[text]
Täna on

Kahjuks ei ole saanud osaleda aruteludel, kuid tänu Paluküla Hiiemäe Hoiu Seltsingule ning Maavalla Koja kodulehele ning selles avaldatud piltidele, on hea ülevaade loodusväärtustest ja maastikust. Rahavõim varjutab ametnike kainet mõistust — ka selle poolest ei erine Kehtna vallas toimunu muust Eestist. Kahju, et loodusest võõrandunud omavalitsus vaevleb sellise “lastehaiguse" kaes; kahju kannatab aga kultuuripärand, loodus ja lähikonnas elavad inimesed. Analoogilisi näiteid võib tuua üle Eesti, tuntuks on saanud Jämejala pargi kaitse, süvasadama rajamise soovid Saaremaal; laia kõlapinda ajakirjanduses pole olnud Tabivere valla soovil rajada 12 või 23 elamuga tiheasustus Vooremaa maastikukaitsealale Raigastvere järve järsule nõlvale. Kuna pole olemas maastikuseadust, siis on raske juriidiliselt põhjendada maastikuplaneerimise põhimõtteid eri ametkondadele ja kohtus. Ka Palukülas rajada kavatsetav spordikeskus mõjub halvasti tüüpilisse külamaastikku ja vähendab oluliselt piirkonna maastikulist väärtust, ometi vald soovib seda teha maastikukaitsealal.

Küsimusi, millele vastuseid ma ei loodagi, on mitmeid. Miks keskkonnateenistus, kui maastikukaitseala valitseja, on nõus projektiga, mis oluliselt muudab Hiiemäe ümbruse maastikut ja hävitab Eesti rohevõrgustikus olulise tuumala? Miks keskkonnateenistus on nõus raiega ja mäe kasutusega, mis hävitab looduskaitsealuse loomaliigi (palukuklased) kolooniad? Miks keskkonnateenistus lubab muuta mäe pinnamoodi (suusaraja sild, laskumiseradade reljeefi muutused) maastikukaitsealal asuval künkal (looduslik sürjaniidu kooslus on muuseas tunnistatud haruldaseks taimekoosluseks nii Eestis kui Euroopas)? Kõnnumaa maastikukaitseala kaitse-eeskiri lubab vähem kui 50 osalejaga rahvaüritusi selleks ettevalmistamata kohtades. Rohkem kui 50 osaleja puhul on vajalik kaitseala valitseja nõusolek. Miks korraldati rahvaüritus mis mitmekordselt ületas 50 osaleja piiri, oli korraldamata (parkimine, inimeste ohutus, operatiivautode juurdepääs, jäätmete koristus) ja lõppes inimeste vigastamistega? Kes vastutab (vallavalitsuse, vallavolikogu ja keskkonnateenistuse vastavad ametnikud) selle eest ja korvab inimestele tekitatud kahju?

Millised on probleemi lahendused?

Hiis on vabaõhumuuseum Hiiemäel. Hiie asupaik (see ei ole kogu Paluküla-Sillaotsa servamoodustis) on püha, sinna ei rajata sobimatuid rajatisi (tõstukeid, valgustusposte). Hiis tehakse maastikukujundajate soovitusi järgides hiiele omaseks, st kujundust looduslike vahenditega: looduslikud puud-põõsad, lilleaasad (sürjaniidud), nende kaudu ja proportsioonidega reguleeritakse vaateid vältides kaasaegseid inimrajatisi (ehitised, tõstukid, valgustuspostid). Sobiv on rajada hiie värav lokulauaga, mõni püstkoda, kultuseplats jm hiiele vajalik. Hiit lubatakse kasutada üksnes muistsete tavade jätkamiseks, propageerimiseks ja säilitatakse kui pärandkultuurmaastikku järgnevatele põlvkondadele. Hiiemäel on lubatud traditsiooniline puhkus, sealhulgas kelgutamine, suusatamine mis ei vaja pinnamoe muutmist. Kõnnumaa maastikukaitseala kaitse-eeskirja tehakse täiendus: Paluküla Hiiemäe sihtkaitsevöönd.

Hiiemäe (siin arvestatud kogu mäge ja lähiümbrust) pinnamoodi ja profiili ei ole lubatud muuta, sobimatult tehtud süvendid ja künkad tuleb taastada (tegijate-lubajate) kulul endine pinnamood.

 

Hiiemägi säilitatakse maastikuaktsendina Kõnnumaa maastikukaitsealal pärandväärtusega maastikuelemendina ja tähtsa geograafilise asupaigana (Lääne- Eesti kõrgeim koht, veelahe erinevatele vesikondadele ja jõgikondadele).

Maakasutuse muutmisel maastikukaitsealal lähtutakse professionaalsest maastikuanalüüsist. Hinnata tuleb maastiku identiteedi-, pärand-, teadus- pedagoogilist, visuaalset, ökoloogilist ja virgestusväärtust. Detailplaneeringuga koostatakse maastikuhoolduskava, et tagada maastikuliste, kultuuriliste ja looduslike väärtuste hoid ning arendamine võimalikult paremal moel.

Loobutakse spordikeskuse rajamise ideest, mis on sobimatu Paluküla traditsioonilises maastikus (maastikuaktsent muutub), kahjustab oluliselt Hiiemäe loodust, rohevõrgustiku tuumala ja traditsioonilist eluviisi külas.

Arendada tuleb taluturismi, loomade karjatamist (tänu neile on maastikuvaated avatud) ja väärtuslikku puhkeala, vältides pärandmaastikku sobimatuid kaasaegseid ehitisi. Maaomanikele maksta hooldustoetust Paluküla pärand-kultuurmaastiku ilme taastamiseks ja säilitamiseks.

 


Arenguprogrammide keskuse EMI-ECO koolitusprogrammi "keskkonnamõjude hindamine" kursuslane (tunnistus KMH - 63/21 01.12.1998),

Luua Metsanduskooli keskkonnakaitse ja looduskaitse kutseõpetaja-metoodik,

Vello Keppart                                                                            

02.03.2004.