[text]
Täna on

Kunda

„Iijemägi“, „Hiiemägi“, ohvrikivi, terviseallikas

Riiklik ajaloomälestis nr10290. Ohverdamiskoht “Kunda Hiiemägi”. Kunda linn. Nõuk. ajal mälestis nr 627-k.
Riiklik ajaloomälestiste register: www.muinas.ee

Hiiemägi

Kunda tsemendiwabriku juures. Seal olla endine hiis olnud, kus rahwas ohwerdamas ja jumalaid palumas käinud.
Jung III: 131 VNg 52 (Joh. Sõster, kooliõpetaja).

Kunda tsemendi vabriku juures hiie mägi, kus rahvas ohverdamas ja palumas käis.

E I 48 (345) < Viru-Nigula khk.

Hiiemägi. Kundast vahetult kirdes, põhja pool Malla-Kunda maanteed, algab otse maanteest, 150 m ida pool manteed ja Kunda jõe ristumiskohast. Seljandik ulatub lõuna – põhja sihis kuni Kunda tsemendivabrikuni, siis keerab kirdesse ja tõuseb kõrgemaks. Põliseid puid mäe peal ei kasva. Ennemuiste olla seal ohverdamas käidud rahvatraditsiooni teadete järele. Mäest võetakse praegu kruusa.

AI 1932: 74

Vanal muistsel iseseisvuse ajal käis Eesti rahvas hiites koos. Ja käis ka Kunda rahvas Hiie mäel koos palvetamas ja ohverdamas. Sääl olevat asetsenud suur ohvrikivi, mis pikne pihuks ja mõrmuks teinud. Selle pärast on Hiiemägi kivine.

 

ERA II 215, 707 (1)< Viru-Nigula khk.

Kunda linna juures asub kõrgustik, mis ulatub Kunda mõisast kuni Kunda-Mallani. Keskkohal asusid suured tammed ja suured kivid, neid enam ei leidu sääl.
Tammesalu oli kohalike inimeste hiieks ja teda hyytigi Hiiemäeks. Vanasti olid kohalikud inimesed, vanemate inimeste jutu järele, seal oma ohvreid toonud ja haigusi arstinud. Ka pidavat sääl olema vanasti matmispaik. Samuti olevat vanasti olnud järsu hiiemäe kallaku all asula.

ERA II 217, 647 (11) < Rakvere, Feliks Sarv < emalt Adele Sarvelt, 53 a, (1939).

Iie

ääres nõlvakul [allikas]. Väävli lõhn, maitse mõru. Vett näo pesemiseks, nahahaiguste vastu.

 

F 16, M 3, S.ü. – 65, lk 486.

kui nad [inimesed] ära surivad, siis viedi neid [Kunda] iijemäele ja põlettatti ärä, et siis vaim lähäb tulega taeva

 

KKI/MT 24:6 (Koski 1967, 67).

Haldjad nutavad
Jüri Parijõgi jutustus

Siinsamas Hiiemäel kasvas vanasti tore mets, põline tammik. See oli kasvanud juba mitu-mitu põlve, keegi ei teadnud, kui vana ta oli. Oli külale iluks ja varjuks. Kevadel käisid noored inimesed seal mängimas ja kiikumas. Keegi ei puutunud Hiiemäe metsa, igaüks hoidis seda nagu oma silmatera, isegi karjapoisid ei lõiganud sealt keppi ega murdnud ühtki oksa.

Selles tammikus elasid haldjad. Et inimesed nende elukohta ei puutunud, siis tegid haldjad inimestele aina head. Kõik külmad udud ja viljaroosted, mis soo poolt tulid, puhusid nad laiali, enne kui need küla põldudele jõudsid. Ühtegi hunti ei lastud karjale lähedale, kõik hirmutati metsa tagasi, nii et mitu põlve ei teatud, et hunt oleks külas murdnud lambatalle või hobusevarsa. Isegi karja juurest ära läinud loomad juhatati karjasele kerge vaevaga kätte.

Seal tuli aga ühel mõisahärral mõte põline tammik maha võtta, - saaks palju kalleid tarbepuid. Küll hoiatasid ja palusid vanad külamehed, et härra seda ei teeks, sest tammikus elavad haldjad. Mõisahärra naeris meeste hoiatuste üle ja pani talvel saed sisse. Nüüd võeti kogu tammik maha, isegi külameestele lubas härra sealt tarbepuid tuua. Mõni tõi, mõni ei toonud. Võeti kõik maha, ainult võsastik mäenõlvale allika ümber jäi järele.

Kui tuli kevad ja puud hakkasid lehte minema, kuuldi Hiiemäe võsastikust haledat-haledat nuttu. Kõik teadsid, et haldjad nutavad kadunud kodu pärast.

Ja sestsaadik ei teinud haldjad inimestele enam head. Külmad udud ja viljaroosted pääsesid alt soost takistamata küla ja mõisa põldudele. Hundid hakkasid jälle murdma küla lambaid ja hobusevarssu. Kui karjastel juhtus kaduma mõni lehm metsa, siis seda enam ei leitudki.

Aga igal kevadel puude lehtimise ajal kuuldakse Hiiemäe võsastikust haledat nuttu – seal nutavad haldjad oma kadunud kodu taga.

 


Elstrok 1994, lk 46-47. Elstrok, Helmut 1999.
Kunda, Mahu, Viru-Nigula. Tallinn.