Kirjeldus
Mul oli jäänud Colca kanjoni avastamiseks viimane vaba päev enne töökohustuste algust. Otsustasin üles otsida Uyu-Uyu, ühe paljudest inkade varemetest Peruus. Olin lõõgastunud terve varahommikul avalikes kuumaveeallikates ja täis värskust ja otsustuskindlust minna varemeid otsima. Olin neid hommikul näinud maanteelt ja olin kindel, et leian õige tee üles ilma vaevata. Uyu-Uyu on üsna populaarne turismi sihtkoht ja kuna ma soovisin vältida suuri teid, läksin otse külade ja põldude vahelt üle mägede. Muidugi eksisin ma ära, aga seda põnevam oli minu teekond. Ma sattusin üleval olevate terrassideni, põldudeni, kus kohalikud töötasid. Kuna Peruus oli just kevad ja põllutööde algus, oli terve küla väljas oma põldude peal, muulade ja härgade ja kõblastega. Järjekordsest nõlvakust üles ronides nägin enda ees kaugemal ühte mäge ja selle seest koske alla vuhisemas. Otsemaid oli minu sooviks jõuda sellele loodusimele nii lähedale kui võimalik ja ma hakkasin edasi orienteeruma kose ja mäetipu järgi. Neid silmas pidades jõudsin lõpuks ka Uyu-Uyu varemeteni ning kosk, mille kohinat ma juba kuulsin, asus nende varemete taga. Jalutasin mööda erinevaid teid nii üles mägedess kui pääsesin ja mingil hetkel sattusin suure kanali peale, mis oli värsket vett täis ka kohisedes alla küla ja põldude poole jooksis. Läksin mööda kanalit edasi eesmärgiga leida selle algus, mis loogiliselt pidi toitu saama sellest samast kosest mida ma hommikul eemalt nägin. Tee kanali alguseni ei olnud kuigi raske, kuid asus see päris kõrgel. Mind üllatas ja paelus esimesena suur puu, mis kõrgus mäekuru vahel, otse kanali alguses. Kosest tulev vesi purskus mööda mäekülge alla, suubus sealt suure puu juurest alla kividega ümbritsetud lätte moodi basseini, mis läks edasi juba betooniga ääristatud kanaliks. Kaks viljast punutud kuju olid puu juures mäenõlva sees, väikese kividest basseini peal. Selget teed kose juurde üles enam ei läinud ja ma jäin sinna samasse veekanali juurde ääre peale istuma ja jalgu puhkama. Vesi oli väga külm ja karge, väga tugeva vooluga. Mõtlesin veel ise, et kuidas kohalikud seda kohta hooldamas käivad ja kujusid vahetamas, kui vihmaperioodid on ja kui mäekuru vaheline ala on mudane ja vihmast läbipääsmatu. Pikutasin seal mäekurus värske vee juures ilmselt päris tükk aega, kirjutasin reisipäevikut ja puhkasin, kuni järsku kuulsin et keegi mu selja taga kolistab. Üks meestest, keda ma olin hommikul näinud põllu peal töötamas, oli tulnud ülesse, et vett teise kanalisse suunata. Nägin siis esimest korda, kuidas toimub mägedest tuleva vee juhtimine läbi erinevate kanalite. Kohalik ei paistnud olevat minu kohalolust väga häiritud, teretasime ning otsustasin suunduda tagasi alla külla.