Mustjala kihelkond
Panga pank
Hiis, ohvrikoht, püha koht, “mari kakk”, pyha mets, silmaallikas
Üks kogunemispaiku on nii maretapäeval kui heinamaarjapäeval olnud Mustjala pankrannikul kabeli juures. Körberi ülevaates Mustjala kihelkonnast (1899) on märgitud, et igal aastal kogunesid külaelanikud maretapäeval Panga pangale ka siis veel, kui seal kabelit enam polnudki, ning ohverdasid kaasatoodud viina merele hea õnne saamiseks. Komme on ulatunud käesoleva sajandi algusse.
Körber, M. Oesel einst und jetzt. Herausgegeben auf verfügungen des “Vereins zur Kunde Oesels”. II B. Die Kirchspiele Mustel, Kielkond, Anseküll, Jamma, Wolde und Pyha. Arensburg, 1899. lk 42.
Hiiemäe, Mall 1985. Eesti rahvakalender IV.
Ohvrikoht. Panga kl. Loode pool mererannas, kus paekallas kõige järsum.
Ohverdamiskohaks on olnud Mustjala Panga paekallas, kus ta järsuimas kohas kunni 30 m. kõrge on. Luce jutustab, et sääl muiste iga aasta merejumale ohvreid viidi. Ja veel mineval aastasaja viidi merde, kus järsk kallas mere sees äkki alla langeb ja sääl vee kohsema paneb, viina ja õlut ohvriks merde kallamiseks. Praegu ei tunta seda kommet enam.
Luce: Wahrheit u. Muthmassung lkh. 112. Kruse: Necrolivonica tab. 67.
AI: Mustjala kihelkonna muinasteaduslik kirjeldus 1922.
Mustjala panga 102-jalalise järsu kalju kohta jutustab rahvas, et sealt iga aasta üks inimene või loom merejumalale või näkile ohvriks alla tõugatud, et veevalitseja muid inimesi õnnetuse eest hoiaks (Luce, Wahrheit…, lk. 112-113. Teisendi järgi pidi seal näkile iga aasta inimene ohverdatama. Korra hakkas üks tütarlaps valjult nuttes ohvrikoha poole jooksma. Isa mõistis hädaohtu, jooksis järele, tõukas järsult kaldalt seal sööva härja näkile ohvriks. Hiljem oli seal marikaku juures laev merehädas. Kalamehed ruttasid appi, jõudsid aga laevast ainult õpetaja ära peasta, kes tänutäheks laskis külale kabeli ehitada. Kuuldes, et külarahvas iga aasta peab merele inimese ohverdama, palus õpetaja, et ohvrit mitte enam iga aasta ei nõutaks, vaid alles mõne aja pärast. Ja vaata, ei nõutud enam inimest, vaid iga seitsme aasta takka härg. Pärast härga tuli lehm, siis pull, selle järel siga ja viimaks lammas (M. Körber, lk 43). Veel hiljem muutus ohver kahjaks: minnakse paadiga merele niisugusesse kohta, kus vesi õige vahutab, ja valatakse õlut ja viina merre. Merejumal on lepitatud – ohver saadud (Luce, Wahrheit…, lk. 113).
Luce, Johann Wilhelm Ludwig v.: Wahrheit und Muthmassung. Beytrag zur aeltesten Geschichte der Insel Oesel. Pernau 1827.
Eisen 1996: 13.
Mustjalas oli Pangal vanasti puusammas, kuhu kalaõnne pärast ohvreid viidi.
Eisen 1996: 58.
Mustjala pangal on olnud vanasti jumalakuju, kuhu andi viidud, et kalasaak hea oleks. Ebausu ajast peetakse ka maarjapäeva kalapühaks. Maarjalaupäeva õhtu tehakse samuti kui jaanilaupäeva õhtul tuld. Vanad inimesed nurisevad selle kohta, et noored seal tantsimas käivad ja seega püha kohta rüvetavad, seepärast olla ka kalasaak hoopis vähemaks jäänud, kui see vanasti on olnud.
E 60744/5 (10) < Mustjala khk. – T. Kaljo (1927).
Maarjapäeva [heinaleedo, 02.07.] peetakse ikka veel suureks pühaks Mustjala kihelkonnas ja osalt Kihelkonnal, vanasti olla see laiemal alal olnud. Maarjalaupäeval lõpetatakse aegsasti töö ja käiakse saunas ning tehakse väljale, mingile kõrgemale kohale või asja otsa tuld nagu jaanilaupäeval. Muudel päevadel ei ole kombeks tuld teha. Tuletegemine olla vanast ebausuajast pärit, siis oli ka andi viidud heaks kalasaagiks.
E 60722 (2) < Mustjala khk. – Th. Kaljo (1927).
Panga müüril on allikas, kel silmad aiged, käiakse pesemas, viskavad raha sisse. Kui ma lambas käisin, kaapisime raha allikast välja, aga öösi nägime unes, et nõuti raha tagasi.
ERA II 158, 340 (22) < Mustjala khk. ja v., Võhma k. (1937).
Maretapää, 50-60 a. eest võhmlased ja panklased käisid maretapää Panga müüril (merekaldal) pidu pidamas. Noored käisid ja vanad ka, kes tahtsid, nagu laat oli. Inimesed tantsisid, laulsid ja “rallisid”.
ERA II 201, 374 (33) < Karja khk. - K. Lepp (1938).
Maretapää oli pangal suur pää, keidi mere ääres müüri peel. Panga panga peel esiti tehti lugu. Mu ema rääkis, et iga seitsme aasta taga võttas ühe looma, üks loom kukkus ala. Sestsaadik akati tegema, siis see kadus ää. Vanasti tehti palvet ja pühitseti merd, uiemal ajal siis kõrtsimehed akkasid õlle ja viinaga sääl keima, mihed akkasid jooma, tulid kojuse, peksasid naisi. Tüdrukud ja poisid laulsid ja tantsisid, siis keelati ää viimaks. Sest on ligemale 30 aastat, kui see ää keelti.
ERA II 225, 238/9 (7) < Mustjala khk. – K. Lepp (1939).
Panga rannas on "püha mets". Ma mäleta veel kui kännud sääl olid. See on nüüd lage maa aga seda kohta üütesse ikka "püha mets". Vanad eestlased olid sääl ohverdand.
RKM II 5, 532 (71) < Kihelkonna, Lümanda v, Jõgela k. - Heino Tarkin (1947)
Merejumalale lepitusohvri toomise paigaks on olnud Mustjala panga kõrge paekallas. Panga all meres olnud koht, mis alatasa rahutult mühisenud ning kus mõnikord vesi lausa keenud. Sinna tulnud igal aastal merejumala meeleheaks kas inimene või loom heita. Hiljem asendunud see õlle või viina valamisega merre, antud seda merele „maida“. Paika, kus ohvritalitus läbi viidi, kutsuti „mari kakk“. Seal käidud ka jõululaupäeva ja uusaastaööl, teada saamaks, kas õnn või õnnetus ees ootamas.
Pesti, Rikas, 1991: lk 38.
KASUTATUD KIRJANDUS
Eisen, Johann Matthias 1996. Esivanemate ohverdamised.Kirjastus Mats, Tallinn.
Saaremaa ja Muhu muinasjäänused, 1924. Tartu Ülikooli Arkeoloogia Kabineti toimetused II. Tartu.
Pesti, Olavi; Rikas Külli 1991. Saaremaa ajaloo ja kultuurimälestised. Kirjastus Olion, Tallinn.