Hiie mõistest

Sõna “hiis” esineb arvukalt Lääne- ja Põhja-Eesti rahvapärimuses ja toponüümikas ning kuulub lahutamatuna meie kultuuri. Etümoloogiliselt ei ole sõna päritolu seni üheselt seletada suudetud, merelist levikuareaali silmas pidades võib sõnatüvi olla üle võetud skandinaavlastelt. Samas on oletatud ka sõna saamikeelset päritolu. Sõnad hiis ja hiid on pärit ühest ja samast tüvest, kuid nende tähendusliku lahknemise hetke on raske määratleda. Mõlemad seostuvad seniajani millegi iidsega. Selles võtmes tuleks tõlgendada ka Hiiumaa nimetust. Hiitest on juttu ka regilauludes.

Läänemeresoome rahvaste hulgas (v.a. Lõuna-Eesti ja Liivi) on sõna “hiis” omandanud selgelt sakraalse tähenduse. Hiis(i) on tähendanud paiguti ka jumalust, olendit. Rõhutama peaks tõsiasja, et erinevalt nt Soomest, kus hiiest on kristluse mõjul saanud kuradi sünonüüm, on eestlaste maailmapildis hiite sakraalsus tänini järjepidevalt säilinud, ehkki kombestikku mäletatakse väga fragmentaarselt. Hiie-nimelisi kohti leidub hulgaliselt mõlema maa kaardil. Hiie-sõna sisaldavad toponüümid on vanad ja usaldatavad – sellest annab tunnistust seik, et sageli esineb mainitud osisega kohanimesid kobaratena kunagise keskme ümber (nt Hiietaga, Hiievälja, Hiiesoo, Hiieoja, Hiie talu jne). Ümbritsevaid objekte on nimetatud kõigile teada oleva tuumikpaiga järgi. Tihedasti on hiiega seotud “püha” mõiste

Pärimus

Rahvapärimuses peegeldub aeg ja minevikusündmused, mille kaudu mõtestatakse tänapäeva ja tulevikku. Pärimus on vahend, mille kaudu antakse edasi rahvuslikku kultuuripärandit. Pärand on identiteedi alus ning sellesse tuleb suhtuda säästvalt ja hoidlikult. See on väärtus, mille suurust oskavad sageli paremini hinnata need, kes on selle juba kaotanud. Hiied ja hiiepärimus on regilaulu kõrval kindlasti eestlaste rahvusliku pärandi üks alustaladest.

Hiiepärimus on eelkõige see osa looduslike paikadega seotud kohapärimusest, kus mainitakse sõna “hiis”. Laiemas tähenduses võib hiiepärimusena mõista kõigi vanade looduslike pühapaikadega seostuvat pärimust. Hiiepärimus on hiite kohta kõige olulisem ja sageli ainus informatsiooniallikas, mis tänu Eesti mõneti perifeersele asendile ja pikka aega võõra võimu all olekule on säilinud järjepidevana ning põhijoontes ehedana. Ärkamisajal ning esimesel iseseisvusajal leiti noore eesti rahvusliku identiteedi kujundamisel tuge just hiiepärimusest. Mõningatest hiitest on juttu ka vanades kroonikates (nt Kareda küla hiis Läti Henriku kroonikas). Hiiepärimusse kuuluvad nii kombekirjeldused kui ka muistendid (nt hiie või puude rändamine). Hiiepärimuse funktsioon pole olnud meelelahutuslik – tegemist on ühiskonna jaoks olulisi teadmisi edastava ning kohati isegi hoiatava sisuga tekstidega.

Peab arvestama, et hiiepärimus on mitmekihiline, ajas muutuv folkloorinähtus, milles kindlasti peegeldub selgemini talletamise aegne kui muistne mõtteviis. Kuna teateid on palju, moodustub neist kokku siiski küllaltki informatiivne pilt, mille detailidele leiab paralleele ja seletusi naaber- ja sugulasrahvaste usundist. Iga järgnevat põlvkonda eelmisest veidi tihedama sõelana kujutledes on arusaadav, et edasi kandub ainult kõige olulisem info, mis peab mingil moel haakuma ka uue põlvkonna maalimapildiga. Kui koolides on räägitud Taara tammikutest rahvusromantilises vaimus, siis on loomulik, et vanematelt kuuldud pärimus võidakse sellesse malli sobitada. Üksikasjad kaovad – alles jääb põhiidee, mis vähemalt 20. sajandil omas Eestis üleüldist kõlapinda: hiis oli “vanade eestlaste” püha paik.

