda hakanud sokuliha haisema.
Emmastes on teatud, et kõige rasvasemad silgud on olevi- ja mardipäeva vahel.
Jakepäeva kui ohverdamispäeva on mainitud vanemas kirjanduses. Samuti on olevipäeval lammast ohverdatud ja söödud Norras, Rootsis ja Soomes.
Eisen kirjutab:
Iseäraliseks lammaste ohverdamise päevaks tuleb olevipäeva arvata. Sel päeval tapeti lammas, keda tavaliselt "Olevi lambaks" hyyti. Lamba verd valati aianurka, sisikond viidi ohveramispaika, liha sõi aga pere.
Lamba ohverdamine tõi elulammastele tevist ja sigidust. Tapetav lammas jäeti tihti niitmise ajal niitmata. Lammaste tõve puhul anti tõotus olevipäeval lammas tappa.
Tapmise ajal tilgutati verd elusate lammaste joogisse.
Eisen lk 31
Pärimust
Oläpää leigatakse esimene vihk vilja, mida jõuluks hoitakse.
Pyhalepa, 1889
Olev paneb viimase kuhja pea peale.
Audru, 1874
Olevipäeval tapeti lammas ohverdamiseks.
Käina, 1924
Suvistest tähtpäevadest olen ma aga väga vähe kuulnud ja ei tea neist muud suuremat, kui olovipääval tapetakse ikka yks loom mõnes kohas ära, et seega paha haigus või kuri silm loomade kylge ei hakka.
Kärla, 1890
Oolipäe oli see komme, et pidi mingi loom tingimata ära tapetama. Kui oolipäeval loom tapmata, siis ei siginend loomad enam. Kui aga tapeti, siis siginesid järgmisel aastal jälle seda enam.
Jämaja, 1927
Tapeti lammas (ooljapä tall vanast). Kui muud ei saadud, tapeti kas või kukk ära, aga liha pidi saama keedetud ja söödud, muidu tuli õnnetus.
Kärla, 1959
Olevipäeval tapeti oinas, et loomad ei sureks.
Kaarma, 1894
Hoolipäeva oli komme lambaliha keeta – siis lambad siginevad rohkesti järgneval aastal.
Jämaja, 1927
Kasutatud kirjandus
Eisen, Johann Matthias 1996. Esivanemate ohverdamised.
Hiiemäe, Mall 1985. Eesti rahvakalender IV.
Kama, Kaido 1988. Vikerkaar nr 1. Kymme aastat nyydisaegseid sirvilaudu.
Moora, Aliise 1991. Eesti talurahva vanem toit II.