Viru-Nigula kihelkond (VNg)

Seal kirikumõisa maa sees on üks vana kirikuase, keda Maarja kabeliks on kutsutud. Millal ja kuidas see ehitati, ei ole mitte teada, aga õpetaja Scholbach kirjutab ommeti ühe vana jutu järele: "[---] Hiljemal ajal on selle kabeli juures ebajumalateenistusi peetud, kuhu inimesed Venemaalt ja ümbertringi kaugelt kohtadest Heina-Maarjapäevaks kokku rännanud ja sealt õnne ja abi otsinud. Õpetaja nõudmise peale on Tallinna kuberner, krahv Eerik Akselson Oxenstiérna, seda ebajumalateenistust sealt kaotada ja soldatite läbi nende ebajumalaid hävitada lasknud. Aga mis avalikult päevaajal ei võinud sündida, seda tehti öösel, et palja põlvede peal kabeli ümber roomati, ehk kolmkorda ümber käidi, kus jumalakartmata kerjajatele, kes seal istusivad, leiba ja raha jagati, väikseid lapsi ehk laste särkisid ohverdati, abi otsiti, vahaküünlaid põletati ja kes enesele tütart ehk poega soovis, selle tarvis olivad vahast nukud tehtud, mis siis kuradile ohverdati. Nii palju keelati, kui võidi, mis üle seda, see jäeti Jumala hooleks, kunni see asi iseenesest kaob." (Jung III: 121 VNg 3)

Hiiemägi Kongla kõrtsi juurest 1 1/2 versta Malla ja Vasta rajal, Maltsa kalda peal. Seal ligi on suur ümmargune auk, vist ohvrilohk, kelle lähidalt selge hallikas välja jookseb, mille ümber vanaste suured tammed ja vahtrad kasvanud. See on Hiie talu maa sees, mere pool teed. (Jung III: 127 VNg 31 < Aug. Krikmann, Malla kooliõpetaja)

Hiie- ehk ohvrikoht Malla mõisa põllu sees, 1 1/2 versta mõisast Iila küla pool, kus ühe mäekingi sees 3 sülda sügav ja läbi mõõta 20 sülda lai, vaagnanäoline õõnus on, kelle ligi pihlakad ja remmelgad kasvavad. Inimeste jutu järele olla see auk seest siledaks müüritud, millepärast seda Keldrimäeks kutsutakse. Vist on ta ohverdamisekoht. (Jung III: 127 VNg 32 < Aug. Krikmann, Malla kooliõpetaja)

Ohvrikoht endise Kongla kõrtsi ja Kivastiku sepamaja vahel, Kongla jõe kuristiku kaldal, kuhu inimesed 40 versta kauguselt olla ohverdamas käinud. Ohverdamisekoht olla 25 jalga kõrge saviküngas, kellel hallikad kahelt poolt mööda jooksevad. Kohta kutsutakse Kongulaks. (Jung III: 128 VNg 33 < Aug. Krikmann, Malla kooliõpetaja)

Ohvrikivi Malla koolimajast 1/4 versta hommiku poole, eesnimetatud Hiiehallika kohast mere poole minna, kus üks väga suur kivi on, keda Elukiviks kutsutakse, mille peale vanaste ohvriandeid viidi. (Jung III: 128 VNg 34 < Aug. Krikmann, Malla kooliõpetaja)

Hiiekoht Varudi küla väljal, kus üks mägi on, mille peal vanaste hiis olnud. Seal on veel praegu kivivare, mis Linnuvare nime kannab. Sealt vare seest on inimeste luid ja sõjariistu leitud. Sellest kohast umbes kaks versta lõunahommiku poole on väike mäeküngas, mis Ristipaju nime kannab. Seal olla enne püha paju olnud, mille alla ristiusu ajal rist üles pandud. (Jung III: 131 VNg 47 < Joh. Sõster, kooliõpetaja)

Suur- ja Väikehiis. Varudi külast põhjaõhtu pool on Sookorga soo, mille sees kaks kõva maakohta on, kus lehtmets peal kasvab. Neid hüütakse Suur- ja Väikehiieks, mis rahvamälestuses pühad kohad on. Need võivad ka vanad pelgupaigad olla. (Jung III: 131 VNg 48 < Joh. Sõster, kooliõpetaja)