Hoolimata üksmeelsest hinnangust, et hiied olid kooskäimise- ja/või ohvripaigad, joonistuvad hiiepärimuse sees välja omakorda piirkondlikud eripärad.

Konkreetse pärimusteksti usaldusväärsus sõltub peamiselt kogujast. Õpilaste poolt kirjapandus võib leida kohati fantaseeringuid või ebatäpsusi, kuid see ei ole kindlasti reegel. Ka nn “pseudoelemente” ja romantilisi liialdusi sisaldavate tekstide taust võib olla ja enamasti ongi rahvapärane (paik, millest jutt käib, on tegelikult ka hiiekoht). Eriti vanemates teadetes on koguja samal ajal ka jutustaja, kes püüab infot edasi anda ajastuomases väärikas sõnastuses. 1920. aastatest alates on folkloristiks õppinud kogujad jälginud rohkem rahvapärast jutustamisstiili. Stiilierisused iseenesest ei mõjuta oluliselt teksti sisulist infoväärtust, kuigi ümberjutustamise korral lähevad keelelised nüansid paratamatult kaotsi

Kohapärimustekstidele on sageli omane paiknemisandmete ebatäpsus – rõhk on reeglina teksti sisul. Kirjutajal on paik silma ees ja ta ei pea üksikasjalikku kirjeldust vajalikuks. Võimalik on ka vastupidine variant – kohakirjeldus on napp seetõttu, et küsitlemine ei toimu objektil, vaid nt kusagil talus ja koguja pole objektiga tuttav. Vaid arheoloogiliste huvidega ja spetsiaalse ülesandega kogujad on vahemaid mõõtühikutega märkinud ning vahel skeemi juurde lisanud. Niisuguse ülesande on võtnud ka hiljuti käivitunud hiite ülevaatuse teostajad.

Eesti Rahvaluule Arhiivi talletatud pärimustekstide põhjal saab teha järelduse, et hiiekohad kätkevad pärimusliku sakraalse ruumi kategooriat, millega on esile toodud nende paikade eriline kvaliteet. Sakraalse ruumiga seostuvad pärimuslikud normid, mis välistavad neis paikades kasvavate puude raiumise, maapinna sorkimise jms. Vastavad arusaamad on talletatud rahvaehtsates hoiatusmuistendites, mis on kirja pandud Eesti erinevates paikades ning millele leidub paralleele nii naaber- kui sugulasrahvaste folklooris. Pärimuses on jälgitav ühiskonnasisene hukkamõist, mis tabas hiiepuude raiujaid ning kivide lõhkujaid. Sageli on räägitud normirikkujaga juhtunud õnnetusest kui üleloomulikust karistusest.

Pärimus on kaua aega toiminud hiiepaikade kaitsjana. Alates 19. sajandist hakkas taanduma usk üleloomulikku karistusse, levis praktilisem mõtteviis, mistõttu hävisid mitmedki looduslikud pühapaigad. Vastukaaluks loodi muinsus- ja looduskaitseametid, et kaitsta mõtlematu hävitamise eest eksistentsiaalselt olulist loodusmaastikku ja kultuuripärandit.

Praegusel ajahetkel vajab rehabiliteerimist ja kaitset ka pärimus kui tõsiseltvõetav omakultuuri osa. Kohaga seostuv autentne pärimus annab maastikule ajaloolis-kultuurilise lisaväärtuse, millest piisaks paiga kaitse alla võtmiseks. Peab silmas pidama, et kohapärimus tugineb sageli ajaloolisele tõelusele või faktile, mis folkloriseerumisprotsessis võib jääda järgnevate põlvkondade ja isegi ajaloolaste silmis varjatuks. Ka stereotüüpsed rändmuistendid ei kinnitu tühjale kohale, midagi peab olema ees. Eesti hiiepärimus sisaldab tõenäoliselt tuhandeid aastaid vanu ladestusi.

