Kõljala küla, Püha kihelkond, Saaremaa.

Kaali järv

Järve ääres on tuuline, püha järve vesi aga erkroheline ja õhtusest päikesest kullatud. Järve ümbritsevad sakilised kivid ning vees elavad kalad. Siin käib palju inimesi. Kui nad aga ära lähevad, jääb kõik väga vaikseks ning rahulikuks. Tuule kohinasse puuokstes sekkuvad vaid harva kala sulpsatus või lendava linnu tiivavurin. Käin päripäeva ümber järve ja viskan sinna ohvrianniks leivapalukesi. Istun kraatrivallile ja süütan piibu. Siia langenud meteoriit sünnitas omal ajal kohutava kaose ja hävingu, mille jäljed pole siiamaani kadunud. Nüüd on ta aga kustunud ja uinunud igaveseks, mälestuseks vaid see salapärane vaikiv ning ebamaiselt roheline järv. Just rahu, täielik tühjus ja harmooniline eimiski on see, mis ma looduslikest pühapaikadest sageli leidnud olen. Kaali järv on tõeline pühapaik - täielik olematus on siin vaimule puhas ja kosutav otsekui allikavesi. Siin ei ole vaime, ei häid ega kurje, siin ei ole mitte kedagi ega midagi. Teadlikku ning haiglase kurjuse toob siia kaasa vaid inimene ise, hõikudes valjult ning sisutult või loopides koguni vette pudeleid ning muud rämpsu. Kaali meteoriidikraater on ilmselt tuntuim Eesti usundialane muistis. Viimased uuringud on paigutanud Kaali kraatri tekke vanemasse pronksiaega (1690-1510 e.m.a.). Kõrgete vallidega kraater on omakorda ümbritsetud võimsa kiviaiaga valli välisjalamil, laiem ja varasem osa sellest on dateeritud ajaarvamise vahetusse. Müüri pandud raudkivid on silmatorkavalt suured ja võimsad - osa koguni läbimõõduga 1,5-1,8 m. Kaali hiidmeteoriidi langemine juba asustatud Saaremaale võis põhjustada suuri purustusi ja inimohvreid. Ebavere lähistel (Ebavere mägi on Pandivere kõrgeimaid tippe) Maa atmosfääri tunginud meteoriit läbis oma teekonna õhus paarikümne sekundiga, kuumenedes selle aja jooksul mitme tuhande kraadini ja helendades silmipimestavalt. Meteoriidi ees sündis kokkusurutavast õhust lööklaine, mille purustav maru rullus üle maa mitmesaja kilomeetri ulatuses lennutrajektoori all, taga tekkiv vaakum aga täitus uuesti õhuga kurdistava mürinaga. Õhk rebis meteoriidi pinnalt sulametalli tükke ja tilku, mis jäid lennujoonele ergava sabana. Helendav saba paistis kaugemalt vaatlejale, nagu oleks Saaremaasse kaldu löödud hiiglaslik tuline vai. Meteoriidi kokkupuutel maaga tekkis plahvatus ja järgnes uus lööklaine epitsentriga Kaalis. Naabruses asuvad hõimud vaatasid sadade kilomeetrite raadiuses hirmu ja õudusega, kuidas pikse tulevai kurdistava raginaga läbi õhu sähvas, et siis Saaremaa kivisesse pinda tungida. Kui Virumaa inimesed nägid meteoriiti langemas Saaremaale, järeldasid nad sellest, et nende jumal on suure välgu ja müristamisega valinud omale uue asupaiga. Lennart Meri ja Vello Lõugas on osutanud Henriku Liivimaa kroonika kirjeldusele 1220. aastast, mille järgi olevat Virumaa “ilusa metsaga” mäelt lennanud Saaremaale saarlaste suur jumala Tharapita, milline lennutee langeb kokku meteoriidi langemistrajektooriga. Karjala mehed aga liikusid meteoriiti jälitades üle Neeva jõe lõunasse, „Kalevalas“ on kirjeldatud nende teekonda.

2013-09-02

Raivo Ird

895 / 1391