[text]
Täna on

Seo om lätläisi vihm
  
 
Kokõ Aavo, Eesti Päävälehe päädirektor 
  
Kõik suvõ ollimi vellega Mõnistõn Mõtuskonnun vanaimä ja vanaesä man. Mõtuskonnu jäi õkva Valga-Gulbene raudtii viirde. Õigust üldä oll’gi seo pia perämine piätüs inne Hopat Lätimaal, õnnõ üts piätüs oll’ vahjõpääl. Naha küllä oll’ õkva läbi mõtsa kolm kilumeetrit. Joba sis es elä sääl inämb kedägi ja vana vankritii oll’ leppi täüs kasunu, a tii jälg oll’ õks nätä.

Ega poiskõisil sääl Mõtuskonnun väega põnnõv es olõ. Noorõmbal vellel vast rongi meelen olõki ei. Ja et tii es lähä kohegi edesi, es liigu autiid kah. Olli mõts, hobõnõ Juku, kul’u, lamba, tsia ja lehmä. Vikerraadio, Ameerika Hääl ja üts lõppõmalda hainapalaminõ, rõukukandminõ ja murrõga vihmapilvil silmä pääl hoitminõ.

A vanaimä mõist’ pilvi kaia. Kai ja ütel’ kõrraga är, kas om lätläisi vai eestläisi vihm ja essü harva. Mõnikõrd kõnõl’ ka Lätimaast ja tuust, määntse võimu aigu määnest kaupa läbi mõtsa Lätti viidi ja midä säält vasta tuudi. Esä ja imä puhkusõ aigu pässimigi sinnäpoolõ liikma. Hopan kävvemi tihtipääle poodin. Aluksnõdõ nii tihti es saa, a mõnikõrd iks. Vanaesä oll’ sääl koolin käünü ja kotus tutva.

Alasi teimi mõnõpäävädse sõidu ka Petseride, tõsõ vanaimä manu. Kävvemi kloostrin ja tuu ümbre, kolistimi läbi kõik poodi, alasi ostimi barankasiid.

Nüüd olõ aastit elänü Talliinan, a imetele õks, kuis siinkandin Võrumaad tutvustõdas – Eesti üts kavvõmbiid kantõ, kon kõik tii är lõpõsõ. Ma säänest Võrumaad ei tunnõ. Ma tiiä Võrumaad ku kotust, kost läävä tii edesi põnõviidõ paiku pääle. Ja seo omgi mu soovitus inemiisile, kink tüü om Võrumaalõ küläliisi meelütä – kõnõlgõ, midä kõkõ põnõvat om Võrumaa takan. Võrumaad tiidvä eestläse nigunii, a tiiä-i niipall’u tuud, miä om Vahtsõliina, Misso ja Mõnistõ takan.

Mõtuskondu joudminõ oll’ kolm-nelikümmend aastat tagasi tõsinõ ettevõtminõ. Rongiga läts’ terve päiv aigu. Susla kottalõ käve jutt, et ku näet vedurijuhi pinni, sis om ka rong pia tulõman. Pinni ma es trehvä. A tuu om külh meelen, kuis esä edimädsest vagunist sõidu päält maha karas’, lilli korjas’ ja õks perämädse vaguni pääle joud’. Hää aiglanõ elu oll’.

Ku rong inämb es käü, sõidimi autuga – müüdä Tartu-Võru vanna tiid. Käänätüse ja kuusõheki. Tartust Võruni ja säält edesi Mõnistõni.

Täämbäne Võrumaa olõ-i inämb tuu, selle et sääl, kon omma käänülidse tii, olõ-i inämb hekke, ja sääl, kon omma heki, olõ-i inämb käänüliidsi teid. A postitii hekk om kasunu suurõs kuusõmõtsas ja olõ-i inämb tuu, miä vanastõ. Ma tiiä, et suurõtiiammõt ei lupa, a mille pidänü tedä kullõma. Mille es võinu vahtsõst hekki kasuma panda? Ku ei saa riigiteie pääle, sis või pääle nakata vallateiest. Tuu andunu Võrumaalõ uma näo. Täämbädsen ilman piät sa esimuudu olõma, ku tahat, et kavvõmba kandi rahvas sullõ küllä tulnu.

Ja sis nuu sildi. Kunagi olli täämbäne poliitikamiis Padari Ivari, Tallinki mehe Järvelilli Kalev ja Asi Meelis pidänü Võrun hamburgõriputkat nimega «Lämmi Pini». A keeleammõt oll’ pahatsõs saanu ja käskünü ärile eestikiilse nime anda. Või-olla om seo legend, a illus lugu iks.

Egä kõrd, ku ma Võrust vai mõnõst tõsõst Võrumaa paigast läbi sõida, ei saa ma arru ütest as’ast – mille kõik sildi omma eesti keeli ja olõ ei võru keeli? Noaroodsin omma eesti keelen ja roodsi keelen. Kas sääl eläs sis kangõmb rahvas? Mis tuu silte tegemine sis är ei olõ. Mille es võinu joba seol suvõl kõik Võrumaa sildi olla katõn paigapäälitsen keelen?


Uma Leht