Kui täpne olla, tähistab kevadine pööripäev astronoomilise kevade algust. Kevad ise ei hooli kalendrist ega tähetarkusest vaid saabub tasapisi koos kõrgeneva päevakaare ja tema äratatud kevadmärkidega.
Maakeeltes nimetatakse kevadist pööripäeva mitmeti: päevakäänd, päevakäänak, pööripääv, pööriba, pöörtuspäiv, pyeripääv, käärd. Õigupoolest päev kevadisel pööripäeval ei pööragi. Päevad on läinud jõudsalt pikemaks juba jõulust saati ja pikenevad suvise pööriajani välja. Täna saab valget ja pimedat aega yhepalju.
Erinevalt talvisest ja suvisest pööriajast pole kevadine ja sygisene pööripäev maarahva jaoks kuigi olulised. Kevade saabumisest kõnelev pärimus jaotub eelnevate ja järgnevate tähtpäevade vahel. Kui otsida tingimata kevade algust tähistavat päeva, siis maarahval võiks selleks olla marjapunapäev (25.03.).
Kevadisel ja sygisesel pööripäeval pole maarahvas teinud taigasid ega muud olulist. Need n.ö poolpööripäevad aitavad eeskätt ennustada eeloleva aasta ilmasid.
Haljalas on öeldud, et tuul teeb pööripäeval pesa. yldiselt usutakse, et kustkandist puhub tuul pööripäeval, sealt puhub ta terve kevade. Samuti tähendab kylmast või kõvast kaarest puhuv tuul kylma kevadet ja vilu suve, soojast või vesikaarest puhuv tuul aga sooja.
Saardes on arvatud, et pööripäevale eelnevad sajud tähendavad kehva põllusaaki, pööripäevajärgsed sajud seevastu head. Randlased ennustavad aga pööripäevatuule järgi kalasaaki.
Vene ajal tähendasid kevade saabumise puhul korraldatud kontserdid või syydatud lõkketuled rohelise ja isamaalise meelelaadiga inimestele omalaadset põlisrahva meeleavaldust. Sama tähendust võib leida pööripäevayritustes praegugi.
Kasutatud kirjandus
Hiiemäe, Mall 1981. Eesti rahvakalender II.
Kama, Kaido 1988. Vikerkaar nr 1. "Kymme aastat nyydisaegseid sirvilaudu"