Hiiekoht, kõrge mägi Võrkla küla väljal, mis praegu Salumäe nime kannab. Selle mäe peal on praegu majakas. (Jung III: 131 VNg 49 < Joh. Sõster, kooliõpetaja)

Hiiemägi Kalda vallas Illaka külast 1/2 versta eemal. Seal mäe peal on palju kiva, millest kolm väga suured on. Kõige suurem neist on arvata 2 1/2 sülda kõrge ja umbes 4 sülda pealt igapidi lai. Neid hüütakse Hiiekaldakivideks. Neist kividest räägib rahvas nõnda:
Kalevipoeg käinud kord Soomes. Tema äraoleku ajal tulnud võõrad mehed maale ja hakanud omale siia mõisaid ehitama. Kui Kalevipoeg Soomest Kalda mõisat silmanud, tõmmanud suure kivi peosse ja tahtnud Kalda mõisat ühe hoobiga maa pealt ära hävitada. Kivi jõudnud üle Soome lahe küll Kalda mõisa poole, aga pole siiski talle pihta läinud, vaid lennanud üle mõisa ja kukkunud Karjavärava ja Torutumme vahele Hiiemäele maha, kus ta veel praegu on. (Jung III: 131 VNg 50 < Joh. Sõster, kooliõpetaja)

Hiiekoht Nigula kiriku ja Vasta mõisa vahel väljal, kus üks heinamaa on. See kannab hiie nime, ehk seal küll enam ühtegi puud ei kasva. (Jung III: 131 VNg 51 < Joh. Sõster, kooliõpetaja)

Hiiemägi Kunda tsemendivabriku juures. Seal olla endine hiis olnud, kus rahvas ohverdamas ja jumalaid palumas käinud. (Jung III: 131 VNg 52 < Joh. Sõster, kooliõpetaja)

Hiiekoht Varudi Linnuvarest 1 1/2 versta lõuna pool, kus Kunda jõe orus, jõekalda peal üks väike käär on, mida Pühajärve lepikuks kutsutakse. Praegu ei ole seal lepikut ega järve, ega pole järve seal ka iialgi olnud, sest et maa kõrge on. Niipalju on näha, et jõgi enne seda kääru ümber on piiranud, kuna ta praegust seda ühest küljest veel ümber piirab. Selle kääru peal kasvanud enne lepik, mida rahvas pühaks pidanud. (Jung III: 131 VNg 53 < Joh. Sõster, kooliõpetaja)

Ohvri- ehk Pühahallikas Koila küla ligidal, mida Lähtoru hallikaks hüütakse. Selle hallika kaldal olla rahvajutu järele püha koht olnud. Ka tulnud sealt inimeste luid maa seest välja. (Jung III: 132 VNg 54 < Joh. Sõster, kooliõpetaja)

Ohvrikivi Koila Atrika küla juures, sookalda peal, mida Naiskiviks kutsutakse. See pidada püha koht olema, kus kivi otse naesterahva kuju sarnane olla. Rahvajutu järele muudetud sinna üks naene kiviks, kes pühapäeval soost marju korjamas käinud.
Teine jutt räägib Naiskivist jälle järgmist: Kord olnud üks kuri ämm, kes oma minijat sugugi pole sallinud, vaid teda ööd ja päevad taga ajanud, teda sõimanud, löönud ja igapidi vaevanud. Minija kannatanud esiti kõik nurisemata, aga et abi kuskilt loota pole olnud, lõpnud ka temagi kannatus otsa. Ühel päeval, kui ta jälle ämma käest hea nahatäie peksa oli saanud, võtnud minija lapse sülle ja läinud pühale mäele jumalaid paluma. ta istunud püha mäe peale maha ja hakanud silmavees jumalatelt abi paluma, et need ta kiviks muudaksivad ja nõnda teda kurja ämma käest ära päästaksivad. Puuks ei olla ta sellepärast tahtnud, et puu ära põletatakse. Kui ta oma palve oli jumalatele avaldanud, muutunudki ta ühes lapsega, kes tall süles olnud, kiviks. Et see kõik pühal mäel ja pühas metsas sündinud, siis hakatud ka seda kivi pühaks pidama ja seal juures jumalaid paluma. Kui viimaks ristiusu ajal seal metsas käimine ära keeldud, siis toodud Naiskivi eelnimetatud sookaldale välja, kus ta veel praegu on. Kust kohast see kivi sinna toodud, seda ei teata. Kivi pidada väga istuja naesterahva moodi olema, kelle ka laps süles olnud. Hiljuti olla üks tüdruk lapse koeruse pärast ta sülest ära viinud. (Jung III: 132 VNg 55 < Joh. Sõster, kooliõpetaja)