Statistikat hiite ja pärimustekstide kohta

Hiite täpset koguarvu Eestis pole võimalik öelda, kuid läbitöötatud piirkondade põhjal saab teha teoreetilisi arvutusi: Eesti Rahvaluule Arhiivi kohapärimuse andmebaasis kajastuvatest piirkondadest on nt Läänemaalt Karuse kihelkonnast teada 15-16 eri kohta (36 teksti), Hanilast u 8  (16 teksti), Martnast 12  (23 teksti). Järvamaalt on Ambla pärimustes mainitud 10-11, Järva-Madisel ja Järva-Jaanis 3, Peetris 5, Annas 1, Türil 5 niisugust kohta. Virumaal on Haljala kihelkonnas 12 hiiekohta, Kadrinas 11, Simunas 10, Väike-Maarjas 6, Lüganusel 9, Jõhvis 13 jne. Harjumaal Jüri kihelkonnas on hiie-sõna kasutatud 5 loodusobjekti nimetamisel. Lisaks on kõigist kihelkonnist teada ka teisiti nimetatud pühapaiku, ohvrikohti. Kui korrutada hiie-sõna levikualale jäävad ca 60 kihelkonda 8-ga (keskmine teadaolevate hiiekohtade arv), saame 480 hiiekohta. Tõenäoliselt on aga paljud neist ununenud, nimi võib olla vahetunud, kogumistöö on olnud ebaühtlane. Hiitega seostuvate pärimustekstide hulk Eesti Rahvaluule Arhiivis küünib ligikaudu kahe tuhandeni. Sellele lisanduvad üleskirjutused arheoloogilistes ning keele-alastes andmekogudes.

Tegemist on niisiis mahuka andmekorpusega, millele laekub kogumistöö käigus lisa ka tänapäeval. Hiiepärimust on Jakob Hurdale, M. J. Eisenile ja J. Jungile saadetud sadakond aastat tagasi, suur hulk tekste on kirja pandud 1939. aastal eesti maa-algkoolide õpilaste poolt kogumisvõistluse käigus; hiiepärimust on kogutud Eesti Kirjandusmuuseumi ja Keele ja Kirjanduse instituudi, samuti Tartu Ülikooli korraldatud ekspeditsioonidel. Viimastel aegadel on toimunud ka mitme projekti raames  spetsiaalseid küsitlusretki kohapärimuse kogumiseks ning pärimuspaikade (sh hiite) kaardistamiseks-pildistamiseks.

Hiiepärimuse talletamise ulatust ning pärimustekstide sisu on mõjutanud kindlasti seegi, et võõrvõimu tingimustes ei olnud hiiepaikadega seotud toimingud kui ebausk vaimulike ning mõisnike poolt soositud. Sagedased on lood, milles kõneldakse sellest, kuidas võimuesindajad on lasknud pühapuud maha raiuda või vanade kommete järgijaid karistada. Sel põhjusel on hiies käimist võõraste eest varjatud ning vastavat traditsioonigi on säilitatud vaid pere siseringis ning seda pole alati täies ulatuses pärimusetalletajatele edastatud. On ilmne, et puutumata hiiekohad ja -pärimus säilisid paremini perifeersetes piirkondades, mis olid suurematest keskustest ning liikumisteedest eemal. Traditsiooni püsimist on soosivalt mõjutanud asustuse järjepidevus.

Kunda hiiemäega seostuv pärimus

Tekstid

1) Hiiemägi Kunda tsemendivabriku juures. Seal olla endine hiis olnud, kus rahvas ohverdamas ja jumalaid palumas käinud.
Jung III: 131, 52 < Viru-Nigula khk - Joh. Sõster, kooliõpetaja (1910)

2) Kunda tsem/endi/ vabriku juures hiie mägi, kus rahvas ohverdamas ja palumas käis.
E I 48 (345) < Viru-Nigula khk - M. J. Eisen (tõenäoliselt 1920. aastad)

