Mart Laar nimetas skandaaliks asjaolu, et EL-i põhiseadusleppes pole viidet kristlusele. Vastukaaluks lubas valitsusjuht Andrus Ansip palgata igasse politseiprefektuuri ja arestimajja hingekarjase.
Möödus veel üks päev ja neli Isamaaliitu ning Res Publicasse kuuluvat Riigikogu liiget eesotsas kirikuõpetaja Avo Üprusega teatas, et praegu rikutakse Eestis väga paljude laste inimõigusi, kuna usuõpetus pole õpilastele koolides kättesaadav.
Kõik kolm uudist mahtusid läinud nädala algusse. Millest tuleb usulise poliitsõnumi tihe kontsentratsioon?
Kuidas kõlavad nii jõulised seisukohad kokku meie põhiseadusega, mis hoiab riigi ja kiriku lahus? Kas parempoolsetel poliitikutel on tõsi taga? Samas kerkib alati, kui poliitikud hakkavad kirikule silma tegema ja innukalt rääkima kristlike väärtuste kaitsmise vajadusest, päevakorda nende siiruse küsimus. Eriti valimiste eel.
Kaplanid politseisse
Ennekõike on tundlikku teemat hoidnud kuumana peaminister Andrus Ansip. Nädal tagasi kinnitas Reformierakonna esimees eri konfessioonide kirikupeadele, et 2007. aasta eelarves on piisavalt raha politseisse kaplanite töölevõtmiseks. Veel peatus Ansip kohtumisel kirikute nõukogu esindajatega talle hingelähedasel religiooniõpetuse murel.
Eelmise aasta lõpul ütles valitsusjuht luteri kiriku peapiiskopi korraldatud konverentsil selgelt, et riigil tuleb hakata panustama usundiõpetusse, millest peab saama kooliprogrammi loomulik osa. Samuti on Ansip nõudnud mitu korda Tartu Maarja ja Tallinna Niguliste kiriku kogudustele tagastamist.
Reformierakonna ja kirikute nõukogu sümpaatia on vastastikune. Viimati nimetatu tunnustas oma äsjases pöördumises rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo tegevust, mis on suunatud abortide vähendamisele ja “raseduskriisis” naiste nõustamisele. Kirikuisad kutsusid ühtlasi valitsust leidma lahendusi, “kuidas hoida kõrgel inimelu tingimusteta väärtustavaid põhimõtteid” ehk pöörata kõik abordid sündideks.
Reformierakonna peasekretäri Kristen Michali sõnul on igati loomulik, et valitsus teeb kirikuga koostööd. Sellele pandi tõhus alus 2002. aastal, kui tollane peaminister ja nüüdne Reformierakonna auesimees Siim Kallas sõlmisid kirikute nõukoguga ühishuvide protokolli.
“Usundiõpetuse puhul on tegu eri religioonide õpetamisega, mille tundmine käib kultuurse inimese juurde,” sõnas Michal. Tema kinnitusel ei saa rääkida millegi pealesurumisest. Seda enam, et Eestis pole riigikirikut. Michali sõnul on raske ennustada, kas ja mil moel jõuab usuteema valimiskampaaniasse.
Religioosne Isamaaliit
“Arvan, et see on asi, mida ei peaks valimisvankri ette rakendama. Eestlusele on omane, et inimesed jätavad uskumused ja veendumused endi sisse,” ütles Michal. Laari avaldus, mis pidas kristluse puudumist PSL-is häbiväärseks, võib aga tema hinnangul olla vastupidine märk.
Isamaaliidu poliitilise sekretäri Margus Tsahkna sõnul kordas Laar vaid oma vana väidet, mille ta on käinud korduvalt välja ka tulevikukonvendis. Usu rõhutamine peaks olema just loomuomane Laarile, kes asutas juba 1989. aastal Eesti Kristlik-Demokraatliku Liidu. Religioonil on auväärne koht ka Isamaaliidu programmis, mille järgi erakonna liikmed tunnustavad kiriku rolli ühiskonna sakraalsel ja moraalsel teenimisel ja seisavad usundiõpetuse eest.
Usk nurgakiviks
Tsahkna sõnul on nii Isamaaliidus kui Res Publicas volikogu tasandil heaks kiidetud, et kristlusest saab ka üks ühineva erakonna nurgakive. “Eesti on osa kristlikust Euroopast,” kinnitas Tsahkna. Kui kedagi kahtlustada valijate püüdmises, siis selleks meheks võib tema arvates olla pigem Ansip.
Usuteema tungib peatselt ka Riigikogu saali, kus õiguskantsler Allar Jõksil ja haridusminister Mailis Repsil tuleb vastata mitmele teravale küsimusele. “Leidsin, et õige oleks kaitsta ka inimõigusi, sealhulgas minu laste õigust saada minu usulistele tõekspidamistele vastavat haridust,” ütles Tallinna Peeteli koguduse õpetaja Avo Üprus. Teoloogi ja poliitikut Üprust häirib Jõksi seisukoht, mille järgi mitmes koolis rakendatav kohustuslik religiooniõpetus on vastuolus põhiseadusega.