 

Jõhvi kihelkond (Jõh)

Kivikangrud Kalina külas, mille peal aga nüüd suur Hiiemets on. Vist on see ka ohverdamise- ja palvetamise-hiiekohaks pruugitud, et praegust metsa Hiiemetsaks kutsutakse. (Jung III: 135 Jõh 4 < A. Karlep Pagarist)

Ohvrikivi Saku külast 2 versta keskhommiku poole, Narva maanteest 3/4 versta pahemat kätt Narva poole minnes. (Jung III: 137 Jõh 26 < A. Karlep Pagarist)

Hiiekoht Oonurme küla väljal, mida välja ka Hiieväljaks kutsutakse, kus üht mäekinku Hiiekünkaks hüütakse. Seal sees olla rahapadasid peidus, mida mõnele unes olla näidatud, kuid kaevajat ei olla veel kedagi saanud. (Jung III: 137 Jõh 27 < A. Valter, kooliõpetaja Oonurmes)

Hiiease Kahula külas, keda Tammikuhiieks kutsutakse. (Jung III: 137 Jõh 28 < A. Karlep Pagarist)

Hiiease Kalina külas, Pagarist minnes pahemat kätt teed, kus suur hiis olnud. (Jung III: 137 Jõh 29 < A. Karlep Pagarist)

Ohvrihallikas Pühtitsa mäe jalal. (Jung III. 137 Jõh 30 < A. Karlep Pagarist)

 

Vaivara kihelkond (Vai)

Hiiemägi. Lagena mõisast 1 1/2 versta õhtu poole on suure tee ääres mäekink, mida Hiiemäeks kutsutakse. Sealt tulnud hiljuti palju surnute luid välja. (Jung III: 140 Vai 14 < Joh. Sõster Viru-Nigulas, kooliõpetaja)

Ohvrikivi. Mereküla ja Utria vahel läheb neem kaunis kaugele mere sisse, kus ta ots üle 10 sülda kõrge on ja väga järsk kalju. Mõni süld kaldast on lepiku sees kaunis suur kivi, mille sisse suur jalajälg ja paar lapsejälge raiutud. Peale nende olla seal sees veel suuremaid ja väiksemaid loomajälgi. See on aga vana ohvrikivi. (Jung III: 140 Vai 15 < Joh. Sõster Viru-Nigulas, kooliõpetaja)

 

Lüganuse kihelkond (Lyg)

Hiiekoht hommiku pool Purtse mõisat, kaunis kõrge mäeseljandik, kus mets peal, mis merekaldani ulatab. Kohta kutsutakse Hiiekaldaks, kus ka vanad kalmed olevat. (Jung III: 144 Lyg 11 < A. Karlep Pagarist)

 

Simuna kihelkond (Sim)

Hiiekoht. Jäola külas Reise talu ligidal kalme saare teise otsa peal, kus mets peal on. Selle metsaalune on pikergusi aukusid täis. Neid kutsutakse Hiieaukudeks. See on vana hiiekoht, kuhu need augud vist pärast kaevatud. Mis need augud tähendavad, ei või kindlaste tõendada. Mõned arvavad, et need augud kiviaja elanikkude eluasemed on, mis nii kitsalt maa sisse kaevatud, ja kellele siis kuuseokstest varjud peale tehtud. Mõned arvavad jälle, et hiljematel sõjaaegadel seal pelguasemed olnud. (Jung III: 148 Sim 17 < Peterson, köster)