3) Hiiemägi. Kundast vahetult kirdes, põhja pool Malla-Kunda maanteed, algab otse maanteest, 150 m ida pool maanteed ja Kunda jõe ristumiskohast. Seljandik ulatub lõuna–põhja sihis kuni Kunda tsemendivabrikuni, siis keerab kirdesse ja tõuseb kõrgemaks. Põliseid puid mäe peal ei kasva. Ennemuiste olla seal ohverdamas käidud rahvatraditsiooni teadete järele. Mäest võetakse praegu kruusa.
Püss 1932, lk 74 (Aruanne muinasleidude registreerimisest Viru-Nigula kihelkonnas 1932. a suvel. V. Püss. Käsikiri Ajaloo Instituudis)

4) kui nad [inimesed] ära surivad, siis viedi neid [Kunda] iijemäele ja põlettatti ärä, et siis vaim lähäb tulega taeva
KKI, MT 24: 6 (Koski 1967, 67).

5) Vanal muistsel iseseisvuse ajal käis Eesti rahvas hiites koos. Ja käis ka Kunda rahvas Hiie mäel koos palvetamas ja ohverdamas. Sääl olevat asetsenud suur ohvrikivi, mis pikne pihuks ja põrmuks teinud. Selle pärast on Hiiemägi kivine.
ERA II 215, 707 (1) < Viru-Nigula khk, Kunda l < Siila k, Matti t – Almita Mäe, snd 1925 < Eeva Mutik, 76 a (1939)

6) Kunda linna juures asub kõrgustik, mis ulatub Kunda mõisast kuni Kunda-Mallani. Keskkohal asusid suured tammed ja suured kivid, neid enam ei leidu sääl.

Tammesalu oli kohalike inimeste hiieks ja teda hüütigi Hiiemäeks. Vanasti olid kohalikud inimesed, vanemate inimeste jutu järele, seal oma ohvreid toonud ja haigusi arstinud. Ka pidavat sääl olema vanasti matmispaik. Samuti olevat vanasti olnud järsu hiiemäe kallaku all asula.
ERA II 217, 647 (11) < Rakvere l – Feliks Sarv < emalt, Adele Sarv, 53 a (1939)

7) Hiiemägi /tõenäoliselt Kunda Hiiemägi/
Hiiemägi sai sellest oma nimetuse, et ennem olnud see eestlaste püha hiis, kus nad koos käinud. Hiiemäel olnud niisugused väikesed kuusetukkad. Ja igas kuusetukkas olnud ohvrikivid. Kividel oli olnud kõiksugu kujusid, küll looma- ja linnukujusid. Seda lugu, kes mulle rääkis, see isik oli neid kiva isa näinud veel. Kuid kaua pole need kivid seal olnud. Kunda mõisa parun Siirak lasknud põlde puhastada. Siis lasknud kivid ära lõhkuda ja ära vedada.
ERA II 215, 757 (4) < Viru-Nigula khk, Kunda v, Raudkatku k < Viru-Nigula khk, Aseri v, Rannu k, Seba t - Ervin Kungur, Kunda linna algkooli 6. kl õpilane < Anton Tölpus, snd 1870 (1939)

8) Kui mina veel laps olin, siis simmanid peeti Kunda mõisa juures Hiiemäe lõpus. Grimm oli eestvõtja. Taarde mängis viiulit, veskipoistele ostis tšello ja akordionid. Kuusemäele muretses pingid ja Kunda töölisasula käis sinna tantsimas.
RKM II 465, 12 (4) < Viru-Nigula khk, Kunda l - Astrid Tuisk < Linda Lank, 65 a (1994)

9) Kunda Hiiemägi on praegu kokku lükatud. Meri uhtus selle. See oli ilus mägi, aga ma ei tea, nad hullumeelsed rikkusid selle mäe ära, kui kruusi võeti. Teedele veeti, ja meie omagi Siberi külavahe, ta oli nii tüma, et vanker oli rummuni sees. Siis Eesti valitsuse ajal aeti rahvas kokku, kadakad aeti aukudesse ja veeti kruusi peale. Mõis andis maad Siberi rahvale juurde, hobuste karjamaa oli mõisalt antud siin kahelpool. Nii et hobuseid oli palju ja minagi päevade viisi vedasin hobusega kruusi tee peale.
RKM II 463, 515/6 (4) < Viru-Nigula khk, Malla v, Siberi k - Mall Hiiemäe < Teele Tisler (Renseri Teele), 89 a (1994)

