Kirjeldus
Sinialliku allikad ja järv oli kõige kaugem koht, kuhu lastena suvevaheajal vanaema juurest omal jalal rändasime. Vaatasime lummatult rohekassinistesse allikasilmadesse, mis nagu podisevad pajakesed pinnale jääkülma vett tõid. Uskusime kõiki müstilis lugusid, mida vanemad inimesed paiga kohta pajatasid ja leiutasime ise uusi. Nüüd, enam kui kakskümmend aastat hiljem, tuli õige vaikselt olla, et see lapseea tunne meelde tuleks, ja kõik see, mis meid endid pühaks teeb.