EPL: Viru Säru peegeldas rahva mälu

Viru Säru kylalised kogesid öisel lauluretkel Vihula hiiepaika regilaulu iidset väge, kirjutas Rein Sikk Eesti Päevalehes.

Enneolematuks elamuseks pidas Viru Säru taidejuht Igor Tõnurist öist lauluretke Vihula hiiepaika. “Meid oli nelikymmend viis inimest, kes lauldes yle põldude astus. Ja korraga, kui olime kohal, tekkis täielik vaikus... Inimesed seisid, kallistasid pärnapuid, kaugelt taustaks kostmas lõõtspillimäng. Selles hetkes oli väge...,” rääkis Tõnurist.

EPL

Pildid: Maavalla Koda

Kuidas X Viru Säru ajal Vihula Hiieniidul käidi

Laupäeval, 8. juulil 2006.a., kogunes keskööks Vihula veskisillale üsna palju rahvast, et Hiieniidule minna. Kohal olid ka lauljad rahvalauluansamblitest Tink-Tingadi, Kadrina Kadrid ja Tsõdsõpujaleelo.

Rääkisime koos Kai Tingasega Hiieniidu taasavastamisest (tema uuris asju ju kohapeal) ja hakkasime veidi peale keskööd minema. Kuiva suve tõttu oli lahtise tule tegemine metsas just ära keelatud, tõrvikutest pidime loobuma ning läksime hämaras öövalguses. Algul mööda maanteed, siis läbi kastese söötis põllu otse kõrvalisele metsateele välja.

Kogu see aeg lauldi regilaule. Metsateel kasvanud kõrge rohi oli säruliste ootel äsja niidetud ja, oh imet, sellel rohul olid mõnes kohas helendavad jaaniussikesed! Inimesed oli neist vaimustuses – mõni polnud neid looduses juba aastaid näinud!

Kohale jõudes tegime endisele heinamaale niidetud platsil suure ringi ja rääkisin seal natuke omakultuuri juurtest, vajadusest vahest laulda rahvalaule ka muinaseestlusega seotud paikades, mitte ainult sakste mõisates (kus seekordki Viru Säru toimus). Mõisad võivad olla väga ilusad, kuid ikkagi... kelle jaoks neid kunagi ehitati? Kas peame neist alati vaid vaimustuses olema?

Ringis seistes tekkis väike vaidlus ja väitlus lähedal asunud ja nüüdseks mahajäetud talu keskealise perepojaga, kes meiega kaasa tuli. Tema probleem oli, et miks tema vanaema talle kunagi Hiieniidust ei rääkinud, et kas see ongi ikka õige hiiekoht jne. Arutasime siis selle üle. Tekkis omapärane arutelu, millest teisedki osa võtsid, pärandikultuuri info edasikandumisest minevikust tänapäeva.

Ja siis, kui hakkasime salu sisse minema, jäi kogu rahvas äkki täiesti vaikseks, põõsastes kuuldus vaid samme ja okste sahinat, vahel välgutas kellegi fotokas.
Kui viimaste hulgas pärnasalu keskele jõudsin, oli seal vaikus ja rahvasumm „kadunud“. Hiljem hakkasin öises hämaruses inimesi nägema – nad seisid pärnapuude juures, kes kallistas puud, kes nõjatus sellele... paljudel puudel olid juba seotud paelad.

Nõjatusin ka ise vaikselt seljaga vastu ühte puud, kui äkki nägin oma pea kohal mõlemalt poolt sõrmi – keegi kallistas vaikides sama puud teiselt poolt! Vaikus kestis salus üsna kaua, vaikides hakati ka metsast välja tulema ning kohtusime taas heinamaal, kus jälle tegime suure lauluringi (lugesin ära -ringis oli 45 inimest) ja laulsime rattas tammudes paar regilaulu.

