Kirjeldus
Vällamägi on üks müstilisemaid väepaiku, kus olen käinud ja sinna tõmbab korduvalt tagasi. Iga kord on ta ise nägu, nagu valiks, mida mulle näidata. Vahel on sombune ja udune, teine kord rõõmus ja särav. Vaikselt seal avatud hingega liikudes kuuled vaikuse sosinaid ja tajud nagu kõnniks ürgmets sinuga kaasa. Sammude sahinal, okste prõksudes. Iga kord näidates midagi uut oma sügavast sopist. Lähen vaikselt, puudutades õrnalt puid, kive.... Tol pühapäeval oli Vällamägi pidurüüs. Ikka selles kõige säravamas. Oma kogu väes ja ilus.