 

Kadrina kihelkond (Kad)

Kabelikoht Sagadi vallas mõni verst merest eemal, männametsa sees, mida Pihlaspeaks hüütakse. Seal seisnud üks lai paekivi, mille sisse rist olnud raiutud. Kord viidud see kivi tuletorni alla, aga sellest päevast saadik ei ole ranna rahvas enam kalu saanud. Siis viidud see paas männikusse tagasi, siis saadud kalu jälle küll. (Jung III: 152 Kad 27 < A. Mühlbach Palmsist)

Hiiepuu, tee ääres Palmse mõisast Ilumäe kabeli poole minnes, kus üks vana pärn veel haljendab, kelle alla vanad eestlased kookisid, piima ja mett ohvriks toonud. (Jung III: 153 Kad 32 < A. Mühlbach Palmsist; Joh. Sõster Palmsist; J. Veber Palmsist)

Hiiekoht Palmse vallas kuusemetsa sees, mida Hiiealusemetsaks nimetatakse. Seal metsa sees olla ka kaks suurt ohvrikivi, kus jumalatele ohverdatud. (Jung III. 153 Kad 33 < A. Mühlbach Palmsist)

Hiieväljad Palmse Vatku külas. Ka mets sääl väljade ligi kutsutakse Hiiemetsaks. (Jung III: 153 Kad 34 < A. Mühlbach Palmsist)

Ohvrikivi Vatku küla Hiieväljal. See on üks suur kivi, mida Vahakiviks hüütakse, umbes 8 jalga kõrge ja pealt niisama lai. Keset kivi on suur lohk, kus vesi alati sees seisab. Edela poolt käivad astmed kivi peale üles. (Jung III: 153 Kad 35 < Joh. Sõster Palmsist)

Hiiekoht olnud Palmse Võhma küla all Võsu ranna pool metsas ühe mäeseljandiku peal, keda praegu Hiiealuseseljandikuks kutsutakse ja ümberolevat metsa Hiiemetsaks. (Jung III: 153 Kad 36 < A. Seemann Palmsist)

Hiiekoht Loobu vallas Läsna külas väikse jõe kaldal mäe veerus. Nüüd on seal sügavad augud, mida Röövliaukudeks kutsutakse. (Jung III: 153 Kad 37 < A. Seemann Palmsist)

Hiied olnud Haaspere vallas Ama küla juures olevas suures haavametsas. Mets on nüüd ära raiutud ja majad asemele ehitatud, ainult ühte puud peab praegu veel Hiiepuuks hüütama. (Jung III: 153 Kad 38 < A. Seemann Palmsist)

Hiieniinepuu 1 1/2 versta Võhma külast ida pool, mis üks väga vana puu on. Tüvi on tal kõik urbne, siiski peab ta kõik tormid vastu. Rahvajutu järele peab selle all suur varandusekast olema, mille üle hallikas jookseb, mis puu tagant välja immitseb. (Jung III: 153 Kad 39 < J. Veber Palmsist)

Hiiekoht paar versta Võhma külast lõunahommiku poole, kus Palmse mõisa väljal üks mäekallas on, mida Rõnni ehk Kõnnumäeks hüütakse, kus üks pärn ja kolm kuuske kasvavad. Mäe alt jooksevad kolm hallikat välja, mille ühe sees nii kange mineraliline vesi on, et seal ümber rohtu ei kasva. Selle hallika vesi tegevat ka kurgu haigeks. Veel praeguste inimeste mäletuses olla sinna ohvrid viidud, kevadel piima ja sügisel odrakookisid, verd jne., mis sinna puude juurte peale pandud. (Jung III: 153 Kad 40 < Joh. Sõster Palmsist)