10) Hiiemägi on Kunda linna servas, Viru-Nigula pool jõge. Eks ta ole ka vana kooskäimise koht. Mõned üksikud puud. Ennem olid vist suuremad, aga sakslane sõja aeg tegi sinna oma punkrid ja eks siis laskmise ette jäid, eks need võeti maha. Nüüd mõned põõsad on seal ja põld ka. Kuigipalju on linna maa peal ja kuigipalju vallavalitsuse maa peal. Inimesed karjatavad seal lambaid. Lõuna poolt küljest on pool mäge ära veetud, kui tehti maanteed laiemaks.
RKM II 463, 226/7 (7) < Viru-Nigula khk, Malla v, Lontova k < Aseri k < Simunamäe k - Mall Hiiemäe < Arnold Heino, 85 a (1994)

11) Hiiemägi on praegugi Kunda all see mägi. See nimi on praegugi ja seal on sellenimeline talu ka. Aga praegu pole seal küll midagi kohe, see on niisugune lage, läheb Kunda mõisa lähedale välja.
RKM II 463, 407 (1) < Viru-Nigula khk, Malla v ja k - Mall Hiiemäe < Almiita Heino, snd 1918. a (1994)

12) Tädi rääkis, et seal kivide all pidi midagi olema, et kalmistu. Aga kes või millal on maetud, ei ole meil mitte mingit ettekujutust. Minu eluajal pole sinna [hunnikusse, künkale] kive veetud.
Maavalla koja Kunda Hiiemäe ülevaatuse materjalid (21) < Jutustas Tiit Kaurla, snd 1940. Kuulnud tädidelt: Aliide Kaurla, snd 1906 ja Liisi Kaurla, snd 1908. Linnuse kyla Lilleoru talu (2003)
http://www.maavald.ee/kunda.html?rubriik=76&id=597&op=lugu

13) Allikas Hiietalu talust lõunas. Varem olevat allikas olnud mõnikymmend m. Ida pool, praegusel heinamaal. Praegusesse kohta tekkis allikas peale maaparandust. Kohalik pererahvas peab seda pyhaks ja ohverdab mynte.
Maavalla koja Kunda Hiiemäe ülevaatuse materjalid (13)
http://www.maavald.ee/kunda.html?rubriik=76&id=597&op=lugu

14) /Siin oli Hiiemägi ka ligidal?/
Jaa, Hiiemägi on. Meil aknast paistis see Hiiemägi. Meil aknast paistis ju. Seal mäe all oli vana koolimaja, seal Hiiemäe all. Mina käisin seal veel kaks aastat. Ja seal oli - hobustega tuldi maalt, siis passisime seal Hiiemäe külje juures. "Kas sõidule saab? Kas sõidule saab?" Siis selle asemel, et kuolist kodu tulla, pidi viel enne sõidule saama! Ja üks vanamees võttis meid sõidule, aga siis oli sie, tiad, seljatugi. Nooh! Ja seal peal seisime. Esimene küngas on, ja siis teine küngas on sial tagapool, ja siis andis selle hobusele piitsa ja viis kuni sinna Iila külani välja. Ja tead, me hakkasime nutma ja siis vanamees pidas hobuse kinni. Siis me hakkasime sealt jala kodu tulema. Ja kodus oodatakse sind, kus on.

Ohvrikivi oli seal Hiiemäel, seal edasi oli. Teise künka peal oli. Ja mis sest Hiiemäest oli, ma räägin teile sündind loo siin Hiiemäel. Nüüd on see Kadakas surnud, suguvõsa viel elab ikke.

