[text]
Täna on
6f956dd599bb0a4d4802314f7e4cc4d6_w320.jpgRahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN) nimetab looduslikke pühapaiku inimkonna vanimateks kaitsealadeks ning soovitab seal austada põlisrahva ajaloolisi tavasid. Paljudele põlisrahvastele on omane arusaam, et pühapaiga loob ja seda muudab hingestatud loodus. Inimene külastab pühapaiku, kuid ei sekku seal looduse kulgu. Nii on pühapaigad rahvakultuurile omane looduskaitse vorm ning seal on meieni jõudnud märkimisväärne osa Eesti maastike mitmekesisusest ja elurikkusest.

Põliseid tavasid austades võib pühapaigast leida kosutust ja abi. Ilmselt on pühapaikadeks valitud väekohad, mis võimendavad meie mõtteid, sõnu ja tegusid. Siin tehtu, olgu see siis hea või halb, pöördub mitmekordse jõuga tegijale tagasi. Seetõttu on pühapaik heade mõtete, sõnade ja tegude koht. Eesti eri paigus on pühapaikadega seotud ajaloolised tavad sarnased:

PUHTUS. Pühapaika mine kainena, puhta ihu, rõiva ja meelega ning ära jäta endast maha sodi ega mustust. Nagu pühamusse ikka, sisene hiide jalgsi ning ära lase sinna koduloomi. Asjale mine pühapaigast välja. Lahkudes võta kaasa prügi.

PUUTUMATUS. Pühapaigas ei tehta mõtte, sõna ega teoga liiga ühelegi elavale olendile, ka mitte puule-põõsale ega maapinnale. Pühas paigas ei või oksagi murda, lilli, marju või seeni korjata, küttida, kalastada ega muid loodusande varuda.

RAHU. Pühapaigas hoitakse vaikust ja rahu, et mitte häirida selle külastajaid ega asukaid.

ANNID. Pühale puule võib anniks siduda looduslikust kiust paela, riideriba, lõnga vms. Jälgi aga, et see poleks oksa või tüve ümber pingul. Sa võid jätta pühapaika münte ja kaapida hõbeesemelt hõbevalget. Anniks võib jätta osakese värskest toidust ja joogist. Teiste jäetud ande ei sobi puutuda.

TULI. Samamoodi nagu pühapaiga vesi on püha ka seal läidetud tuli. Lõkkesse ei sobi visata plasti, pudelikorke jm sodi. Sobiv küünal on valmistatud mesilasvahast või rasvast ning sellest ei jää midagi maha.

Enne pühapaika sisenemist seisata ja rahusta meeled. Maarahvas on metsa teretanud ja hiiele austuse märgiks kummardanud. Avatud süda ja puhas meel kogeb rohkem.