Kenya, Kakamega vihmamets, 8km matk suuremalt teelt

Lirhanda

Aastasadu tagasi, enne kui toimus rahvastiku plahvatuslik tõus, oli Kakamega vihmamets hiiglasliku vihmametsa, mis ulatus läbi terve Aafrika, väike osa. Nüüd on sellest hiigaslikust vihmametsast järele jäänud üksikud vihmametsa saared, mis ei ole unustanud enda kunagist hiilgust. Nii on ka Kakamega täis taimi ja loomi, mida ei ole kuskil maailmas ja kannab endas siiani saladusi, millest enam keegi ei räägi. Kuna töötasin vabatahtlikuna Keenias, siis oli kindel soov Kakamega metsa külastada ja nii läksingi koos kahe teise vabatahtlikuga Kakamega vihmametsa ääres olevasse külla, et enne päiksetõusu vihmametsa siseneda ja päiksetõusuks Lirhanda mäkke matkata. Kuid Keenias ei ei läinud meil kunagi nii nagu algselt planeerime. Nii juhtus ka seekord, et olime endale üllatuseks ööbimiskohta nõnda lukustatud, et ei saanud sealt kuidagi ööpimeduses välja ja nägime päiksetõusu roosasid noote hoopis akna trellide tagant. Kui lõpuks kolmekesi läbi vihmametsa järsust mäest ronides Lirhanda mäe tippu jõudsime siis pühkis see jumalik pilt, mis meile avanes, meelest nägemata jäänud päiksetõusu roosad noodid ja asendas need tänulikkuse kuldsete kiirtega. See lõputa näiv vihmamets, koos imeliselt ja tohutu valjult kõlava linnulaulu ja loomade häälitsustega pühkis kõik. Vaikus. Lirhanda mägi on tõlgituna püha koht, mis kinnitab selle koha pühasust, kuid kahjuks ei oska selle mäega seotult rohkem midagi kirjutada. Kuigi uurisin ka kohalikelt Luhya hõimu esindajatelt oskasid nad õelda vaid seda, et see on püha koht ja seal kasvab tohutul hulgal ravimtaimi. Mis teeb selle püha mäe minu jaoks veel müstilisemaks ja tema loo nukraks on see, et kolonisaatorid leidsid selle püha mäe seest kulda, mida siis ka seal kaevandama hakati, kaevandatud koobastest on saanud nüüd nahkhiirte pesitsuskohad.

Mai 2015

Karolin Kruuse

2127 /