[text]
Täna on

Arheoloog Tõnno Jonuks soovib, et hiied jäetaks seni rahule, kuni neid on õpitud metoodiliselt uurima, kuid Kunda hiiemäele rajatavas tuulepargis näeb ta pigem muistsele kultuskohale kaitset kui kadu kirjutab Virumaa Teataja.

 

Andsite eksperthinnangu Kunda hiiemäele kavandatava tuuleenergia pargi rajamise asjus, mille järgi muinsuskaitse leidis, et põhimõtteliselt on sinna tuulikute püstitamine võimalik.

Minult telliti eksperthinnang selle pärast, et ma olen hiiteuurimisega tegelenud. Mitte küll spetsiaalselt otseselt hiitega, aga et mu doktoritöö teema on “Eesti muinasusund”, siis hiiekohad on usundiuurimise üks oluline allikaliik.

 

Teine asi oli ka see, et kuna me olime eelmisel aastal alustanud Marge Konsaga Kunda hiiemäe esimese kalme peal kaevamisi, siis muinsuskaitse leidis, et meie arvamust võiks arvestada.

Pärast seda, kui muinsuskaitse andis oma otsuse, et põhimõtteliselt võiks kaaluda tuulepargi rajamist sinna, olin mina see, kes tegi eeluuringud kõikide tuulikute ja ühendusteede alal ja tegelikult ka laiemalt. Sai kontrollitud ja kinnitust uued kalmekohad, üks lohukivi seal lähedal ja samas see, et kõikide tuulikute ja ühendusteede alal vähemalt sellist kultuurkihti, selliseid leide, mida me praegu arheoloogiliselt uurida oskaks, ei ole.

 

Kunda hiiemäge lõhestab kruusakarjäär.

Karjäär on tegelikult hiiemäe kirdepoolse osa ühes kolmandikus. Mägi ise on kirde-edela suunaliselt umbkaudu kaks kilomeetrit pikk. Karjäär on just selles nurgas, kuhu on kavandatud tuulikud. Ülejäänud mägi on suhteliselt puutumata.

 

Kuivõrd põhjalikult tuulikutealust ala uurisite.

Sinna sai tehtud üle saja surfi. Puurisime ala ikkagi suhteliselt tihedalt ja korralikult läbi.

 

Kas huvitatud pooled on teid püüdnud ka mõjutada?

Kindlasti ei püüdnud ükski pool mind mõjutada. Aga on asju, mis alateadlikult ilmselt mõjuvad, selles mõttes, et eks ka minul ole hirm hiiemäe kalmete edasise säilimise pärast.

 

Aga kui nüüd on tõesti see oht, et meil on seal ühest küljest tsemenditehas, teisest küljest Estonian Cell ja kolmandasse külge on planeeritud Kunda ümbersõidutee koos potentsiaalse raudteekoridoriga, siis tähendab see seda, et tavalisel inimesel pole sellesse kohta enam mitte mingit asja.

 

Kõige mustem stsenaarium on muidugi see, et sellest kohast tekib isetegevuslik prügimägi, aga on ka variant, et jätkub see sama asi, mis on seal praegu, kui mingisugused vennad kimavad traktoritega mööda seda mäge ringi. Sel ajal kui me olime seal tööl, loobiti paar korda asjad laiali karjäärist alla, üks kord varastati varustus ära. Mingisugune vanataat tuli sinna karjääri ja hakkas naftaga juhtmeid isolatsioonist puhtaks põletama, et neid kokkuostu viia.

 

Mul on lihtsalt selline tunne, et niisugune asi jätkub seal, eriti kui see jääb industriaalmaa keskele.

 

Muidugi on alati võimalik positiivne variant, et tõesti see mägi metsastub iseenesest ja sinna kujuneb kena ja tõesti looduslik koht, aga kas ta ikka kujuneb?

 

Ühest küljest on Ahto Kaasikul (Maavalla Koja juht – toim.) täielik õigus – see koht on olnud viimase ajani põld ja sinna ei olegi saanud looduslikult midagi kujundada. Aga kui nüüd põllu asemele tekib tööstusmaastik, et see on seesama, mida Kunda linnapea Allar Aron mitu korda väljendas, et mis selle kohaga siis edasi saab. Et kas tõesti on võimalik, et meil on seal looduslik mägi ja looduslik salu. Või hakkab tõesti tulema mingisugune surve mäele, et teha sinna mingisugune tehas.

