Mari-Ann Remmel. Hiiepärimuse sõnum tänases Eestis: lähteandmeid ja tõlgendusvõimalusi. Teesid.

Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudesse talletatud rahvajuttude hulgas leidub tuhandeid hiitest ja teistest pühapaikadest kõnelevaid tekste. Käesoleva ettekande keskmes on sõnaga "hiis" seonduv pärimus.

Kuigi ammendav ülevaade hiiepaikade arvu kohta puudub, saab ERA kohapärimuse andmebaasi põhjal teha mõningaid statistilisi üldistusi (nt Läänemaal jääb teadaolevate hiite arv vahemikku 8-16 ühe kihelkonna kohta). Leidub paiku, mille kohta on arhiivis tekste rohkesti (nt 5-6 või rohkemgi), enamik on siiski esindatud vaid ühe-kahe teatega.

Pärimuslik info on kogutud ja tallele pandud teadmisega, et see on väärtus, millest võib tulevikus kasu olla. Tegemist pole "surnud" ainesega, vaid praeguselgi ajal nõutud ja hinnatud ühispärandiga, mis elustub uuesti igaühe jaoks, kes sellega tegeleb. Siiski peab teadvustama, et sajandivanused või ka hiljem kogutud lood hiitest asetuvad iga põlvkonna jaoks uude konteksti ning keskkond, kust nad pärinevad, jääb tänapäevasele interpreteerijale tabamatuks. Kuigi jutud tunduvad meile vanad, räägivad nad enamasti millestki, mis oli kauge ja hämar minevik juba kirjapanemise ajal. Juttude sisu ja sõnakasutus on sõltuvuses jutustaja taustast ning koguja ettevalmistusest. Teksti taga on alati keegi konkreetne inimene oma elukogemusega.

Usaldada võib infot, mida tekst annab kogumis- ja jutustamisaja kohta. Jutu sisu tõsiseltvõetavuse kaalumiseks tuleb võrdlusmaterjalina appi võtta teised sama valdkonna, sama piirkonna ja sama paiga kohta käivad tekstid, samuti koguja muud materjalid jpm. Niisuguse raamistiku abil on tänapäeval võimalik luua üksikule arhiiviteatele kontekst.

Pärimustekstid põhinevad teadlikel ja alateadlikel valikutel. Ühe teksti, samuti nagu maastikupildi kõnekus on seoses kogeja (lugeja või kuulaja) taustateadmistega ja ootustega. Igaüks näeb seda, mida ta oskab vaadata või tahab näha. Kohta puudutav tekst annab edasi eeskätt seda, mida silm ei haara - põhjendatakse, miks koht on tähtis. Kui keskendutakse paiga üksikasjalikumale kirjeldamisele, siis eeldatakse võõrast kuulajat/ lugejat, kes pole paika näinud.

Sageli otsitakse pühapaigapärimusest vastust küsimusele, millised olid muinasuskumused ja riitused. Paraku on teave väga selektiivne ja lünklik, stereotüüpsetest arvamustest mõjustatud. Eesti hiiepärimuse sisulist sõnumit tuleks analüüsida sugulasrahvaste sarnaste andmete valgusel. Eripärase pitseri annab siinne ajalugu, sh ristiusu mõjutused. Sakraalsuse ning religioossuse mõistega seotud hiiepärimus pole eraldiseisev nähtus, vaid osa ajalooliste olude koostoimel kujunenud vaimsest pärandist.

Pärimuse uurimisel avanevad erinevad tahud ja probleemid. Lahendamata on sõna hiis päritoluküsimus, samuti on raske üheselt määratleda hiie-mõiste tähendusvälja, mis hõlmab nii paika kui vaimolendeid. Sõna kuulumisest mütoloogilisse maailmapilti annab tunnistust selle esinemine regilauludes - see asjaolu eristab hiisi teistest pühapaikadest.

Usaldusväärsemad kui vahel pseudomütoloogiasse kalduvad rituaalikirjeldused on pärimuses ilmnevad suhtumised, kogukondlikud hoiakud ja loodushoidlik mõtlemine. Neid toetavad stereotüüpsete motiividega hoiatusmuistendid (paiga kahjustajat tabab karistus, hiis või järv rändab jne). Läbiv on teadmine koha pühadusest, nimetatakse hiies käimiseks sobivaid päevi, mainitakse rahvausus tuntud jumalusi (Uku, Tõnn jt). 1930. aastate tekstides võib märgata, kuidas pärimus rakendub ametliku ideoloogia teenistusse – kui ideoloogia eesmärgiks on tugevdada rahvuslikku või kohalikku identiteeti.

Esile tuleb piirkondade omanäolisus, nüansid – seda ka Põhja-Eesti piires, kus hiie-sõna rahvaomaselt tuntakse.

Pärimus hakkab kõnelema siis, kui sellega tegeldakse. Loodetavasti rajab kavandatav pühapaikade programm tee valdkonna süvendatud uurimiseks.