Kirjeldus
Astun pühakotta, mille põrandaks on maapind, laeks kõrge taevalaotus ning seinteks liivakivipaljandid. Olen Taevaskojas. Sellel pühakojal on neli nägu, neli palet ja iseloomu. Ma astun pühakotta ja ta vaatab mind oma kõige hardama, kõige pühalikuma, kõige rahulikuma pilguga, mis tal on. Seal on vaikne. Puhas. Valge. Aeg selles kojas seisab. Pole enam inimesi, kes jookseks, kilkaks, sulistaks. On üksnes puud. Palju puid. Neil on pühalikud rüüd ning ka nemad seisavad. Ilmselt auvalves.