[text]
Täna on
Ristide lõikamine puusse teel kalmistule on üks tähelepanuväärsemaid ajaloolise Võrumaa matusekombeid ja ristidega puud on nüüdseks ainulaadsed kogu Euroopas, et mitte öelda kogu maailmas. Ristipuude fenomenis on konserveerunud arusaamad puust kui hinge asupaigast. Uskumus, et surnud esivanemate hinged elavad puudes edasi, on kosmopoliitne. Kuigi ristilõikamise traditsiooni võib tänapäeval tõlgendada ka kristliku toiminguna, ei kuulu tava kiriklike matusetalituste hulka, pigem vastupidi. Samas enamike Lõuna-Eesti luterlike ja ortodokssete maakoguduste õpetajad kommet siiski aktsepteerivad, põhjendades seda surnu ja tema lähedaste viimaste soovide austamisega.

Lõunaeestlaste eetiliste arusaamade kohaselt ei murta ristipuudelt oksi ja neid puid ei langetata. Kes reeglite vastu kas teadmatusest või meelega eksib, seda tabab õnnetus ehk siis teisisõnu - surnud esivanemate karistus, mida enam rahvapäraste võtetega pole võimalik parandada. Ristipuudega seotud usundilises jutupärimuses käibivad aktiivselt ka rahvapärase tervendamise ja üleloomuliku kogemisega seotud narratiivid.

Nõukogude perioodil paiknesid praeguseks teadaolevad Lõuna-Eesti ristimetsatukad riigile kuuluval territooriumil, osa suuremaid ristipuid (nt Laatre ristipedajas, Mustahamba ristitamm jpt) olid võetud riikliku looduskaitse alla. Ametliku kaitseta olid ristimetsatukad.

1980ndate lõpul hoogustunud nn võru liikumine pööras muuhulgas senisest enam tähelepanu omakultuuri erinevatele ilmingutele kui ka teatavas mõttes legaliseeris ja väärtustas mitmeid marginaalseid kohalikke kombeid ja tavasid. Varasemast erineva, avalikult positiivse tähelepanu alla sattusid ka ristipuud kui kaitsealused loodusobjektid või pühapuud, mis vajaksid ametliku kaitsealuse staatust. Võru keele ja kohaliku kultuuriloo õpetamine suurendas kooliõpilaste (ja küllap kaudselt nende vanemategi) pärimusteadlikkust: juhtis muuhulgas tähelepanu ka ristidega puudele ja avas nähtuse semantikat.

Lähiaastatel hävisid raieküpseks saanud riigimetsade mahavõtmise käigus osalt teadmatusest, osalt hoolimatusest mitmed Lõuna-Eesti ristimetsatukad, ainulaadne osa meie pärandkultuurist. RMK Kagu piirkond on ristipuude probleemiga kursis ja tänu metsaülemate teadlikkusele otseselt neid puid maha ei võta, aga ka tervet lanki siiski ristipuude pärast alles ei jäeta. Muist ristimetsatukki ja ristipuid on saanud kannatada ka röövraie käigus, millisel juhul tagastatud metsa sageli eakad omanikud ei teagi, kus neile kuuluv mets täpselt asub, rääkimata sellest, millised Eesti omakultuuri seisukohalt olulised mälestusmärgid seal asuvad.

Elu ja surma piir on marginaalne. Ristipuud osana Lõuna-Eesti matusekombestikust markeerivad seda piiri nähtaval (asudes maastikul) ja vähemanähtaval (kajastudes rahvajuttudes ja ilukirjanduses) moel. Pärimusekandjatel on säilinud ristipuudega läbi sajandite aktiivne side ja kujunenud välja ainulaadne uskumuste ning kombekäitumise kompleks, mis on säilinud erinevatest ideoloogiatest ja meelsustest hoolimata.

Ristipuud– ja ristimetsatukad on tänases EV-s riikliku kaitseta. Traditsiooni kestmise seisukohalt on väga oluline, et säiliks nii ristipuude loomulik ümbrus kui ka varu uute ristide lõikamiseks.