Homme on hingedepäev

01.11.10215 (2002)

Me elame tormiliselt muutuvas maailmas. Vahel, kui inimesel saab jõud otsa, võib talle tunduda, et kõik kaob käest. Kuid on asju, mis jäävad samaks.

Igal rahval on oma suhe kõiksusesse ja omad pyhad päevad, mil selle suhte peale mõelda. Ja nagu on erinevad rahvad, nii on tihtipeale erinevad nende pyhadki ja pyhadel peetavad kombed. Meie maa  põlisrahvas, maarahvas, usub hingedesse ja sellesse, et nad tulevad teatud ajal yle Toonela jõe vaatama omakseid ja kodukohta. Hingede aeg kestab sygiskuu lõpust jõulukuuni ja hingede päevi on nii palju, kui keegi just peab.

Hingedeaeg on maarahva pyha aeg, mil kokku saab terve rahvas – nii surnud kui elavad. Koos on meie juured sygaval, koos oleme tugevad.

Hinged toovad kaasa vaiksed ja udused ilmad. Meie rahva tava on hoida sel ajal kodus puhtust ja vaikust. Pole oluline, kas elad talus või linnakorteris, hinged võetakse vastu rõõmsalt, kuid aupaklikult. Kallitele kylalistele kaetakse laud kõigest paremast, mis kodus on. Nad kutsutakse nimepidi lauda, palutakse kõike maitsta ja jäetakse siis vaikselt omaette. Mõne päeva või nädala pärast saadetakse hinged ära ning palutakse neil elavaid aidata ja hoida.

Homme, kui peame kodus vaikust, võiksime mõelda neile, kes andsid meile näo, keele, meele, sydame ja maa. Võime olla uhked, sest tänu nende tarkusele ja lõppematule visadusele oleme olemas. Ja meil on lugematute põlvedega settinud maarahva pärimuskultuur.

Pidades kalliks esivanemaid ja nende pärimust, hoides nende tavasid, oleme meiegi maarahvas, oma maa põlisrahvas. Teades, kes me oleme, võime vaadata julgelt tulevikku. 

Ahto Kaasik

Maavalla Koja Kirjutaja