Oli üks vanamies, ei uskund jumalat. Vana Kadakas oli. Aga naine oli usklik, puhta usklik. Ja siis oli, et tuleb valge laev. Ja läks sinna Hiiemäele uotama valget laeva. Vat sie oli siis, kui minu vanemad siit minema läksid. Aga sie, mis nüd uuesti oli, sie oli siis, kui tehas siin tüötas ja meie juba Kundas elasime, sie oli ikka 1928.-29. aastal, siis kui sie Kadaka Mari läks. Ega ta üksi läinud, teised läksid ka sinna. Kõik asjad, mis olid, andis kõik ära ja läks Hiiemäele. Jaah. Mina olin ju laps, tiad, ja meie ka läksime sinna vahtima. Aga siis hakkasime kartma, et viimati, kui tuleb valge laev, pannakse valge laeva piale ja kuhu viiakse. Taevast palusid ja kõik, tead, et tuleb valge laev. Valge laev tuleb. Siis, ma ei mäleta, kui kaua nad uotasid. Aga ei tuld seda valget laeva.

/Palju neid oli seal?/
Ei tea, mina seda ei tea. Neid oli ikka päris palju. Ja ikka enamus naised, mõni üksik mies. Naised. Ja siis hakkas - nemad elasid seal mäe all, mis nied majad on. Nad elasid sial ka. Ja siis, tiad, kui enam ei old midagi, siis sie vanamutt tuli tagasi.

Kaks poissi tal oli. Üks oli Kusta ja teine oli August. Augustil oli viel maja ja sie Aaroni suguvõsa läheb vist sinna... Ja siis... Nojah, tuli kodu ka taob ukse taga. /Aeglaselt/: "Kes seal on?" (See oli niisugune pika jutuga vanamees).. Kes seal on?"

/Tasa, mahedalt/: "Mina olen, sinu Mari. Tie uks lahti.:"
/Laialt/: "Äie minul oli Mari ega  midagi. Minu Mari läks valge laevaga taeva."

/See veel kiusas pealegi, teisel isegi häbi silmad täis?/
Ei, see  ikka uskus niimoodi. Uskus, jah! See oli jumala õige.
EFA II 47, 324/8 (26) < Viru-Nigula khk, Kunda l - Mall Hiiemäe < Vilhelmine Tahk, snd 1922 (2004)

15) Haldjad nutavad

Siinsamas Hiiemäel kasvas vanasti tore mets, põline tammik. See oli kasvanud juba mitu-mitu põlve, keegi ei teadnud, kui vana ta oli. Oli külale iluks ja varjuks. Kevadel käisid noored inimesed seal mängimas ja kiikumas. Keegi ei puutunud Hiiemäe metsa, igaüks hoidis seda nagu oma silmatera, isegi karjapoisid ei lõiganud sealt keppi ega murdnud ühtki oksa.

Selles tammikus elasid haldjad. Et inimesed nende elukohta ei puutunud, siis tegid haldjad inimestele aina head. Kõik külmad udud ja viljaroosted, mis soo poolt tulid, puhusid nad laiali, enne kui need küla põldudele jõudsid. Ühtegi hunti ei lastud karjale lähedale, kõik hirmutati metsa tagasi, nii et mitu põlve ei teatud, et hunt oleks külas murdnud lambatalle või hobusevarsa. Isegi karja juurest ära läinud loomad juhatati karjasele kerge vaevaga kätte.

Seal tuli aga ühel mõisahärral mõte põline tammik maha võtta, - saaks palju kalleid tarbepuid. Küll hoiatasid ja palusid vanad külamehed, et härra seda ei teeks, sest tammikus elavad haldjad. Mõisahärra naeris meeste hoiatuste üle ja pani talvel saed sisse. Nüüd võeti kogu tammik maha, isegi külameestele lubas härra sealt tarbepuid tuua. Mõni tõi, mõni ei toonud. Võeti kõik maha, ainult võsastik mäenõlvale allika ümber jäi järele.

Kui tuli kevad ja puud hakkasid lehte minema, kuuldi Hiiemäe võsastikust haledat-haledat nuttu. Kõik teadsid, et haldjad nutavad kadunud kodu pärast.

Ja sestsaadik ei teinud haldjad inimestele enam head. Külmad udud ja viljaroosted pääsesid alt soost takistamata küla ja mõisa põldudele. Hundid hakkasid jälle murdma küla lambaid ja hobusevarssu. Kui karjastel juhtus kaduma mõni lehm metsa, siis seda enam ei leitudki.
Aga igal kevadel puude lehtimise ajal kuuldakse Hiiemäe võsastikust haledat nuttu – seal nutavad haldjad oma kadunud kodu taga.
Jüri Parijõgi jutustus. - Helmut Elstrok, Padaorust Viru mereni. Viru-Nigula kihelkonna kirjanduslik-kodulooline antoloogia. Tallinn, 1994, lk 46-47.

