Ahto Kaasik. Ajaloolised looduslikud pühapaigad, väärtused keskkonnakaitse ja kultuuri piirimail. Teesid.

Maarahva looduslike pühapaikade all mõistetakse usulise tähendusega ajaloolisi pühapaiku nagu: a) (h)iie-nimeliste algupäraste kohanimedega paigad; b) teised pärimuslikud looduslikud pühapaigad nagu: kivid, puud, allikad, mäed, kabeliasemed, ristipuud jms, millega seostub usundilisele kasutusele viitavaid andmeid.

Hiied on kogukondlikult kasutatud pühaks peetud maa-alad, kus leidub reeglina mitmeid eriliselt tähtsustatud usulise tähendusega objekte – ohverdamiseks, ravimiseks ja palvetamiseks kasutatud puud, kivid, allikad jm. Kuigi hiie-nimelised paigad on levinud eeskätt Põhja- ja Lääne-Eestis, leidub hiielaadseid pühapaiku kogu maal.

Looduslikud pühapaigad on Eesti põlisrahva kujundatud pärandmaastike ja pärandkultuuri mälestised. Nad kätkevad mentaalse ja materiaalse ruumi pikaajalisel suhestumisel põimunud ja ladestunud arheoloogilisi, ajaloolisi, looduslikke, usulisi ning sotsiaalseid väärtusi.

Põlisrahva tavade kohaselt hoitud hiis sarnaneb mõneti reservaadile, kus inimene ei sekku looduslikesse protsessidesse. Reeglina kultuurmaastikul asuvad hiied on piirkonna bioloogilise mitmekesisuse hoidjad. Samas on hiis konkreetsel maastikul pärimuse objektina paigamälu ja rahvusliku identiteedi säilitaja ja taaslooja.

Alates XIII sajandist on okupatsioonivõimud looduslikke pühapaiku otsinud, kahjustanud ja hävitanud. XIX sajandi lõpuks võeti suurem osa pühapaikadest majanduslikult kasutusele. Leigelt ja kohati pahatahtlikult suhtus hiitesse ka nõukogude võim.

Maavalla Koja esialgsetel andmetel on ligikaudu 500 hiiest ja paarist tuhandest muust looduslikust pühapaigast täna enam kui pooled halvas seisukorras või hävinud. Hiitega seotud probleemide ring on lai:

1. Kuigi hiitega seotud pärimust on kogutud juba pea 150 aastat, pole see jõudnud ühtsesse andmekogusse. Talletatud andmed on metoodiliselt ebaühtlased. Ühtse andmekogu ja ühtlase teabe puudumine takistab hiite uurimist ja nende kaitse korraldamist.

2. Viimase aastakümne folkloristlikud välitööd näitavad, et inimesed mäletavad veel küllalt palju pärimust, mis aitab täpsustab varem tuntud paikade asukohti, koosseisu ja kujunemislugu või aitab välja selgitada seni teadmata pühakohti. Pärimuse kogumisega on kiire, kuna koos pärimusekandjatest vanainimestega kaob oluline osa paigamälust.

3. Eesti riigil puudub ülevaade kui palju pühapaiku meil täpselt on, kus nad asuvad, millises seisukorras nad on ja millised väärtused on neis säilinud. Teadaolevatest pühapaikadest on kaitse all umbes neljandik. Nendegi puhul kaitstakse säilinud väärtusi sageli valikuliselt.

4. Hiite õiguslik regulatsioon ei toetu piisavalt teaduslikule käsitlusele ega põlisrahva tavaõigusele. Okupatsiooniaegade pärandina ei käsitle riik hiisi hiitena - kultuurilis-looduslike terviklike pühapaikadena, kus tuleks kaitsta looduslikke protsesse, liike, maastikke ja üksikobjekte, kultuuritraditsioone ja arheoloogilist teavet.

5. Üldine hiite diskursus pole piisav. Rahva hiieteadlikkus on madal ja selle põhjus on osalt puudulikes kooliprogrammides. Eesti kool ei õpeta lapsele, mis on hiis ja kuidas seal käituda.

Loetletud probleemide lahendamiseks ei piisa olemasolevatest vahenditest. Tarvis on riiklikku hiite programmi, mille toel moodustatakse üldine hiite andmebaas, kaardistatakse ja inventeeritakse hiied, korraldatakse teadusuuringuid, parandatakse ja täiendatakse seadustikku ja korraldatakse hiitesse puutuvat teavitus- ning haridustööd.