[text]
Täna on
Folkloristlik eksperthinnang Paluküla puhke- ja spordikeskuse keskkonnamõjude hindamise aruande juurde

Mall Hiiemäe, Dr. Phil.
Mari-Ann Remmel, M. A.

Ergo-Hart Västrik, M. A.


Hiie mõistest

Sõna “hiis” esineb arvukalt Lääne- ja Põhja-Eesti rahvapärimuses ja toponüümikas ning kuulub lahutamatuna meie kultuuri. Etümoloogiliselt ei ole sõna päritolu seni üheselt seletada suudetud, merelist levikuareaali silmas pidades võib sõnatüvi olla üle võetud skandinaavlastelt. Samas on oletatud ka sõna saamikeelset päritolu. Sõnad hiis ja hiid on pärit ühest ja samast tüvest, kuid nende tähendusliku lahknemise hetke on raske määratleda. Mõlemad seostuvad seniajani millegi iidsega. Selles võtmes tuleks tõlgendada ka Hiiumaa nimetust. Hiitest on juttu ka regilauludes.

Läänemeresoome rahvaste hulgas (v.a. Lõuna-Eesti ja Liivi) on sõna “hiis” omandanud selgelt sakraalse tähenduse. Hiis(i) on tähendanud paiguti ka jumalust, olendit. Rõhutama peaks tõsiasja, et erinevalt nt Soomest, kus hiiest on kristluse mõjul saanud kuradi sünonüüm, on eestlaste maailmapildis hiite sakraalsus tänini järjepidevalt säilinud, ehkki kombestikku mäletatakse väga fragmentaarselt. Hiie-nimelisi kohti leidub hulgaliselt mõlema maa kaardil. Hiie-sõna sisaldavad toponüümid on vanad ja usaldatavad – sellest annab tunnistust seik, et sageli esineb mainitud osisega kohanimesid kobaratena kunagise keskme ümber (nt Hiietaga, Hiievälja, Hiiesoo, Hiieoja, Hiie talu jne). Ümbritsevaid objekte on nimetatud kõigile teada oleva tuumikpaiga järgi. Seda tendentsi võib jälgida ka Palukülas (Rapla khk. Palukülas Iijemägi, kus on „iie“. Palukülas ka Iije ja Iijetaguse talud. KKI/N (Koski 1967, lk 61)). Tihedasti on hiiega seotud “püha” mõiste.


Pärimus

Rahvapärimuses peegeldub aeg ja minevikusündmused, mille kaudu mõtestatakse tänapäeva ja tulevikku. Pärimus on vahend, mille kaudu antakse edasi rahvuslikku kultuuripärandit. Pärand on identiteedi alus ning sellesse tuleb suhtuda säästvalt ja hoidlikult. See on väärtus, mille suurust oskavad sageli paremini hinnata need, kes on selle juba kaotanud. Hiied ja hiiepärimus on regilaulu kõrval kindlasti eestlaste rahvusliku pärandi üks alustaladest.

Hiiepärimus on eelkõige see osa looduslike paikadega seotud kohapärimusest, kus mainitakse sõna “hiis”. Laiemas tähenduses võib hiiepärimusena mõista kõigi vanade looduslike pühapaikadega seostuvat pärimust. Hiiepärimus on hiite kohta kõige olulisem ja sageli ainus informatsiooniallikas, mis tänu Eesti mõneti perifeersele asendile ja pikka aega võõra võimu all olekule on säilinud järjepidevana ning põhijoontes ehedana. Ärkamisajal ning esimesel iseseisvusajal leiti noore eesti rahvusliku identiteedi kujundamisel tuge just hiiepärimusest. Mõningatest hiitest on juttu ka vanades kroonikates (nt Kareda küla hiis Läti Henriku kroonikas). Hiiepärimusse kuuluvad nii kombekirjeldused kui ka muistendid (nt hiie või puude rändamine). Hiiepärimuse funktsioon pole olnud meelelahutuslik – tegemist on ühiskonna jaoks olulisi teadmisi edastava ning kohati isegi hoiatava sisuga tekstidega.