Kokkuvõtteks

Kunda Hiiemäe välisilme on aja jooksul mitmesugustel põhjustel tugevasti muutunud, kuid koht on alles ning väärib kaitset. Juba nõukogude ajal kaitse alla võetud muistisega seostub hulk pärimusteateid, mille tuumik kõneleb veenvalt paiga tähtsusest siinses põliskultuuris.  Eri stiilis teated pärinevad erinevaist perioodidest: talletajate seas on arheolooge, kohalikke kooliõpilasi, murdekogujaid ja folkloriste. 20. sajandi I poolel kirja pandud pärimuses on märgatav ajastule omane rahvusromantiline alatoon. Vanu hoiakuid ja uskumusi vahendades on hiiemäest kirjutanud kohaliku päritoluga kirjanik Jüri Parijõgi. Kunda Hiiemäest kui paljudele teadaolevast paigast või orientiirist räägiti rahvaluulekogujatele ka 1994. aastal Viru-Nigula kihelkonnas korraldatud  Kirjandusmuuseumi ja Eesti Keele Instituudi ekspeditsioonil.

Pärimus loob pildi esinduslikust kompleksmuistisest – kõneldud on nii hävinud ohvrikividest ja puistust kui pühast raviallikast. Sakraalsust lisavad Hiiemäele seal paiknevad muinaskalmed. Kivikalmetest, mida veel nõukogude ajal kruusavõtmisega kahjustati, on kohalikud inimesed teadlikud ka tänapäeval. Kalmete arheoloogiliselt tõestatud olemasolu annab Kunda Hiiemäele lisaväärtuse – niisuguseid hiiekohti pole palju, kus saaks sedavõrd hästi jälgida ja uurida muistsete matmispaikade ja -kommete seost hiie mõistega.

Vanemad teated räägivad traditsiooniliselt ohverdamisest ja palumisest/palvetamisest. Pärimus ohvrikivi purustanud piksest on samuti hiiekohtadele üldisemalt omane, osutades sellele, et ala pole äikese korral ohutu. See võib olla ka üheks põhjuseks, miks hiiekohtadesse ei ole esivanemate tarkus lubanud sajandite vältel püstitada eluhooneid või muid püsirajatisi.

Virumaale tüüpilisi rahvauskumusi esindab Jüri Parijõe jutustus hiies elanud haldjatest. Kohalikule pärimusele toetub tõenäoliselt ka loos esinev seik, et hiiemetsa lasi maha raiuda mõisahärra. Paljud hiiesalud on hävinud just sel viisil. Kunda mõisnikku kui hiie kividest puhastajat on mainitud teiseski pärimustekstis.

Kunda Hiiemäe puhul tuleb esile ka hiiekohtadele sageli tunnuslik seos veekogudega ja veesoontega (jõgi, allikas). Arvatavasti võis kõnealune koht, arvestades maastikulist ja asustusloolist situatsiooni, olla omal ajal ümbruskonna üks kesksemaid ja imposantsemaid looduslikke pühapaiku. Ajaloo käik on tinginud traditsioonide ja kommete hääbumise, ent paik on kohalikele endiselt oluline teetähis, mida tuntakse nimepidi. Uuemas pärimuses kajastuvad mäe kahjustamist taunivad hoiakud, säilinud on ka mälestused rahva kooskäimisest ning ohvrikivist.