Ohvrikivi Palmse mõisa väljal. See on üks suur kivi, pealt lai ja keskel lohk. Vanajutt räägib sellest kivist järgmist: Võhma külas Kingu talus olnud vanal ajal üks nõid, nimega Krõõt, kes sagedaste oma nõiakäikudel käinud. Seal ligidal on üks väga pehme laukasoo, mis Krõõda käiku takistanud. Sellepärast võtnud tema selle kivi Eru rannalt rüppe ja tahtnud laukasoosse jalakiviks viia. Et aga kukk siis parajaste laulnud, kui ta kiviga palmse väljal olnud, kukkunud kivi ta rüppest maha ja jäänud sinna paika. Viimaks olla Kingu Krõõt ise Kõue küla vainul kivi peal ära põletatud, kus see kivi praegu alles olevat. Süda ei olla tall ära põlenud, vaid lennanud kiunudes metsa. (Jung III. 153 Kad 41 < Joh. Sõster Palmsist)

Ohvrikivi olnud Palmse vallas Vatku külas Joosepi talu õues, kuhu peremees ja perenaene igast esimesest asjast ohvrid peale viinud. Kui pojanaene perenaeseks saanud, ei olla tema enam kivile ohvrid viinud, vaid seda tühjaks pidanud. Kui temale kolm tumma poega sündinud, siis arvanud külarahvas seda nuhtluseks, et ohvrid ei ole viidud. Ommeti olla neil ka rääkijaid õdesid ja vendi olnud. Kivi olla uue maja põhja alla jäänud. (Jung III: 154 Kad 42 < Joh. Sõster Palmsist)

Hiiekoht Loobu jõesuust natuke hommiku poole, kus Jalaneeme otsas mere kaldal üks väike mäeküngas on, mida Pablastemäeks kutsutakse. Seda metsa, mis seal ümber kasvab, hüütakse Hiiemetsaks. Kingu otsas kasvanud vanaste suured, jämedad puud, kelle all Jaanitulesid põletatud ja merejumala auuks pühi peetud. (Jung III: 154 Kad 43 < Joh. Sõster Palmsist)

Ukuhaud. Kesk Vihasoo küla on üks sügav jõeläär, mida Ukuhauaks hüütakse. On vist vana Eesti jumala Uku mälestus. (Jung III: 155 Kad 47 < Joh. Sõster Palmsist)

Lemmingikoht. palmse vallas Loobu jõe ääres metsa sees on üks talu, mille nimi Lemmingi on. Vanajutu järele olevat seal jahijumal Lemmingi elanud. Sellest ka koha nimi. Võhma ja Võsu küla vahel on ka Lemmuselja ehk Lemmingselja koht. Loobu jõel näikse siin niisamasugune tähtsus olema, kui Võhandu jõel Võrumaal. Siin on olnud Lemmingimets, jões Lemmingikari (madal, kivine koht), siis sügav jõehaud Lemmingi talu kohal, siis Hiiemets jõesuu ligidal, Ukuhaud Vihasoo küas, Hiiekoht ülemal pool Vihasoo küla, Kalmenõmm jne. (Jung III: 155 Kad 48 < Joh. Sõster Palmsist; A. Mühlbach Palmsist)

Seal Lemmingimetsa kõrvas on üks väike soon, mida katkusooneks hüütakse. Sellest soonest räägib rahvas: Enne, kui palju sõdasid, näljaaegu ja katkusid olnud, põgenenud Palmse rahvas ikka Vatkuhiide ja Lemmingimetsa ja leidnud sealt varjupaika. Kord olnud aga nii suur katk, et pühas hiieski inimesed surnud. Aga lemmingimetsa ei ole katk ommeti mitte pääsenud. Katkusoones läinud katku tõllaratas katki ja katk jäänud pidama. Sellepärast hüütakse seda soont Katkusooneks. Vist on Lemmingi koht vana pelgupaik olnud. (Jung III: 156 Kad 49 < Joh. Sõster Palmsist)

