Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koja

avaldus

Hiite kaitsest

Viimasel ajal on sagenenud häirivad juhtumid, kus maarahva ajaloolised pühapaigad tuuakse ohvriks majanduslikele huvidele. Täna on pööratud paljude inimeste pilgud ja mõtted murelikult Rapla kihelkonna Paluküla Hiiemäele. Kohalik omavalitsus langetab seal metsa ja kavandab suurejoonelise puhke- ja spordikeskuse ehitust. Saamahimu kihutab inimesi langetama hiiepuid. Hoolimata sellestki, et mägi kuulub looduskaitse alla. Isegi muinsuskaitse ei aita.

Me ei ole veel kaotanud oma põliseid pühapaikasid. Oma juuri otsides võib meie rahvas jätkata aastatuhandete vanust traditsiooni. See on hindamatu aare, mida ei saa raha eest ja mille taasloomiseks kulub sajandeid. Seetõttu on Eestis süvenevad püüdlused teha hiiekohad rahaks lühinägelikud ja kultuurivõõrad.

Austusest kristliku kultuuripärandi vastu hoiame kristlikke pühakohti ning kulutame sadu miljoneid kroone maksumaksjate raha nende restaureerimiseks, renoveerimiseks ja eksponeerimiseks. Kuid on ka maarahva kultuuripärand ja põlised pühakohad. Peaksime hoidma ka neid, pidades ühtlasi silmas põlisest pärimusest tingitud erisusi. Kirikuhoone hoidmine tähendab selle remontimist. Hiie hoidmine tähendab hiies kasvavate puude ja põõsaste rahule jätmist. Kui kirik on valmis lõppsaadus, siis hiis on kohalike looduslike tingimuste järgi elav ja arenev kooslus.

Kristlikke tavasid austades ei raja me Niguliste kirikusse baari ega ööklubi, kuigi see võiks olla majanduslikult vägagi tulus. Miks siis langetatakse hiitest puid ja ehitatakse sinna mobiilimaste, maanteid, suusatõstukeid, ratsa- ja suusaradu?

On paratamatu, et argistes asjades juhib meie valikuid materialistlik kasuprintsiip. Kuid hiis on püha. Hiiest ei saa koguda kroone ja dollareid, ilma, et ei tallataks esivanemate luudel ja igipõlistel väärtustel.

Saabumas on jõulud, mil maarahvas tähistab ühe aastaringi lõppu ja teise algust. Pühad on hea aeg vaadata endasse ja leida meeles rahu, võtta endale aega, et minna mõttes koos kümnete kadunud põlvedega hiide. Meil on vaja koguda hingejõudu, et jaksaksime argipäeval peatada masinad ja saed pühade hiite piiril.

Hiis vajab rahu ja vaikust. Anname hiitele aega ja laseme hiiepuudel kasvada, et meie lapselastel oleks varjulisi hiiesalusid, kuhu minna hingejõudu koguma.

Eestis on teada üle 500 ajaloolise hiiekoha ja paar tuhat üksikut püha puud, allikat ja kivi. Iga üks neist on kordumatu ja meie kultuurile hindamatu väärtusega. Vaid riigi ja üldsuse elav huvi ja kaasabi aitab neid säästa nii surnutele ja elavatele kui järeltulevatele põlvedele.

On aeg tunnistada hiied ametlikult pühakohtadeks ja luua toimiv hiite kaitsesüsteem.

Tartus, 7. jõulukuud 10216 (2003)

Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koja Esinduskogu