Kirjeldus
Kasvasin ülesse Paliveres, veetes kõik oma suved seal - vanaema, vanaisa ja loomadega. Mäletan, et väiksena sai hiiepuu juures käidud. See paik oli alati väga aukartust äratav, võimas ja samas oli seal nii hea lihtsalt istuda.
Nüüd läksin sinna tagasi, üle kümne aasta polnud ma puud külastanud. Ta oli veel võimsam kui ma mäletasin. Kahjuks on tema kõrvale ehitatud suured teed ning tunda oli, et võimas künnapuu on kurb. Tegin talle pai, kallistasin teda ning tundsin kuidas me mõlemad üksteist toetasime, Tahtsin ka teistele näidata milline võimas puu on olemas, nii vana, nii tark. Kui palju sõidetakse temast päevas mööda ja kui vähe teda tegelikult vaadatakse.
Tean, et nüüd külastan hiiepuud tihemini ja loodan, et ükspäev saaksin ka oma lapsed tema juurde viia.