[text]
Täna on

t_kaldapaasuke.gifKeel on iga iga rahva ja kultuuri edasikestmisel yks olulisemaid nähtusi. Keeles väljenduv maailmapilt kannab edasi selle rahva igipõlist omailma yhes esivanemate tarkuste ja hoiakutega. Keel ja meel muutuvad ajas. Kas lyya käega või proovida hoida olulist ning mis just on see oluline, peaks mõlkuma iga uue põlvkonna meeles.

Keeleteadlane Kristiina Ross on tõdenud, et kaasaegset eesti keelt on oluliselt mõjutanud saksakeelsed pastorid, kes yritasid maarahva keelt painutada sobivaks semiidi ja indogermaani maailmapildi väljendamiseks. Nõnda siis võime leida oma keelest ja selle kaudu ka oma meelest esivanemate loodususulise keelemaailma kõrval ka võõraste ideoloogiate jälgi.

Põlise rahva maailmapildis on inimene hingestatud looduse osa, Maaema laps koos kõige maisega. Kristlikus omailmas on inimene seatud hingetu looduse valitsejaks, tooraine kasutajaks. Sõnades väljenduv maailmapilt ei jää yksnes inimese mõtetesse vaid kujundab inimese tegude kaudu tema keskkonda. Jaan Kaplinski on öenud, et igal religioonil on oma maastik.

Seetõttu pole tähtsusetu, kuidas me mõtleme ja milliseid sõnu kasutame. Vastupidi, on väga tähtis, millises omailmas me elame.

Sõnal “loodus” on maakeele loomuomases tähendusväljas kyllalt selgesti tunnetatav tegevuse või arengu tulemi tähendusvarjund. Kultiveerit kirjakeele eelses ajas võinuks see sõna peale muu tähendada ka näiteks kanga loomise tulemust. “Ei ole ma aega saand telgede taha istu, loodus seisab yleval teist nädalat.”

Nii ongi paratamatult seesugune tunne, et “loodus” on loomise saadus. Tõepoolest, ei ole sõnad “loodu” ja “loodus” teineteisest tähenduselt kuigi kaugel. Teatud tunnetuslikus ja poeetilises kontekstis on ju inglise “creation” tõlgitki “loodu”.

“Loond” ei eelda looja olemasolu (aga ei välista samas seda). See on sygavam ja hõlmavam mõiste kui “loodus”.

t_munad2.gifMaausu maailma ei sobitu sõna “loodus” kuidagi. Meie pärimuses ei ole maailm saadus, maailmal ei ole loojat. Meie loomislaulud kõnelevad hoopis linnu munadest syndinud maailmast. Enam kui 150 teisendis võime leida, kuidas munast on syndinud päike, tähed, kuu, maa, inimesed jpm. Kogemata kombel on meie folkloristid pannud sellele laulutyybile õige nime. Seto ja võro keeles tähendab looma ~ luuma munemist. Yhes seto mõistauses nimetatakse kana otsesõnu “karvaseks jummalaks”.

Munejat ehk maakeeli loojat lindu on meie rahvad pidanud kyll kalliks, kuid pole teda mõne teise kombel jumalikustanud. Kyll aga pyhitseb meie pärimuskultuur muna kui elujõu ja uue elu algust.

Munast syndinud maailm on omane kogu läänemeresoome maailmapildile. Sama võime kohata paljude teistegi põliste rahvaste juures.

Kuidas siis nimetada omas keeles maailma, mis on syndinud ja arenev?

Õnneks on leidundki vana sõna “loonatark”. Seto laulust. See haakub hästi soome-karjala sõnaga “luonto”. Tänapäeva soome keeles on see valdavalt sama asi mis näiteks inglise “nature” või vene “природа”, kuid ta tähendab ka “iseloomu”, “loomust”, isegi “olemust”:

 “nouse luontoni lovesta
 kiven alta …”

Või ka:

 “tuo Ukko luontoni!”

Soome ja karjala keel annavadki meile puuduva –d hääliku. Maakeele areng on ju viind sinna välja, et omastava käände järgi ei ole teadmata muud võimalust tuletada osastavat või nimetavat käänet.

Soome keelest erinev a-tyvelisus viitab selle sõna pysimisele väga vanal kujul. On ju taro (läänemeresoome) keelis palju sõnu, mis kunagi olnuna a-tyvelisi, on hilisemail ajul omandand mingi muu tyvetäishääliku. Nii on maakonnanimes Järva säilinud a-tyvi, mis sõnas endas yldkeelesõnana on muutund –e ja hiljem i-tyveliseks. Järv – järve, soome järvi – järven aga liivi joora – juura.

Kunagi oli näiteks “nool” kujul noola. Niisiis on taastetav nö algtaro sõna loonda. Meie keeli täna siis loond – loona – loonda. See tähendab niisiis seda, mis tänapäeva eesti keeles on “loodus”, siis ka veel “loomus” (põhi)olemus ja “iseloom”.

Kas kasutada maakeelset mõistet “loond” ja hoida põlise rahva loodususulist omailma syndinud ja arenevast ilmamaast või kasutada sõna “loodus” ja rikastada seega teist omailma, jäägu mõistagi iga inimese enese otsustada. Mitmekesisus on rikkus.

Pildid: kaldapääsuke, Arne Ader; Munapyha, maavalla koda


Kalle Eller
Ahto Kaasik