Eesti kirjandusmuuseum talletab maailma suurimaid rahvaluulekogusid.

Mare Kõiva on rahvaluuleteadlane, kes kaitses oma doktoritöö eesti loitsudest. Ent loitsudest rääkides ei pääse mööda ka loitsijatest – nii on ta uurinud ka nõidu ja ravijaid, sealhulgas tänapäevaseid. Ta on käsitlenud eri rahvaste rahvajutte ning -jutuvestjaid, muistendeid, kombeid ja uskumusi, kirjutas Ene Pajula ajalehes Õpetajate Lehes.

Eesti kirjandusmuuseum talletab maailma suurimaid rahvaluulekogusid, mille yle meiesugusel väikerahval on igati põhjust uhke olla. Ainuyksi loitse on yles kirjutatud yle 30 000. Ent tavainimese jaoks on see ikkagi midagi sellist, mida me kyll austame, aga millel praktilist väärtust pole, igapäevaelus pole sellega midagi peale hakata. Siiski on muinasjutud aidanud meil ka eluga paremini toime tulla.

Eesti muinasjutt on teistsugune

Vanemad inimesed mäletavad Nõukogude aega, mil umbset ja maadligi surutud tunnet leevendas teadmine, et kui vene muinasjuttudes oli kangelane alati laisk ja rumal (loll Ivanuðka, kes ei viitsinud ahju pealtki maha ronida) ja leidis sellest hoolimata oma õnne, siis eesti muinasjutukangelane jõudis sihile pigem arukuse ja töökuse, vahel ka kavalusega.

Mare Kõiva ytleb, et eesti muinasjutud ongi omapärased. Nii-öelda maailma muinasjutuvaramust on käibel vaid paarkymmend juttu ja meie oma lood erinevad neist palju. Ta toob näiteks „Põhja Konna” või „Sydi sõsara”.

Esimene on lugu sellest, kuidas tark põrguneitsi aitab noormehel koletislikust Põhja Konnast jagu saada, ja teine lugu õest, kes päästab oma yheksa venda kurja käest ja toob nad koju tagasi. Sellega seoses ei saa jätta märkimata naisterahva kõrget positsiooni eesti muinasjuttudes. Tarkadest, vapratest ja sihikindlatest neitsitest-naistest pajatatakse paljudes lugudes. Eks see kõnele naise austustväärivast asendist omaaegses kogukonnas – sest kelle käes olid aida võtmed? Need rippusid taluperenaise vööl. Mare Kõiva juhib tähelepanu tõigale, et eesti naised oli juba enne sõda iseseisvamad kui on nende sookaaslased paljudes praegustes arenenud riikides, sest nad käisid tööl ja neil oli oma sissetulek. Selles mõttes on Eesti praegune olukord, kus naiste töö on alahinnatud, päris kummaline.

Pikemalt ajalehes Õpetajate Leht