Kärt Vaarmari. Hiite kaitse õiguslikud aspektid: probleemid kehtiva seadusandluse rakendamisega ning võimalikud lahendused. Teesid.

Hiite õiguslik kaitse on tänasel päeval reguleerimata, ehkki peaks ja võiks olla reguleeritud. Hiie mõistet ei ole seaduses sätestatud, samas on aga tegemist omalaadse kompleksse nähtusega, mida ei ole võimalik täielikult viia ühisnimetaja alla muude praegu kaitstavate objektidega – selles mõistes ühinevad loodusega, ajalooga ning vaimse kultuuriga seotud väärtused, millest kõik vajavad kaitset. Tegemist on erinevate väärtustega, mis võivad omavahel ka konflikti sattuda, kompleksse kaitse tagamine tänaste seaduste järgi on keeruline. Hetkel on kaitstavad hiied võetud kaitse alla erinevate seaduste kohaselt ja seetõttu on kaitse killustunud. Rahvusvahelistest konventsioonidest (bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, ülemaailmne kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsioon) tulenevalt on Eestil aga kohustus kaitsta oma kultuuri- ja looduspärandit ning põliskultuurist tulenevaid väärtusi.

Hiite kaitsmise võimalused on osaliselt olemas looduskaitseseaduses. Et hiied on looduslikud pühapaigad, siis põhimõtteliselt on võimalik neid kaitsta looduskaitse sätete kaudu. LKS § 1 p 2 ja § 7 võimaldavad kaitsta loodusobjekte, millel on kultuurilooline ja esteetiline väärtus. Hiied oleks võimalik võtta kaitse alla maastikukaitsealana (analoogselt parkidega). Samuti on olemas võimalus võtta ajaloolised pühapaigad kohaliku kaitse alla.

Probleemid seonduvad tänase praktikaga, kus looduskaitses nähakse eelkõige bioloogilise mitmekesisuse kaitset, kuid mitte kõik täna teadaolevad hiied ei ole bioloogilise mitmekesisuse seisukohalt väärt kaitse alla võtmist. Kohaliku kaitse alla võtmise võimalus ei pruugi tänastes majanduspiiranguid põlgavates või pelgavates kohalikes omavalitsustes realiseeruda.

Hiite kaitsmise võimalused on osaliselt olemas muinsuskaitseseaduses. Et hiied on ajaloolised pühapaigad, siis põhimõtteliselt on neid võimalik kaitsta muinsuskaitse sätete kaudu. MuKS 2 ja § 3 lg 2 p 1 kohaselt võiks tegemist olla kinnismälestistega (kultusekohad) ning § 4 kohaselt saaks neid võtta kaitse alla muinsuskaitsealadena (looduse ja inimese koostegevusena kujunenud ala).

Probleemid seonduvad tänase praktikaga, kus kaitse all olevad hiied on käsitletud arheoloogiamälestistena, kuid mitte kõik hiied ei pruugi arheoloogiliselt olla väärt kaitse alla võtmist. Pigem oleks kohane võtta hiied kaitse alla ajaloomälestistena (millena on kaitse alla võetud kalmistud, matmispaigad ja kirikaiad). Samuti kaitstakse muinsuskaitseliselt maapinda, kuid mitte vaimset ruumi.

Kui otsustada hiisi kaitsta kas ühe või teise seadusega, võib tekkida oht, et hiite kaitse jääb mingist aspektist vaadatuna nõrgaks (kuna majanduspiirangute seadmise otsustamisel lähtutakse vastavalt kas looduskaitselistest või muinsuskaitselistest kaalutlustest. Lahenduseks võiks olla kas muuta kummagi seaduse rakendamise praktikat (ilmselt on vajadus ka sätteid täpsustada) või töötada välja pärandmaastike, sh ajalooliste looduslike pühapaikade kaitse kontseptsioon ja õiguslik regulatsioon (eraldi seadus).