Viitna järvedest. Viitna järved olla ennemuiste pühad olnud, sest et suuremas Viitna järves vetevaimud elada. See järv olla nii sügav, et selle põhja keegi kätte ei saavat, ega ole ka keegi tohtinud mõõta. Kord läinud paar julget meest lootsikuga järve mõõtma ja lasknud raudkangi köiega põhja. Äkitselt kuulnud hääle järvepõhjast: „Kui teie ära ei lähe ja meie rahu rikute, siis tulen ja löön teid kohe ümber!“ Kui mehed köie üles tõmmanud, olnud seal verine oinapea otsas. Sellest saadik ei julge keegi järve mõõta.
Viitna, Käsmu, Kahala ja Ülemiste järve vetevaimud seista kõik ühenduses. Ülemiste järves elada vana mees noore pojaga, ja Käsmu järves vana eit noorte tütardega. Kord sõitnud Käsmu küla mees üle Ülemiste järve. Äkitselt küsinud hääl vee alt: „Kust tema olla?“ Kui ta öelnud, et ta Käsmust, siis vastanud hääl: „Kui kodu lähed, siis hüüa oma järve kalda peal: „Ülemiste järve noormees saadab Käsmu järve neitsikestele tervisid.“ Mees võtnud jäätüki ja pannud ree peale. Pärast näinud, ta, et see selge hõbeda tükk olnud. (Jung III: 157 Kad 52 < Joh. Sõster Palmsist)

Haljala kihelkond (Hlj)

--

Rakvere kihelkond (Rak)

Hiiemägi Rakvere vallas Tõrma küla lähidal, mis umbes 20 sülda kõrge olla ja pealt tessätini suurune. Selle mäe alla olnud vanal ajal jõgi, mida kohta praegu Jõeoruks nimetatakse, sest et see ka jõeaseme sarnane välja nägevat. Rahvas ei olla seda jõe vett mitte puhta hoidnud, sest et üks eksinud tüdruk oma lapse muste nartsusid seal sees pesnud. Selle peale olla hiis tugevaste pasunat puhunud. Hiiemäele ilmunud üks suur hall sikk ja peale seda tulnud üks pilv, kes vee ja kalad enese sisse tõmbanud, mispeale ta vesikaare poole sõudnud, kunni vaatajate silmist ära kadunud, kuna sikk maas pilve all käinud. Jõeasemele pole muud järele jäänud, kui üksi kaanid muda sisse siplema. Sellest olla tall tänapäevani Kaanjärv nimeks jäänud, ja sinna kohta, kus tüdruk oma lapse nartsusid pesnud, mispärast hiis vihastanud, olla rahvas augu kaevanud, mida praegu veel Kaltsuauguks kutsutakse. Sikk käinud pilve ees maas ja hüüdnud: „Põgenege, põgenege! hiis tuleb!“
Teine jutt räägib sellest jõe äraminekust järgmisel viisil. Hiiemäe all olnud vanal ajal jõgi, kelle aset praegu jõeoruks nimetatavat. Jõgi ise olla hiisi käsul sealt ära Kuusalu kihelkonda Kahala jaama juure põgenenud ja seal järveks muutunud, mida praegu Kahalajärveks kutsutakse. Kahala jaama juures olla mehed künnud, kui jõgi sinna läinud. Hiis hüüdnud ikka: „Hiisi ees, jõgi taga! põgenege poisid eest!“ Keegi teine vaim olla poistele öelnud: „Lööge, poisid, sahad maa sisse püsti!“ Kui poisid seda teinud, jäänud jõgi sinna peatama ja muutunud järveks. Nõnda saanud praegune Kahalajärv. (Jung III. 169 Rak 8 < J. Grube Narvast)

Selle Hiiemäe juures olla veel Hellemägi, Niinemägi ja Tõrvasaugumägi, mis kõik umbes 20 sülla kõrgused olla. Nende mägede peal olla eesti jumalad elanud, kuhu neile ka ohvrid viidud, mispärast need kohad rahvale pühad jumalateenistuse paigad olnud. Muidugi auustati taimeriigi jumalat Hellemäe peal. Tõrvasaugumäelt olla endisel ajal üks õiete tugev mõõgakäepide leitud, ja olevat seal mäe sees praegu 3 tündrit kulda peidus, mida aga keegi üles ei leia. Nende mägede peal kasvavat väiklane sarapuu-, lepa- ja männamets, neist eemal aga suurem kuuse-, kase- ja männamets. (Jung III: 170 Rak 9 < J. Grube Narvast)

Võimalik, et vanal ajal eestlased nende mägede peal oma jumalaid teenisivad, sest Läti Hindrek räägib seal lähikonnas olevast Ebavere mäest, et seal peal Taara elanud, kust ta Saaremaale ära lennanud, ja kus ka pühad, jumalikud tammed kasvanud, mida ristiusu preestrid maha raiunud. (Jung III: 170 Rak 10)