Peab arvestama, et hiiepärimus on mitmekihiline, ajas muutuv folkloorinähtus, milles kindlasti peegeldub selgemini talletamise aegne kui muistne mõtteviis. Kuna teateid on palju, moodustub neist kokku siiski küllaltki informatiivne pilt, mille detailidele leiab paralleele ja seletusi naaber- ja sugulasrahvaste usundist. Iga järgnevat põlvkonda eelmisest veidi tihedama sõelana kujutledes on arusaadav, et edasi kandub ainult kõige olulisem info, mis peab mingil moel haakuma ka uue põlvkonna maalimapildiga. Kui koolides on räägitud Taara tammikutest rahvusromantilises vaimus, siis on loomulik, et vanematelt kuuldud pärimus võidakse sellesse malli sobitada. Üksikasjad kaovad – alles jääb põhiidee, mis vähemalt 20. sajandil omas Eestis üleüldist kõlapinda: hiis oli “vanade eestlaste” püha paik.

Hoolimata üksmeelsest hinnangust, et hiied olid kooskäimise- ja/või ohvripaigad, joonistuvad hiiepärimuse sees välja omakorda piirkondlikud eripärad.

Konkreetse pärimusteksti usaldusväärsus sõltub peamiselt kogujast. Õpilaste poolt kirjapandus võib leida kohati fantaseeringuid või ebatäpsusi, kuid see ei ole kindlasti reegel. Ka nn “pseudoelemente” ja romantilisi liialdusi sisaldavate tekstide taust võib olla ja enamasti ongi rahvapärane (paik, millest jutt käib, on tegelikult ka hiiekoht). Eriti vanemates teadetes on koguja samal ajal ka jutustaja, kes püüab infot edasi anda ajastuomases väärikas sõnastuses. 1920. aastatest alates on folkloristiks õppinud kogujad jälginud rohkem rahvapärast jutustamisstiili. Stiilierisused iseenesest ei mõjuta oluliselt teksti sisulist infoväärtust, kuigi ümberjutustamise korral lähevad keelelised nüansid paratamatult kaotsi.

Kohapärimustekstidele on sageli omane paiknemisandmete ebatäpsus – rõhk on reeglina teksti sisul. Kirjutajal on paik silma ees ja ta ei pea üksikasjalikku kirjeldust vajalikuks. Võimalik on ka vastupidine variant – kohakirjeldus on napp seetõttu, et küsitlemine ei toimu objektil, vaid nt kusagil talus ja koguja pole objektiga tuttav. Vaid arheoloogiliste huvidega ja spetsiaalse ülesandega kogujad on vahemaid mõõtühikutega märkinud ning vahel skeemi juurde lisanud. Niisuguse ülesande on võtnud ka hiljuti käivitunud hiite ülevaatuse teostajad.

Eesti Rahvaluule Arhiivi talletatud pärimustekstide põhjal saab teha järelduse, et hiiekohad kätkevad pärimusliku sakraalse ruumi kategooriat, millega on esile toodud nende paikade eriline kvaliteet. Sakraalse ruumiga seostuvad pärimuslikud normid, mis välistavad neis paikades kasvavate puude raiumise, maapinna sorkimise jms. Vastavad arusaamad on talletatud rahvaehtsates hoiatusmuistendites, mis on kirja pandud Eesti erinevates paikades ning millele leidub paralleele nii naaber- kui sugulasrahvaste folklooris. Pärimuses on jälgitav ühiskonnasisene hukkamõist, mis tabas hiiepuude raiujaid ning kivide lõhkujaid. Sageli on räägitud normirikkujaga juhtunud õnnetusest kui üleloomulikust karistusest.

Pärimus on kaua aega toiminud hiiepaikade kaitsjana. Alates 19. sajandist hakkas taanduma usk üleloomulikku karistusse, levis praktilisem mõtteviis, mistõttu hävisid mitmedki looduslikud pühapaigad. Vastukaaluks loodi muinsus- ja looduskaitseametid, et kaitsta mõtlematu hävitamise eest eksistentsiaalselt olulist loodusmaastikku ja kultuuripärandit.

Praegusel ajahetkel vajab rehabiliteerimist ja kaitset ka pärimus kui tõsiseltvõetav omakultuuri osa. Kohaga seostuv autentne pärimus annab maastikule ajaloolis-kultuurilise lisaväärtuse, millest piisaks paiga kaitse alla võtmiseks. Peab silmas pidama, et kohapärimus tugineb sageli ajaloolisele tõelusele või faktile, mis folkloriseerumisprotsessis võib jääda järgnevate põlvkondade ja isegi ajaloolaste silmis varjatuks. Ka stereotüüpsed rändmuistendid ei kinnitu tühjale kohale, midagi peab olema ees. Norra uurija Bente Alver on osutanud, et suulisel teel edasi kandunud pärimusteadete sisu võib vastavuses olla sündmustega, mis ürikute põhjal toimusid 1500-4000 aastat tagasi (Alver 1989, 137). Eesti hiiepärimus sisaldab tõenäoliselt samuti tuhandeid aastaid vanu ladestusi.

