Pyha Pyhajärv elab eestlaste keeles ja meeles. Tema kaunis vägi toob igal aastal oma maalilisele kaldale ja veele kymneid tuhandeid inimesi. Seame sammud nende jälgedes ja pyyame leida järve pyhaduse lätteid.
Hiljuti võis ajakirjandusest lugeda, et Austraalia valitsus kavatseb keelata ronimise oma põlisrahva kõige pyhamale kõrgendikule – punasele Uluru-Kata mäele. Lõpuks on ka valge inimene hakanud mõistma, et pyha paik vajab rahu ja austust ning selle hoidmine on otseselt seotud inimlikkuse hoidmisega. Loodusega koos olla ja inimeseks jääda pole teisiti võimalik, kirjutas Ahto Kaasik Loodusesõbras.
Eestis leidub sadu põliseid hiiekohti ja tuhandeid yksikuid vaimselt tähtsustatud kive, allikaid, puid, saari ja muid looduslikke kohti. Me nimetame neid looduslikeks pyhapaikadeks. Need pyhapaigad on loodus loonud. Inimene yksnes hoiab ja kasutab neid ettevaatlikult.
Rahvapärimuse põhjal on looduslikud pyhapaigad pälvinud meie kui põlise loodusrahva sygavat ja sooja poolehoidu ning austust. Pyha tähistab midagi erilist, haruldast, väärtuslikku, salapärast, vägevat ja yhtlasi ohtlikku. Pyha paiga ja ajaga on sageli seotud jumalad, haldjad ja esivanemad.
Mõnikord on pyha kivi, puu, mägi või järv tulnud oma kohale mujalt. Maarahvas on väheseid rahvaid maailmas, kelle pärimuses on järved rännanud. Ja mõnigi sellistest järvedest on pyha. Eestis on teada kymmekond Pyhajärve. Virumaal asuv Mustjärv e Pyhajärv lendas oma praegusele kohale mõne kilomeetri kauguselt. Põltsamaa lähedal Lustiveres asunud kalarikas Pyhajärv lendas aga teadmata kuhu ja jättis endast yksnes nime ja mälestuse. Võimalik, et varemalt on olnud Pyhajärv ka Virumaal Varudis, kus madalmaal asus Pyhajärve lepiku nimeline pyhaks peetud kyngas.
Teiste pyhajärvede ametlikud nimed on nyyd: Kaali Saaremaal, Leegu Tartumaal, Matsimäe Pyhajärv Järvamaal, Parika järv Viljandimaal, Pyhamäe Laijärv ja Väikejärv Harjumaal.
Lendavatest Pyhajärvedest kauneim asub muistse Oandi maakonna keskse maalinna Otempää lähedal. Vanarahvas kõneleb, et Pyhajärv lennanud oma kohale kaugelt. Kohisev ja välgunooli pilduv järve-pilv seisnud kolm päeva madalal maa kohal. Kui keegi öelnud, et pilv kohiseb nagu meie pyha tammik, sadanud see maha ja saanud järveks. Pyha tammik jäi järve põhjakaldale ning järve asemel olnud mägedest said saared.
Teist laadi lood jutustavad aga hiidnaisest või Lindast, kelle viis poega sõjas hukka saanud. Viis saart on tema kuhjatud kalmukynkad ning Pyhajärv tekkinud leinava ema pisaratest.
Ilmselt on usutud, et vee all elab järverahvas. Kord tulnud järvest hea piimaanniga lehm ja jäänud karja hulka. Seitsme aasta pärast kostnud järve poolt hyyd ja lehm läinud järve tagasi.
Pyhajärv on pyha. Isegi selle lõunaosast välja voolava Väikese Emajõe nimi (kuni Sangasteni) oli varem Pyhajõgi.
Veel 1969. a näitas kohalik inimene järve põhjakaldal puhkekodu juures muistse hiietamme kändu. Järvel teati olevat tervendav võim, talle olevat toodud rohkesti ande ja kyllap toimusid seal pyhade ajal ka rahvarohked palvused.
Järve idakaldal asub Veri- ehk Armuläte. Allikas vaigistab valu ja tervendab. Pärimuse põhjal leiavad kustumatu armastuse need, kes leedopäeva öösel lättest hõbepeekriga võetud vett joovad.