Taaravainu. See on üks heinamaa, mis Rakvere linnast Tõrma teed tulles paremat kätt teed maakoguduse surnuaia taga seisab. Kesk Tõrma küla keeb üks hallikas maa seest välja, mida Tõvaks hüütakse. See jookseb Taaravainule ja kaob sinna laiale ära. Hallikas ei olla küll mitte väga rohke veega, aga vesi ei lõpvat sealt kellegi mälestes otsa, vaid andvat kõigele külale tarvitust. (Jung III: 170 Rak 11 < J. Grube Narvast)

 

Viru-Jaagupi kihelkond (VJg)

Hiiemägi Mõdriku vallas ja Mõdriku külas, kus üks kaunis suur mägi on. Vanal ajal käinud sinna kaugelt inimesed ohverdamas ja palveid tegemas. (Jung III: 175 VJg 18 < A. Suurkask Viljandist)

Ohvrikoht Põlula vallas Kuivajõe külas koolimaja karjamaa sees, umbes 20 sammu pikk ja 12 sammu lai. See on üks väike kink, mis serviti paekildudega pealt üle tehtud. Pealmise korra all on ainult musta mulla ja kivi segu. Muud sealt ei ole leitud. (Jung III: 175 VJg 19 < A. Suurkask Viljandist)

Äraläinud järv. Küti vallas Kehala küla juures olnud vanal hallil ajal järv. Üks tüdruk läinud Lihavõtte esimese püha hommikul järvele oma lapse musti nartsuid pesema. Vetevaim saanud selle üle pahaseks ja vihastanud ennast „seaks“. ta kaevanud järvele tee ette ja viinud ta taha Kuresoosse ära (3 versta Kehala külast). Sellest jäänud sõna rahva suhu: „Ta vihastas ennast seaks“. Kuresoos korjanud tütarlapsed Kaia ja Maia jõhvikaid. Vetevaim käskinud neid eest ära minna, aga tütarlastel olnud jõhvikad armsad ja ei ole raatsinud niipea ära minna. Järv uhanud neist aga üle ja matnud nad enese alla. Järv leidnud endale Kuresoo äärel mõnusa aseme ja jäänud sinna seisma. Praegu olla ta seal kolmest küljest mägedega ümber piiratud, ja rahvas nimetavat seda Mustaksjärveks, kelle kallastel tamme- ja kasemets kasvada. Seal olla nüüd järvel hea, ilus ja rahuline ase, kuhu keegi eksinud tüdruk ta vett oma lapse nartsudega solkima ei tule. Järve ligidal olla üks küngas mõne männaga, kes haledalt kohiseda, sest seal olla see koht, kus jõhvika noppijad tütarlapsed järve alla jäänud. (Jung III: 175 VJg 21 < A. Mühlbach, kooliõpetaja Mättapääl)

 

Väikse-Maarja kihelkond (VMr)

Ebaveremägi Kaarmani mõisa juures, mis kõige kõrgem Tallinnamaal. Läti Hindreku jutustuse järele olla selle mäe peal eestlaste püha hiis ehk tammik olnud, kus ka Taara ehk Taara kuju seisnud. Selleaegse rahvajutu järele olla Taara sealt mäelt Saaremaale ära lennanud ja mitte enam tagasi tulnud. Ebaveremäel auustanud ja kummardanud nad veel neid pühasid puid. Kristlaste preestrid aga raiunud need puud maha, mida eestlased ise mitte ei ole tohtinud teha, aga nad imestanud seal juures, et nende jumalikkude puude seest raiudes mitte verd ei olla välja jooksnud. (Jung III: 177 VMr 11 < A. Suurkask)

Hiiemägi. Risu küla juures nimetatakse ühte väikest mäekinku Hiiemäeks. Praegu ei tea inimesed sellest kohast midagi rääkida, aga muidugi on vanal ajal seal kohal hiiemets ja ohvrikoht olnud. (Jung III. 179 VMr 19 < C. Mühlberg Rakverest)