Tartus peetud konverentsil osalejad täheldasid kokkupuudete hõrenemist yhe lähima hõimurahvaga.
Vepslasi elab tänasel Venemaal ehk yle 8000 inimese, vähemalt kinnitab niimoodi Venemaa 2002. aasta rahvaloendus, millest ka juba hea mitu aastat möödas on. Seda on aga umbes kolmandiku võrra vähem, kui 1989. aastal. Millele on ka mõistlik põhjendus – kaheksakymnendate lõpp oli iseäranis seotud väikerahvaste uue tõusu ja lootustega Venemaal, kirjutas Fenno-Ugria Teatajas Madis Arukask.
Ei saa salata, et väljapoole näidatav rahvuslik kuuluvus on impeeriumi rypes elavatele väikerahvastele 20. sajandiga kujunenud mimikrilaadseks nähtuseks, mida väljendatakse ja kasutatakse või varjatakse ja eitatakse ennekõike taustsysteemist sõltuvalt – asistel, ellujäämiskaalutlustel.
Ellujäämise sõltuvus rahvuslikust kuuluvusest ei tohiks olla võõras teema yhegi suurriigi vähemusrahvale. Paratamatu on aga see, et koos pikaajalise tardumusega uude kaitsekesta hakkab ununema ka endine sisu. Elmavahetuse seisus olev kreool peab end mingil hetkel aga eriti valimatult tõestama hakkama, et seespool valitsevat segadust peletada.
Elukutselised vepslased
Nii ei tea me tegelikult, millist suundumust on nimetatud numbrite taga rohkem: kas omaelmalist vepsa minevikku veel mäletada tahtvat venekeelset noorsugu või emakeelt mõistvat ja põlises vepsa elulaadis elavat keskmist ja vanemat põlvkonda.
Et aga juba yle poole endid vepslasteks pidajatest elab tänapäeval linnades ning moodsas vene teabeväljas, on ootuspärane, et tulevik on pigem pealekasvavate venemaalaste päralt, kelle jaoks rahvuselma viljelemine jääb paremal juhul hobiks, mis ei häiri soovituslikku riiklikku komforti.
On hea, et vepsa elmal on oma tipud teaduses ja kultuuris, et Petroskois ja Piiteris saab ylikoolitasemel õppida ka vepsa keeleteadust. Nendes ringkondades tegutsevate niinimetatud elukutseliste vepslaste olemasolu lisab rahvustööle olulise joone, mis muutumiste tuhinas, kuigi tihtilugu juba samuti juurtest kaugenenuna, omal moel tuge ja tagatist pakub.
Pärast taasiseseisvumist on Eesti teadlaste sidemed vepslaste uurimisega ootuspäraselt hõrenema hakanud. Tartu Ylikooli soome-ugri eriala tudengid ei käi enam suvistel välitöödel Karjala ja Leningradi või Vologda oblasti vepsa kylades. Eesti Rahva Muuseumi soome-ugri asjadekogud pole endise ajaga võrreldes samuti silmatorkavalt kasvanud. Noorema põlvkonna elav teadmine meie idapoolsetest hõimurahvastest nihkub järjest rohkem ulmeilma või ei mahu sinnagi.
Ka järelejäänud vepsa elma uurijad Eestis näevad selles ikka ennekõike omaaegset põlist metsade, jõgede ja järvede vahel elutsevate alepõletajate elma, sest kokkupuude uuemaga ning sellest tulenev vaatenurga muutumine eeldaks teistsuguseid võimalusi ja vahendeid.
Vepsa konverents
Läinud aasta 17. porikuu tõi Tartusse Eesti Kirjandusmuuseumi saali kokku enamuse siinsetest uurijatest, kel vepsa piirkondade ja rahvaga tegelikku kokkupuudet olnud on. Valdavalt oli tegemist juba teenekate uurijatega, kel jõudsamad ajad tsivilisatsioonist eemalejäävatesse kylastustesse ja kolgastesse käimiseks seljataga.
Ometigi andsid peetud ettekanded kuulajaskonnale olulist esmast või lisateavet vepslaste elu-olu eri tahkudest. Saame siin neid nimetada vaid ylevaatlikult ning loodame, et mõnelegi ettekandjatest mõjus esinemine innustavalt ettekannetes sõnastatu edaspidi uurimuseks vormistamisel.