Pole kahtlust, et paiga kultuurilooline pagas on kaalukas. Tuulepargi kavandamine hiiemäele on vastuolus vanade tavade ja uskumustega ning tänapäevast olukorda arvestades ka tõigaga, et tegemist on kaitsealuse muistisega (kultuurimälestis nr 10290, ohverdamiskoht “Kunda Hiiemägi”). Paraku on senine riiklik hiite kaitse praktika jätnud tähelepanuta suurema ja väärtuslikuma osa hiitega seotud kultuuripärandist. Kaitset vajab kogu sakraalset objekti ümbritsev vaimne ruum, mitte üksnes sentimeetrites mõõdetav kultuurkiht. Viimasel ajal on probleemi hakatud teadvustama ka riiklikul tasemel: kultuuriministeeriumis on ette valmistamisel riiklik arengukava looduslike pühapaikade uurimiseks ja kaitse ümberkorraldamiseks. Käimas on pühapaikadega seotud traditsiooni, samuti hiite füüsiliste jm parameetrite interdistsiplinaarne uurimine. Vastavalt arengukavale hakkab Eesti riik lähemal ajal kaitsma hiisi terviklike materiaalse ja vaimse kultuuripärandi objektidena. See tähendab, et tuleks viivitamatult peatada mistahes tööstus- jm rajatiste planeerimine looduslikesse pühapaikadesse, sh Kunda Hiiemäele. Tuulikute idee on küll keskkonnasõbralik, kuid modernsed hiigeltuulikud ning ligipääsuteed sõidukitele ei sobi looduslikku pühapaika. Tuulepealsel pankrannikul leidub tõenäoliselt ka teisi kohti, kuhu tuuleparki rajada.

Leiame, et majanduslikku kasu taotleva projekti läbiviimine Kunda Hiiemäel ükskõik millisel ettekäändel rikuks kirjutamata seadusi ning seaks potentsiaalsesse ohtu ka teised kaitsealused ning veel arvele võtmata muistised. Looduslikud pühapaigad on meie ajaloo ja omakultuuri sümbolid. Nad ei vaja arendamist, vaid hoidmist, väärtustamist ja toimivat kaitset kooskõlas põliste traditsioonidega.

26.12.2006. a.

Mall Hiiemäe, Dr. Phil
EKM Eesti Rahvaluule Arhiivi vanemteadur
Eesti Loodusuurijate Seltsi liige
Eesti Looduskaitse Seltsi liige
Tel. 7 377733

Mari-Ann Remmel, M. A.
EKM Eesti Rahvaluule Arhiivi teadur
kohapärimuse töörühma juht
tel. 7 377738
e-mail: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Ergo-Hart Västrik, M. A.
EKM Eesti Rahvaluule Arhiivi juhataja
eesti ja vadja rahvausundi uurija
tel. 7 377732
e-mail: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
 

Lisa 1

Täiendavat kirjandust hiitest ja kohapärimusest

Alver, B. Historical legends and historical truth. – Nordic folklore. Bloomington and Indianapolis 1989, lk 137–149
Anttonen, V. “Püha” mõiste rahvausundi uurimises. – Akadeemia 1992, nr. 12, lk. 2524–2525.
Hiiemäe, M. Maastik ja kohapärimus. – Maastik: loodus ja kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis. Publicationes Instituti Geographici Universitatis Tartuensis 91. Toim. H. Palang, H. Sooväli. Tartu 2001, lk 86–95.
Koski, M. Itämerensuomalaisten hiisi-sanue. Semanttinen tutkimus I-II.Turun yliopiston julkaisuja. Turku 1967, 1970.
Remmel, M.-A. Püha mõistest kohalugude kaudu. – Maa ja ilm. Pro folkloristica V. Tartu 1997, lk. 75–91.
Remmel, M.-A. Hiie ase. Hiis eesti rahvapärimuses. Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu 1997.
Remmel, M.-A. Hiied ja hiiud, kivid ja kääpad. Sissevaateid Martna kandi kohapärimusse. – Martna kihelkond. Artikleid ja mälestusi. Tartu 1998, lk. 81–96.
Saarinen, J. The Dead, Things Past and Things Far Away. Finnish Hiisi Otherworld Legends. – Nordic Yearbook of Folklore. Uppsala 1993.
Sarv, H., Vladõkin, V. Puudesalu tüüpi ohvrikohtadest eestlaste ja volgasoomlaste juures. –  Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXXVI. Tallinn 1988, lk. 138–155.
Valk, Ü. Hiied ja pühakohad. Taevased jõud. –  Eesti rahvakultuur. Tallinn 1998, lk. 489–494.
Viires, A. Puud ja inimesed. Tallinn 1975, lk. 34–57.