Lehmja tammiku tüsedaim puu. On ainus kõige tuntumate lugude puudest, kes on elus. Pruut (sünniaasta 1682) põletati 1958, Peiupoiss (ka Sant, Kerjus, Vanaisa, Isamees. Nõid, Paater, sünniaasta 1790) suri, kuivas 2006 (Jaan Remmel. "Lehmja tammik", lk 8, 14). Arvatavasti seoses tee ehitusega, liiklusvibratsiooni ja talvesoola kaasabil (sealsamas, lk 16). Peigmehe sünniaasta on 1682. 1958. aastal oli tema ümbermüüt 382 cm, 2006 aga 472 cm. Seega suurenes puu õmbermüüt 48 aasta jooksul 90 cm ehk keskmiselt 1,88 cm aastas. (Sealsamas. lk 16). Tundub, et meie mõõtmise järgi (Siim Saar, Kirke Kruberg ja Kristi Kajasalu) ta nii edukalt kosunud ei ole, aga võib-olla oli mõõtmise kõrgus vale, saime 475 cm.

Legende. Üks ilmselt vanemaid lugusid räägib sellest, kuidas vastamisi juhtusid kaks pulmarongi koos vägevate nõidadega ning neist kangem moondas teised puudeks. "Rohkem on teateid ühest pulmarongist ehk pulmasaajast, kes karistuseks lubamatu käitumise pärst (tammeistikute tallamine, pidutsemine paastuajal või enne laulatust, kerjuse almusest ilmajätmine) tammedena igaveseks paigale jäid. Muundajaks on pakutud kõrgemat jõudu: Vanaisa, Vanataati, Taarat, vms, kes võis pidutsejate sekka koguni välgunoole paisata." (J. Remmel, "Lehmja tammik", lk 8 - 9) Paastuajal laulatamise kohta on M. J. Eisenile saatnud loo Jüri kiriku pastor Eduard Tennmann. Karistuseks muutis Jumal kõik pulmalised ja Paatri tammedeks. Paater polnud küll esiti tahtnud laulatada, aga raha viinud mehel meele peast - oli ju paastuaeg. (J. Remmel. "Lehmja tammik", lk 9) Variante on veel mitmeid.