Karjalaskepäeval, 23 mahlakuud tähistas mõnikymmend inimest Harjumaal Kose kihelkonnas Harju sõja ehk Jyriöö ylestõusu 665. aastapäeva. Kanavere mail toimunud suure lahingu mälestuskivi juures peeti kõnesid: mälestati esivanemaid ja meenutati toimunut. Maarahva langenud meestele, naistele ja lastele valati kahja. Järgnevalt koguneti Rõõsa mäele, kus syydati lõke.

Eesti ametlikus ajalookäsitluses kõneldakse toonastest syndmustest kui põlisrahva ylestõusust valitsejate vastu. Selline tõlgendus tugineb Maavalla põhjaosa vallutanud Liivi ordu ja hiljem ostnud Saksa ordu yrikutele. Ordu tõe valguses kirjutas oma Tasuja ka Eduard Bornhöhe. Tema sulest rahva sekka pääsenud lugu mässu algust kuulutanud märgutuledest on ilus, kuid sellelgi pole suurt pistmist ajaloolise tõega. Karjalaskepäevaga algab Maavallas yldine tulede tegemise aeg. Õhtul enne karjalaskepäeva syydatud tuli annab inimestele tervist ja majapidamistele edenemist nagu meie teisedki taiatuled.

Mitmed uurijad, nende seas Uku Masing, on osundanud, et ordu tõde toonastest syndmustest saab uskuda sama palju, kui NSVL käsitlust balti riikide sattumisest tema ryppe.

Uku Masingu väitel toimus 1343. a ordu sõjaline kallaletung Harju-Viru vasallriigi vastu, misjärel tõusid maa kaitseks relvile maameeste malevad.

Ordu esitatud kuupäevad nagu näiteks 23.04. ja 04.05. 1343 pole samuti tõepärased.

Kanavere mälestuskivi juures kõneles Kalle Eller EVT Põlisrahvaste Sihtasutusest:

"Ryytel Parasmaa Bertram, ryytel Saha Helmold, kannupoiss Haukimpää ning taanlane Konrad Preen, kes te kõik langesite Paide linnas jälestusväärse ja autuma veretöö alla, me mälestame siin täna teid ja koos teiega nelja-viitekümmet tuhandet Harjus, Virus ja Läänemaal. Emandad ja noorikud, väetimad lapsed ning vanad, noored mehed ning täied mehed, kes siis anti sõjariista terale ja sagedasti veel vaevati ja häbisteti enne koolutamist. Me ei unusta ka neid, kellega samamoodi läks Saaremaal ja nelikümmend yheksa aastat hiljem Tartu- ja Võromaal, kus siis Saksa Ordu taas tegi samasugust verist tapatööd!

Meil on hea öelda teile, kes me oleme teiega sama verd ja sama sugu, et meie rahvad on kestnud tänaseni ja meie, kes me oleme nyyd siin mälestamas teid, teeme kõike kogu jõust, et meie ja teie sugu kestaks ikka edasi siin maal.

Nende meie inimeste vaevad ja pyydmised annavad meile yhe õppetunni. Kui me sest tarkust ja selgust saame, pole nende häda ning vaev asjatu. Nemad, meie soost ryytlid, läänimehed, mungadki, katsusid elada kristlise õhtumaa osana nonde seadusi pidi. Kuidas neil läks, on meile nyyd teada. See, et me sugu siin kestis, oli ikkagi tänu vaestele lastele ja vabadikuemandaile, kynni- ja kirvemeestele, teadjaile ning mäletajaile. Ka nyyd katsutakse meile selgeks teha, et tuleb olla Euroopaga, laulda kaasa Ameerikaga, vaadata Vatikani. Olgu aga muistsed mälestused meile märgiks, et see ei aita lõpuks kedagi, ei päästa midagi, et tuleb olla oma ise, omas maas, oma keeles ja meeles!"

Pildid: Auli Kütt

Maavalla koda