[text]
Täna on

Suurel rukkiemapäeval peaks olema rukis lõigatud
Suurel rukkiemapäeval peaks olema rukis lõigatud
15. põimukuud (15.08) on suur rukkiemapäev, rahvakalendris tuntud ka kui rukki- või kylimaarjapäev, ryämaarjapääv, moarjapäev, rykkimaarjapäev, kuremäepäev.

Nagu nimigi ytleb, on päeva pidamine seotud rukkiga. Eeskätt lääne- ja lõunapool ning Peipsi ääres oli kolm päeva enne ja kolm pärast seda keskne rukkikylvi aeg. Rukis peaks selleks ajaks lõigatud olema isegi põhjapool. Piduliku moega päev, mil mitmel pool on peetud laatu ja kirmaskeid.

Vadja maarahva aladelt on sel päeval kogunetud Kuremäe hiiemäele pidama hiiepyha.

“Jõhvi kiriku visitatsioonil 1699 märgitakse, et kihelkonnas on palju hiisi, kusjuures eriti kuulus on Kurra-Meggi (Kuremägi), kus iga aasta 15. augustil toimub suur ebajumalateenistus, kuhu rahvast tuleb paljudest kihelkondadest ja ka Venemaalt.” (Viires, lk 48).

Kohalik elanik on samast asjast kõnelenud mõnevõrra teise nurga alt:

Kuremäe ohvritamm olevat esiemade juttude järgi olnud vanade eestlaste pyha tamm. Kuremäel olevat olnud pyha hiis ja hiieallikas kuhu tulnud paganausulisi eestlasi kaugelt kokku oma ohvritalitusi toimetama. Yks suuremaid pyhi olnud rukkimaarjapäev. Tamme kaunistatud mitmesuguste kirjude paeltega.
Iisaku

 

PÄRIMUST

Suurest rukkiemapäevast

Rukkimaarjapäeva nimetatakse rukkiemapäevaks, sest siis saavad rukkid enestele ema, hakatakse rukkid kylvama.
Nõo

Rukkimaarjapäev 15. augustil. Siis kaeti laud saunas, et esivanemate lahkunud hinged tuleksid koju ja saaksid sääl syya, juua ja rõõmutseda.

Rukis

 

Rukkimaarjapäeval pidi hein tehtud olema ja rukis leigatud. Ega siis kõik ei jõudnud, aga igayks pyydis kyll.
Iisaku

Enne maarjapäeva kolm päeva ja pärast maarjapäeva kolm päeva tehti rukkid. Maarjapäeval ei tehtud midagi, see oli pyha.
Iisaku

Kui vili jäetakse pääle maarjapäeva koristada, siis ussid löövad talvel viljaterade sisse ja vili tykib kopitama. Pääle maarjapäeva koristatud vili ei kõlba enam teisel kevadel maha kylvata, sest sellest kasvab kehv vili.
Võnnu

Rukkimaarjapäeval igas talus vilja ei koristatud, ei tehtud leiba ega pekstud reie.
Lyganuse

Esimeseks ehk varajaseks talirukki kylviajaks arvatakse läbikaudu yks kuni poolteist nädalt enne kylimaarjapääva, keskmiseks ehk parajaks kylviajaks – kolm pääva enne ja kolm pääva pärast kylimaarjapääva, viimaseks ehk hiliseks kylviajaks kaks kuni kaks ja pool nädalt pärast kylimaarjapääva.
Pärnu

Rukkimaarjapäe kolm pääva enne kylitud rukkioras ei pea kylmä kartma, hilisem oras kardab kylmä.
Pärnu-Jaagupi

Rukkimaarjapäevaks pidi Helme Riidajas rykis juba kylitud olema, kuna kylmadele maadele see pidi juba lauritsapäevaks olema tehtud, kuna liivapõhjaga [maal] Suislepi mehed omi rukkid kylisid kyll veel pärtlipäevaks, sest liivapõhjaga maa kauem soe. Aga enamiste neil äpardunud ryga ikka rohkem kui mujal ning käinud siis kiistega Helme pool rygi vahetamas. Vanemal ajal olla aga ryäkylviga veel rohkem kiirustatud, nii et see kylimaarjapäevaks juba haljendama lõi või punased otsad vähemalt maa seest välja ajas.
Helme

Ku kanaharjak ladvast häidseb, om varajane ryätegemine paremb, häidseb keskelt – keskmine, tyvest – illäne. Kesk ryategemine arvatas Tarvastun Helme laada päev, s.o. viiestõiskuus august.
Tarvastu

Vanarahvas ytel: “Ryämaarjapääväs om ryämaa kydse.” Tuud kaiva niä jäl tuust, et sis naksiva ka ämbligu väega näyd võrkõ vidämä. Ku nii mõnikõrd hummugu nii päävätõsõngu aigu kait, sis nii iks vastapäivä, siis hain mugu elgäs, ytest hainaladvast tõistõ olõs nigu helmerea pantus vai köudetys.
Urvaste

Sittamommokene jälle, nyyd yiäväd sittavurr ehk sondilane, must pisikene, õhta lennab, obosesitta sies tämä kõige rohkemast asendab. Sie pyya nyyd kinni, vahi tämä jalgu, kui tämä pojad on iesõtsas, siis jälle esimine viljatego yvä, kui keskpaigas, on maarjatego yvä, aga kui tagaõtsas pojad on, on pärtlitego. Mihklitego on viel kõige viimane, aga sel ajal vähä tieväd.
Lyganuse

Moarjapäev ei piä tõstma rykid tehä, seleperäs, et siis kasma tõene oassa tyhjäd piäd kõrre õtsa.
Kodavere 

Toit

 
Rukkimaarjapäevaks tehti uudist – rukkileiba ja keedetud kitseliha.
Tarvastu

Rukkimaarjapäevast tean niipalju, et siis keedeti tanguputru. Võibolla sellepärast, et ema nimi oli Mari. Lõpuputru keedeti alati mingisuguse töö lõpukorral.
Hanila

Ilm

 

Vaadatakse ka sel päeval, kas kylikured kõrgelt ära lendavad või madalalt. Kui kured kõrgelt lendavad, siis ennustatakse pikkade rukiste kasvu, kui madalalt kylikured lendavad, siis jääb rukis ka lyhikeseks.
Viljandi

Mõned vanad inimesed kuulutasivad ette: kui rukkimaarjapäeval päike paistab ja ilm ilus, siis saada teisel aastal rukis hästi õnnistama, aga kui selleel päeval vihma sadab, siis võtvat luste võimuse enda kätte. Teised tõendavad jälle, et see tähendus käivat selle päeva kohta, kui rukist kylitavat.
Saarde

Kui rukkimaarjapäeval kuiv, tuleb kuiv ja soe sygis.
Nõo

 


KASUTATUD KIRJANDUS
Hiiemäe, Mall 1991. Eesti rahvakalender V.
Kama, Kaido 1988. Kymme aastat nyydisaegseid sirvilaudu. Vikerkaar nr 1.
Viires, Ants 1975. Puud ja inimesed. Puude osast Eesti rahvakultuuris.