Kirjeldus
Puu kohta on Kirjandusmuusemis tallel hulga rahvajutte. Üks vanemaid neist, kirja pandud 1895. a., annab teada, et õõnsus ilmus nähtavale 1891. a. Siis murdis sügismaru ühe tamme suure, maapinna lähedalt algava haru. 1911. a. on keegi kohalikest üles märkinud pikema loo pühast ussist, kes elanud tamme juurte all. Mao nimi olnud Piilu. Pererahvas viinud talle pidevalt toiduohvreid. Siis toodud talusse minia, kes sellest kombest midagi ei teadnud ja jätnud ussi toitmata. Kohe surnud talus härg, maolt aga palutud kolm päeva lepitust. Viimaks roomanud uss tamme alt välja. Ta lakkunud härga ja see ärganud jälle ellu. Eesti folklooris on palju lugusid pühast ussist - nastikust, keda hoolega toideti ja kes majale ja perele õnne kindlustasid. Temast oli ka praktilist kasu. Nastiku olulisemaks toiduks on hiired ja seal, kus liikus nastikuid, püsis hiirte hulk tasakaalus.
1939. a. on kohaliku elaniku Gustav Lehesalu suust üles kirjutatud ütlus, et see puu olevat vana hiietamm. Puule viidud piima ja muid ohvreid. Usutud, et kui Tülivere talu peremees sureb, langeb tammelt maha üks oks. 1962. a. on folkloristid kirja pannud kohaliku elaniku meenutuse, kuidas Tülivere talu noor perenaine viinud 19. sajandi lõpus põlle all ohvriks värskelt tapetud looma liha, ise seda häbenedes.Ligi veerand sajandi jooksul ei olevat tamme välimus peaagu üldse muutunud. Ainult avaus on ahtamaks läinud, sest korpa kasvab tüvele aina juurde. Ka tamme sees olev õõnsus on laienenud, sest pehkimine jätkub. Veel sajandivahetusel olevat tammele endale toiduohvreid toodud. Paluke uudseleivast pidi kindlustama viljaõnne, kausike lihaleent karilooma tapmise korral karjaõnne.