Aeg. Kasupäev on tähtsamaid pyhi maarahva ajastajas. Karjalaskepäeva (23. IV) vastaspäevana on ta yks nn. “postipäevi”, mil lõpeb yks ja algab teine majandusaasta pool. Suvetööd on põhiliselt läbi ja ees ootavad talvised toimetused. Vanasõnagi ytleb, et karjalaskepäeval algab suvi ja kasupäeval tali.
Tähendus. Kasupäev on sisult sygisene pööripyha. Sellest, kuidas kasupäeva peetakse, sõltub inimese käekäik talvel. Nagu pööripäeval ikka, ennustatakse ette talveilmasid ja inimsaatust ning tehakse tuld.
Kui pisut pyyda, on võimalik aduda koos muistse maarahvaga , et toit tähendab elu. Toit aga kasvab põllul, heina- ja karjamaal, metsas ja veekogudes. Sõnaga, looduses, mis on hingestatud ja täidetud erinevate vägedega. Kasupäevaks on kogutud toit järgmiseks seitsmeks kuuks ning seeme järgmiseks kylviks. Seega on aeg tänada põldu, nurme, metsa, tuult, vihma ja päikest ning koos nendega rõõmustada.
Loond. Et kasupäevast algab sygis ja talvepoolaasta, jägitakse hoolega selle päeva märke. Kasupäeva tuul, päike, sadu, puud, kylm, linnud ja kuuseiski ennustavad eeloleva sygise, talve ja isegi kevade ilmasid ja saaki. Näiteks ennustab soe ja kuiv ilm sooja ja kuiva sygist ja talve. Kasupäevane vanakuu lubab lyhikest ja noorkuu pikka talve.
Pyhitsemine. “Mihklipäev on suur pyha”, on maarahvas mitut puhku kinnitanud. Peeti pere- ja kylapidusid, mille juurde varem kuulusid ka andide viimised ja palved.
Ettevalmistused. Nagu teistelgi pyhadel, on aeg nyyd maha võetud. Eluruumid on hoolega koristatud. Saunas on haritud enese keha ja hinge. Nyyd võib pyha tulla inimese ja ta kodu peale.
Kasupäevale eelneb “sapi” e. “raudnädal”, mil ei tohi kapsaid korjata ega sisse teha. Kasupäeval enesel on soovitav vaid yks töö – majaseinte tihendamine.
Ettevalmistused kasupäevaks algavad tegelikult juba kevadel, kui valitakse välja must oinastall ja tõotatakse sygiseseks anniks. Kui sellist pole võtta, kõlbab mõni teinegi loom. Näiteks lammas, põrsas või kana. Antslas on kõneldud ka mihklisõnnist. Kasulaupäeval või kasupäeva hommikul saab loom ära veristatud ja kypsetatud.
Toit. Lihast tehakse sylti, suppi ja verikäkke. Kaetakse rikkalik toidulaud, kus on road kõikidest sygisandidest. Ning kasupäeva õhtuks peab kõik see söödud olema. Nii kasupäevaks tehtud roogadest, kui õllest läheb esimene osa kahjaks.
“Mihklipäev tapõti põrsa. Yts miis oll lubanu mihklipääväs põrst ar tappa, oll jäänu erätalitusõ peräst tapmada, a nii susi tõõsõl hummungul ärki veeny. “Mis lupat, tuu olgu tetty”, um vanarahva ytlemine.” Rõuge.
“Mihklipäävaks piab õlut tegema ja pääva enese homiku yhe lamba ära tapma, mudu juhtuvad talvel õnnetused.” Põltsamaa.
“Mihklipäeval keedeti õhtu leha ja käkke ning viidi ka vaimudele tare otsa peale, kivikalmudele ja –varedele.” Tarvastu.
PÄRIMUST
KASUTATUD KIRJANDUS
Hiiemäe, Mall 1991. Eesti rahvakalender V.
Kama, Kaido 1988. Kymme aastat nyydisaegseid sirvilaudu. Vikerkaar nr 1.