Kirjeldus
Olen käinud kodu lähedal Mõigu Pühamäel Ülemiste järve ääres pikemat aega, kuid ei teadnud, et tegu on vana hiiekohaga. Pühamäe kalmistule maeti Tallinna Toomkiriku baltisaksa aadlikke 1770-st 1950-ni, aga mis võis olla enne seda? Pühamäe nimi on vanem - Mõigut ja Järveküla mainitakse juba 1241 - ja Ülemiste järve voolas kunagi ka Pühajõe-nimeline jõgi. Kogu Ülemiste kirdenurk on täis Pühhapäiv-nimelisi paiku, soid, põlde, kõrtse jm. Lõpuks leidus kohapärimuse uurija Mari-Ann Remmeli artikkel, kus ta otsesõnu mainib Mõigu Pühamäge kui vana hiiekohta. Pilt on tehtud ühel oktoobrilõpu videvikutunnil, kui valgust peaaegu enam ei olnud. Seisin keset hiit juba pikemat aega, kui järsku kuulsin oksapraginat ja nägin neid kahekesi hoogsal sammul tulemas. Mind nad ilmselt ei eristanud, kuigi ma ei varjunud kuhugi, muudkui nosisid rohtu ja tulid. Alles katikuklõpsatus - õnnetuseks väga vali - sundis nad paigale, seisime siis ja vaatasime tükk aega tõtt. Palusin kogu see aeg endamisi: ärge kartke, ärge palun kartke! Aga lõpuks väsis käsi kaamera hoidmisest, mille peale nemad keerasid ringi ja olidki kadunud. See on mõistagi parim elamus, mida pildistaja võib hiies olles kogeda.