 

Praegu on linna partneriks kompromissialdis OÜ Oceanside, kui aga tema tuulepargi projektist loobub, ei saa enam sugugi kindel olla, et järgmine potentsiaalne investor sama kompromissialdis on.

Kunda tõmbab tööstust ligi ja selles mõttes on see tuulepargi värk üks pehmemaid lahendusi säilitada hiiemäge ja samas teda oluliselt mitte rikkuda. Kuigi, jah, muidugi mingisugune uus tegevus sinna tuleb, täiesti moodne nähtus, aga ähvardavatest negatiivsetest lahendustest on see praegu positiivseim.

 

Mis annab selleks lootust?

See, et tuulikud on 20 aastat seal, selle aja jooksul käivad korralikud uuringud, töötatakse välja mingisugune korralik kava, tuulikud viiakse ära ja selle ajaga on kogunenud mingisugune summa selleks, et hakata hiit taastama või siis teha edasi midagi nende uuringute ja kavade järgi, mis on vahepealsel ajal välja töötatud.

 

Ma arvan, et kui tuulikud sinna tulevad, piirab see oluliselt rohkem lõhkuvat inimtegevust, mis seal seni käinud on.

 

Mis on see, mis aitab hiisi ja kalmeid kaitsta?

Ma arvan, et teadlikkus. Mida rohkem me teadvustame, et sellised kalmed on, mida rohkem nad on meil silme all, seda paremini me tegelikult selliseid asju kaitseme.

 

Muidugi on ju neid, kes lähevad sinna lootuses midagi leida, aga ka see on üks teadvustamise olulisi osasid, et pronksiaja lõpu - eel-rooma rauaaja kalmed on leiutühjad. Ja asi, mis väikeseid poisse sageli huvitab, et igasuguseid inimeseluid, kolpasid leida, siis isegi neid ei ole, sest surnud on pandud kahe kivikihi vahele ja aja jooksul on kivid oma raskusega need luud lihtsalt purustanud.

 

Kas tuulikupark kalmerahu ei riku?

Kui kalmerahu idee on selles, et matame surnu maha ja siis rohkem ei torgi teda, siis vaadates hiiemäe esimese kalme kaevamistulemusi, on seal vähemasti kaks eraldi koljumatust, millel on kindlasti pärast surma kolju kehast eraldatud ja hiljem maetud. Siis on üks laibamatus, kus surnukeha pea on hiljem põletatud. Nii et need inimesed, kes sinna matsid, ei suhtunud hauarahusse kindlasti nii, nagu me seda tänapäeval mõistame.

 

Teiseks on see, et praeguse projekti järgi on lähim tuulik kalmest 120 meetri kaugusel. Muidugi võime sealjuures rääkida visuaalsest reostusest ja mürareostusest ja kõigest sellisest, aga näiteks Rakvere linnaski läheb tee surnuaiast läbi.

 

Mis asi üleüldse on hiis?

Mina küll ei tea, mis asi on hiis. Hiisi on seni uuritud lähtuvalt rahvapärimusest, mis on kogutud XIX sajandi lõpul ja XX sajandil.

Aga kas me võime teha sellise pärimuse põhjal järeldusi, mis ulatuvad tuhat või 2700 aastat tagasi, nagu Kundas. Kas see pärimus on tõesti säilinud 2700 aastat, arvestades kõiki muutusi, mis eesti ajaloos on olnud.

 

Selles mõttes ma loodan palju hiite riiklikust programmist, mis toob ehk midagi uut hiite uurimise traditsiooni, et lisaks folkloorsele materjalile hakatakse kasutama ka midagi muud – bioloogiat, geoloogiat ja arheoloogiat nii palju, kui me suudame ja oskame seda kasutada.

 

Olete öelnud, et hiisi tuleb iga hinna eest kaitsta, kas Kundaga seoses ei teki vastuolu?

See on, et kas räägime üldiselt või räägime üksikjuhtumist. Kui me räägime üldiselt, siis mina kui teadlane, kelle jaoks hiied on oluline uurimisallikas, loomulikult tahan, et need kohad püsiksid puutumatuna võimalikult kaua, kuni me suudame uuringute käigus välja töötada selle metoodika, et me oskame hiit uurida. Praegu me ei oska.

 

Kui räägime üksikjuhtumist, Kunda hiiemäest, on pilt midagi hoopis muud. Kunda hiiemäel, mida ähvardab prügimäestumine ja kõnnumaastumine, annab tuulikupark pigem võimaluse seda kohta kaitsta.

 

Virumaa Teataja

 

31.08.2005