Pyha tähendab ka puutumatut. Viimasel sajandil ja eriti paaril viimasel aastakymnel, kus inimesed ei oska enam pyhas paigas kohaselt käituda, on järv uputanud hulga inimesi ja mõni on purjus päi vees hullates vigaseks jäänud. Mõnigi inimene on saanud vaid tõsise ehmatuse osaliseks. Tänu vetelpäästele on uppumisest pääsenud yle 70 inimese.
Ehk oleks targem Pyhajärve ilust osa saada ilma veekogu ja selle asukate rahu rikkumata?
Vähesed Maavalla järved on niivõrd saarerikkad ja liigendatud rannajoonega. Järve põhjaosas asuvad Sõsarsaared. Nimele vaatamata moodustavad nn saared juba 1684. a kaardil yhise saare ja on seda tänapäevani. Lõunapool asub ymara kujuga Kloostrisaar, mida kohalik rahvas on kutsunud ka Kuuse-, Sõõrik- ja Ööriksaareks. Järve lõunaotsas asuvad Suur Lepassaar ehk Pinu- või Innusaar ning Väike Lepassaar.
Järv ja selle ymbrus pakub aset ja toitu paljudele liikidele, millest mõnedki on haruldased. Siin kasvab mäiteks kaitsealune balti sõrmkäpp, karvane maarjalepp, sulgjas õhik ja ungrukold. Hea õnne korral võib kohata jäälindu ja saarmat.
Järve rannalt või ymbruses asuvatelt mägedelt avanevad kaunid vaated kosutavad hinge ja täidavad inimese meeldiva värske jõuga. Paljud Eesti loojad on seda väge maalidesse, luuletustesse ja heliteostesse pyydnud. Pyhajärve hakkasid maalima juba baltisakslased, kuid Eesti maastikumaali armastatumaiks paigaks sai see 20. sajandil. Jaan Koort, Konrad Mägi, Eduard Wiiralt, Elmar Kits, Johannes Uiga ja väga paljud teised taidurid on Pyhajärve lõuendile pyydnud. Kõnekas on, et 1939. a tellis Vanemuise teater Villem Ormissonilt järvest 10 ruutmeetri suuruse maali. Pyhajärve on sedavõrd palju maalitud, et paari aasta eest anti selle ainetel koguni välja raamat Maalitud Pyhajärv.
Järgmises loos läheme vaatama Harjumaa Saula Siniallikut. Kas teadsite, et Sinialliku hiies asuvad kõrvuti sinine, must ja valge allikas?
Arne Adra Pyhajärv
Loodusfotograaf Arne Ader on harjunud Pyhajärve ääres jalutama, fotoaparaat kaasas. Kuigi pyhajärv on loomult kaunis, on Arne jäädvustatud vaated lubanud paljudel meist näha järve erakordselt kauneid hetki. Udus, härmatises, lumes, päikesepaistes elab Pyhajärv Arne kuvadel lummavat elu.
Pyhajärv asub Arne kodukandis ja on loomulik, et fotokunstniku tee viib sageli selle kaldaile. Liigendatud rannajoon ja saarestik loovad sygavuse, mis on ka hingeliselt tunnetatav ja kutsub end jäädvustama. Samas on seal veel midagi, mida on sõnades raske väljendada.
Arne täpsustab: “See on pigem kõhutunde teema. Pyhajärve ääres on paiku, kus tahad peatuda ja olla. Kus on lihtsalt hea olla. Sinna satud paratamatult uuesti tagasi. Ja tegelikult polegi vahet, kas seal uitavad su mõtted või sa ise.”
Eestis on kindlasti veel kohti, kus ta end hästi tunneb, kuid midagi päris Pyhajärve sarnast siin ei ole. Näiteks Kaali järv, mis on samuti pyha ja igati mõjus, loob hoopis teistsuguse tunde.
Yhed vaieldamatult erilisemad fotod Pyhajärvest tegi Arne yhel sygishommikul, kui Sõsarsaarte ja Murumetsa puude värviliste lehtede härmatisel helendas päike ja järveveelt kerkis udu. “Sellise pildi valisime ka Otepääst kõneleva raamatu kaanele. Pyhajärv on Otepää kandi tunnetuslik keskus”, ytles Arne Ader.
Kas Pyhajärv on äkki ka kogu Maavalla syda või koguni sydametunnistus, peaks igayks endalt ise kysima.
Kuvad: Arne Ader ja Ahto Kaasik.
Maal: Johannes Uiga, Pühajärv, 1970.