Lauldes, ja nüüd sekka ka torupille mängides, tulime Vihulasse tagasi (kahe kilomeetri jagu kõndi). Muide, kogu see aeg, mis me Hiieniidule läksime ja seal olime, kostis mõisapargist kauge tantsumuusika (samal ajal käis ju mõisas simman), mis kogu meie üritusega aga üllatavalt hästi kokku sobis, isegi tekitas mulje, et „nemad seal tantsivad“ aga „meie siin“ teeme midagi salapärast.

Kogu see käik kestis kaks tundi. Mõisakeskusesse jõudes tänasid mind ühed inimesed südamest, et niisuguse meelikosutava käigu ette võtsime. Nad pealegi suvitavat sealkandis juba aastaid, kuid alles nüüd said teada, kui põnevaid kohti seal veel on. Ka hiljem on mitmed inimesed mind selle käigu eest tänanud.

Lõpetuseks esitan paar väljavõtet ühe Harjumaa kooli (nais)muusikaõpetaja meilikirjast, mille ta mulle säru järel saatis. Algul ta kirjeldas oma säru muljeid üldiselt ja siis:

„Selline üritus kosutab hinge – iseäranis Hiieniidul käimine. Järgmisel hommikul pärast öist ohverdamistalitust oli mu hinge lisandunud midagi, millel ma praegu nime ei oska anda.“ Ja edasi: „See Hiieniidul käimine ja laulmine seal – see tekitas ikka jälle mõtte ja tundmuse, et on olemas toredaid inimesi koos hääde mõtete ja terve mõttemaailmaga.“

16. augustil 2006
   
Igor Tõnurist
Viru Säru folkloorifestivali kunstiline juht

Juttustus Iiest

Wihhula mõisa metsas on yks lage heinama (enne oli ta kyla kääs) aga kui krunti pandi siis jäi nimetud heinamaa mõisa kätte, kutsuti enne seda kohta „iie niit” aga nyyd on see nimi kadund, veel mõned vanad inimesed teavad seda kohta selle nimega kutsuda.

Seel siis olla enne käidud ohverdamas ja veel iljuti olla leitud seelt kana mune ja liha ja monda muud asju, maha pandud.

Aasta 15 tagasi, yks talve, läksin ma hobusega metsa ahju kytti tooma. Öösel oli värsket lund sadand, ja nõmmiku oli väga ilus ree tee, saan nimetetud kohta, seel lähvavad varsked jäljed tee kõrvale yhe sippelga pesa juure, - ma panen hobuse kinni ja huudise himus – lähen asja lugu lähemalt kaema, nään et sippelga pesa on lahti torgitud, ma torgin ka piitsa varrega senni kui yks riidest mässitud komps nähtavalle tuleb, ma võttan selle kompsu lahti, ja mis ma leitsin? Kompsus oli 9 kana muna, 9 sea liha tykki, ja 9 leiva tykki ja yks tykk looma kopsu, rist pääle leigatud, ja veel yks terve looma syda, - ma mässisin hoolega jälle kimbu kinni, aga munad võtsin ära ja panin põlle sisse, ja toin kodu, kuna ma kompsu liha, ja muu matterjaaliga sinna tagasi panin.

Kodu ma rääkisin emale, mis ma metsas leitsin, ja palusin munad mulle ära keeta, ema akkas muuga tõrelemma, ja käskis viibimatta munad senne tagasi viia, sest kes teab, kellele need onne, või õnnetust sääl toovad, sest see koht, on ju endine iie niit, kus enne yhte puhku seada viisi asju viidi.

Mina aga ei lähend neid mitte tagasi viima, vaid keetsin naad ise ilma ema nägematta kartulide ulkas paias ära, ja sõin siis nad nahka, - Aga ei ole nad siia maale veel mulle yhtigi õnnetust tooned.?!! – Ja ega ka saagi tooma, vaid kui onnetus tuleb, siis tuleb see kurja inimeste läbi, ehk saatuse läbi, aga ei mitte nende munade läbi, mis ma kindlaste tean.

Oma lapse põlve pääva raamatust, välja kirjutattud

10mal Jõulu kuu 1875 aastal

/allkiri/

E 8187/8189 < Haljala khk, Vihula v – T. Lepp-Viikmann 1892