Heiki Valk. Looduslikud pühapaigad kui muistised: arheoloogia vaatenurk. Teesid

Kuna valdav enamus Eesti looduslikest pühapaikadest on oma sakraalse või rituaalse tähenduse saanud 18. sajandist varasemal ajal, on tegemist arheoloogia huvidevaldkonda kuuluvate paikade, st muististega. Ajaloolised looduslikud pühapaigad on suure, seni kasutamata potentsiaaliga muistised ühtviisi nii asustus-, maastiku- kui religiooniarheoloogia vaatenurgast. Samas on looduslikud pühapaigad Eesti arheoloogias seni pälvinud teenimatult vähe tähelepanu – põhjuseks nende näiline “hilisus”, st tugev kajastumine rahvaluuleaineses ja sellest tingitud alaväärtustatus. Siiski ei tulene pühapaikade vähene ja ebaühtlane väljaselgitatus ainuüksi hinnangulistest kategooriatest – tegemist on osaga üldisemast, ka teisi muistiseid puudutavast probleemist.

Arheoloogia vaatenurgast seostuvad ajalooliste looduslike pühapaikadega erinevad probleemideringid:

1. Pühapaikade tagasiulatuvus ajas, st küsimus, millal said looduslikest objektidest ja paikadest pühakohad. Vastuse leidmiseks vajab uurimist pühakohtade paiknemine teiste, kindlamaid dateerimisvõimalusi pakkuvate muististe (kalmed, asulakohad, linnused) suhtes, pidepunkte võivad anda ka arheoloogilised kaevamised. Ilmne, et pühapaikade seas on nii muinas- kui ka alles kesk- või isegi uusajal sakraalse tähenduse saanud kohti. Muinasajal kasutusele võetud pühapaikade algusaeg võib olla vägagi erinev.

2. Pühapaikade tagamaad ja seosed asustusmustriga. Milline on paiknemine asustusüksuste suhtes laiemal regionaalsel tasandil, samuti külarühmade ning üksikute asustusüksuste (külad või talud) suhtes – seda erinevate ajalooperioodide lõikes?

3. Pühakohad kui sakraalse ja rituaalse tähendusega muististe võrgustik. Probleemiks on keskse ja lokaalse tähendusega pühakohtade vahekorra küsimus, samuti paiknemisseosed kalmete ning alates keskajast ka kabelite ja kirikutega. Ülevaatamist vajab O. Looritsa seni üldtunnustatud, kuid aprioorne väide hiiekohtadest kui kalmetest.

4. Pühakohtade tähendused mineviku kultuurikontekstis. Tähelepanu väärivad erinevused pühapaikade funktsioonis (ohvri-, ravi- ja riitusepaigad), sakraalsuse ja religioosse sünkretismi kajastused. Kahtlemata ulatub rahvaluulekogudes, kirjalikes allikates ja kohati veel elavas traditsioonis kajastuvate uskumuste algus 18. sajandist varasemasse aega – st perioodi, mille uurimisega tegeleb arheoloogia.

5. Piirkondlikud varieeruvused pühakohtade paiknemises, funktsioonis, nimetustes ja rahvatraditsioonis. Eeldatavasti kajastavad need niihästi regionaalseid etnokultuurilisi identiteedieripärasid kui ka paikkondlikke erinevusi kristianiseerumisprotsessis.

6. Pühakohtade kohavaliku põhjused. Puudub selgus küsimuses, miks valiti tekkinud uute asustusüksuse ümbruses sakraaltähenduslikeks paikadeks just nimelt need kohad, mida rahvatraditsioon tunneb pühapaikadena. Millist osa on kohavalikul etendanud paiga topograafia ja millist muud looduslikud anomaaliad?

Vastuste leidmine neile küsimustele eeldab tervikpildi saamist ajalooliste looduslike pühapaikade paiknemise ja arvukuse kohta, st olemasolevate andmete koondamist ja pühapaikade lokaliseerimist maastikul.