Väikerahvaste, olgu siis läänemeresoomlaste või isegi Eesti paikkondlike rahvaryhmade uurimisel koguneb teave ja äratundmine sageli piiskhaaval ning kipub jäämagi remargistikuks, millel on oht koos seda kandva uurijaga kaduda.
Väga innuka teadusvaldkondade-ylese ning kysimusterohke ylevaate vepslaste asustusloost esitas Tanel Moora, kelle sõnavõtus põimusid ajaloolised, loodus- ja inimgeograafilised ning etnograafilised teadmised ja taustad. Leiu Heapost pakkus endise välitööainestiku põhjal sissevaate vepsa fyysilise antropoloogia valdkonda, mis mõjus valdavalt humanitaarteaduslikus auditooriumis värskendavalt ja piireyletavalt.
Aleksei Peterson, tänu kellele Eestis Rahva Muuseumi vepsa esemekogu on vaieldamatult maailma esinduslikumaid, keskendus etnograafilise yksikasjalikkusega vepsa alepõllunduse spetsiifikasse. Seda eluala võib vepslase traditsioonilise elulaadi juures pidada ehk sama märgiliseks kui eestlasel rehielamut.
Tiiu ja Enn Ernits tegid tagasivaate oma 1980. aastatel eri piirkondades tehtud välitöödele. Ylevaates jagus tähelepanu Äänisjärve kaljutaidest vepsa etnomusikoloogia kysimusteni.
Seminari teises pooles kõneles Marje Joalaid vepsa isikunimede systeemist. Joalaiu pikaajalised välitööd nimede ja muu keeleainese alal on taas oluline panus vepsa kultuuri talletamisel. Probleem nii siin kui ka Venemaal on omaaegsetele helikandjatele salvestatud materjalide fyysilises vananemises ja riknemises.
Samavõrd teenekas vepsa rahvakultuuri uurija Kristi Salve peatus vepsakeelse piiblitõlke sõnaloomel, tulles niimoodi kaasaegse keele- ja tõlkeproblemaatika juurde. Värskeimat, viimaste aastate välitööainestikku kajastasid folkloristide Taisto Raudalaineni ja Madis Arukase ettekanded. Mõlemal puhul oli tegemist isikukesksete käsitlustega, milles vanematelt keelejuhtidelt kogutud ainese kaudu toodi esile traditsioonisidusas vormis kajastuvaid maailmapilte, mille iseäralikku võimsust veel tänapäevalgi kogeda võib.
Seminari lõpus linastus veel film „Vepsa naised, mehed ja töö“, mis oli valminud Eesti Kunstiakadeemia 2006. aasta ekspeditsiooni tulemusena ja mida kommenteeris samal ekspeditsioonil osalenud Kristi Salve.
Järelkasvu napib
Kahtlemata ei piirdu vepsa rahvusteadustega tegelejate ring Eestis vaid eelpoolnimetatutega. Ka sel seminaril oleks saanud enamgi peatuda vepsa keele või musikoloogia uurimiskysimustel. Kõige keerulisem probleem on aga ikkagi seotud idapoolsete hõimlaste, iseäranis Venemaa läänemeresoome rahvaste uurimisega tegelevate eesti teadlaste uue põlvkonna hõredusega.
Ka laiemapõhjalisem hõimuliikumine ei saa põhineda pelgalt ettekujutustel, vaid tegelikel teadmistel ja elavatel kontaktidel. Nende puudumisel suubub meie suhe oma hõimlastega illusoorsesse kirjasaatja efekti, kus ka teaduslikul või poliitilisel kõrgtasemel elatakse eilsetes ettekujutustes või nähatahtmistes, millel pole aga enam sidet elava tegelikkusega.
Tegelikult keeb ka Venemaa soomeugrilaste keskmise ja noorema põlve teadlikuma hulga seas kirglik tegevus oma rahvaste ja kultuuride säilimise ja eluõiguse teel. See, meile tihtilugu kaugeks jääv protsess otsib oma sängi praeguse Venemaa poliitilises ja yhiskondlikus tegelikkuses ning vaatab eeskujuotsivalt mitmele poole. Eesti teadlaste roll siin on juba traditsioonidega, ulatudes tagasi Mihkel Veske või Paul Ariste ajastutesse.
Kuva: Mida mõtleb vepsa mees kodukylas päikesepaistel pläru tehes? Madis Arukask