Statistikat hiite ja pärimustekstide kohta

Hiite täpset koguarvu Eestis pole võimalik öelda, kuid läbitöötatud piirkondade põhjal saab teha teoreetilisi arvutusi: Eesti Rahvaluule Arhiivi kohapärimuse andmebaasis kajastuvatest piirkondadest on nt Läänemaalt Karuse kihelkonnast teada 15-16 eri kohta (36 teksti), Hanilast u 8  (16 teksti), Martnast 12  (23 teksti). Järvamaalt on Ambla pärimustes mainitud 10-11, Järva-Madisel ja Järva-Jaanis 3, Peetris 5, Annas 1, Türil 5 niisugust kohta. Virumaal on Haljala kihelkonnas 12 hiiekohta, Kadrinas 11, Simunas 10, Väike-Maarjas 6, Lüganusel 9, Jõhvis 13 jne. Harjumaal Jüri kihelkonnas on hiie-sõna kasutatud 5 loodusobjekti nimetamisel. Lisaks on kõigist kihelkonnist teada ka teisiti nimetatud pühapaiku, ohvrikohti. Kui korrutada hiie-sõna levikualale jäävad ca 60 kihelkonda 8-ga (keskmine teadaolevate hiiekohtade arv), saame 480 hiiekohta. Tõenäoliselt on aga paljud neist ununenud, nimi võib olla vahetunud, kogumistöö on olnud ebaühtlane. Hiitega seostuvate pärimustekstide hulk Eesti Rahvaluule Arhiivis küünib ligikaudu kahe tuhandeni. Sellele lisanduvad üleskirjutused arheoloogilistes ning keele-alastes andmekogudes.

Tegemist on niisiis mahuka andmekorpusega, millele laekub kogumistöö käigus lisa ka tänapäeval. Hiiepärimust on Jakob Hurdale, M. J. Eisenile ja J. Jungile saadetud sadakond aastat tagasi, suur hulk tekste on kirja pandud 1939. aastal eesti maa-algkoolide õpilaste poolt kogumisvõistluse käigus; hiiepärimust on kogutud Eesti Kirjandusmuuseumi ja Keele ja Kirjanduse instituudi, samuti Tartu Ülikooli korraldatud ekspeditsioonidel. Viimastel aegadel on toimunud ka mitme projekti raames  spetsiaalseid küsitlusretki kohapärimuse kogumiseks ning pärimuspaikade (sh hiite) kaardistamiseks-pildistamiseks.

Hiiepärimuse talletamise ulatust ning pärimustekstide sisu on mõjutanud kindlasti seegi, et võõrvõimu tingimustes ei olnud hiiepaikadega seotud toimingud kui ebausk vaimulike ning mõisnike poolt soositud. Sagedased on lood, milles kõneldakse sellest, kuidas võimuesindajad on lasknud pühapuud maha raiuda või vanade kommete järgijaid karistada. Sel põhjusel on hiies käimist võõraste eest varjatud ning vastavat traditsioonigi on säilitatud vaid pere siseringis ning seda pole alati täies ulatuses pärimusetalletajatele edastatud. On ilmne, et puutumata hiiekohad ja -pärimus säilisid paremini perifeersetes piirkondades, mis olid suurematest keskustest ning liikumisteedest eemal. Traditsiooni püsimist on soosivalt mõjutanud asustuse järjepidevus.


Paluküla hiiemäega seostuv pärimus. Kommentaarid tekstidele

Järgnevalt on esitatud põhimotiive sisaldavad tekstid koos folkloristi kommentaaridega. Paljud pärimustekstid jäävad taustteadmiste puudumise tõttu tänapäeva inimese jaoks väheütlevaks.

