Kirjeldus
Olles Lahemaale tiiru peale teinud, tuli mõte külastada ka pühapaiku. Juhatust sinna jõudmiseks sain ühelt healt Maavalla kodalaselt. Olles eelnevalt küll teadlik paiga erinevuseset teistest taolistest paikadest, tekkis kohale jõudes üsna ehmatav tunne. Ei midagi traditsioonilist (põlispuud, suured kivid vms), vaid üksikute noorte puudega asustatud moreenseljandik. Oli näha, et inimtegevus on seda pühapaika väga intensiivselt (et mitte öelda röövellikult) muutnud. Tunnetasin algul suurt valu ja ka piinlikkust sinna aegade jooksul veetud prügi pärast. Hingel hakkas tõesti valus ja häbi oli ka oma liigikaaslaste pärast. Ja siis korraga märkasin üllatusega, et mäeveerul seisab püstkoda. Lähemale minnes selgus, et see polnudki inimeste poolt üles seatud, vaid noored puud olid otsustanud kasvatada oma ladvad kokku ning moodustada nagu püstkoja või siis värava hiide. Sellest hetkest tajusin lootust selle paiga paremale tulevikule. Eks puud ju kasvavad kiiresti, loodusel on imetabane omadus taastuda ka suurest kurjast tekitatud kahjust. Siiski oli sealsamas nö värava ees veel üks sõnum meile, inimestele: Palun, koristage see vana prügi siit ära. Hiis oleks nagu öelnud: Ma loon teile väravad oma rüppe, kasvatan puud suureks ja ootan teid. Palun, aidake mul enne puhtaks saada!