1. Jaanilaupäeva õhtu olnud Kalevipoeg Paluküla Hiiemäel. [---] [Ta] pööranud silmad Valtu poole, näinud, kui hunt hobusevarssa murdnud Kõpsoni lepikus. Kalevipojal olnud vaesest märast kahju, kes oma varsa pärast väga ohutanud. Kalevipoeg võtnud hea lingukivi, visanud. Olnud paras süstamise maa (umbes 18 versta linnutee peal). Kivi trehvanud hunti, aga varss saanud otsa. Kivi on praegu veel Valtu mõisa ja Rapla kiriku vahel näha. Jaanilaupäeva õhtu käia ikka vana mära vaatamas, kas ehk varssa sealt kätte leiaks. EKS 37, 28 (1) < Rapla khk., Valtu v. < Hageri – H. Kanketer (1906).

Tekst näitab, et Hiiemägi on ümbrusest eristuv tähtis koht. Siin tuleb esile ka semantiline seos hiite ja muistsete hiid-olendite vahel. Kuigi mäe pühadusest otseselt ei räägita, vihjab juba sobivus muistendisse selle paiga erilisusele. Fookus on jutus suunatud siiski kivile, mis asub kaugemal.

2. Wastu Iiekõnnu põldusid, Harjumaa peal, wiimase Liumäe kingu ääres, on Lalli küla. Põhjapool kaugemal seisab Palu küla, mäekinkude vahel. Paluküla põhjapoolses osas on pühakspeetud palvetamiskoht, kõrge kingu peal, mille otsas wanad elupõlised kased kaswawad. Wanadusest on nad juba nõrgaks jäänud, nii et neist tuul mõned juba maha on murdnud. Siit on ka wist küla oma nime saanud. Iiekõndu ja Lalli küla lahutab Palu külast kitsas mädasoo; ka siia oli piiri peale sild tehtud, nüüdse Lelle Piirisilla talu lähedal. Palukülast wõis soode ja rabade wahelt mööda mäeseljandikkusid kuni nüüdse Ingliste mõisa juurde pääseda ja siit oli tee takistamata Lindanisasse ja mereäärde lahti. Lemberg, A. 1913, lk 87-136.

Vana tekst, milles hiie- sõna Paluküla hiiemäe kohta ei tarvitata. “Pühaks peetud palvetamiskoht” kõlab siiski rahvaehtsalt – sõna “palvetama” on tuntud ka teistes sugulaskeeltes (sh soome, saami), saamide “palvepaikadel” on eelkristlik tähendus. Ohvri- sõna on laenatud saksa keelest. Paikkonda on küllaltki üksikasjalikult kirjeldatud – koguja vaatenurk on olnud laiem kui tavaliselt, ta tõlgendab nähtut, mitte ei anna otseselt edasi kuuldut. Piirkond vääribki laiemas mõttes tähelepanu: ümbruses on mitu Palukülaga võrreldavat hiiekohta (Lelle Kastna hiiemägi, Ohekatku hiiemägi, Hiie küla), mis asuvad maapinna kõrgematel punktidel. Vahel on sood, mis on looduslikeks eraldajateks. Lähikonda jääb kihelkonnapiiride ristumiskoht (Vändra, Juuru, Rapla). Tekst inspireerib mõtlema laiaulatusliku pärimusmaastiku kaitseala loomisest, mis hõlmaks kõik nimetatud hiiekohad ja külad.

3. Paluküla (Kehtna vald). Hiie tl – Hiiemägi – Taaralepa mägi, olevat Harjumaa kõrgeim mägi (120 m mere pinnast).  AI F 22 s. 73.8 < Rapla khk., Paluküla.

Lakooniline faktipõhine teade, eriline on toponüüm Taaralepa mägi, mille rahvapärasus pole välistatud. Taara-osisega kohanimesid leidub ka mujal Eestis. Nimi viitab mäel kasvanud lepale või leppadele, mida peeti tõenäoliselt pühaks.

4. Paluküla Hiiemäel oli ennem ohvrikivi. Ümberkaudne rahvas käis kõik seal ohverdamas. Ohverdamiseks viidi ikka alati midagi värsket ehk uudisvilja. Kord oli keegi mees õlut teinud ja saatnud ka õlut ohverdamiseks. Ta pole seda ise viima läinud, vaid saatnud kellegi teisega. Läinud juba tükk aega mööda. Mees arvanud, et eks nüüd ole juba õlut küll kohal ja hakanud õlut jooma. Nii kui ta saanud õlut mekkida, kohe löönud vaadi vits pealt ära ja õlut kõik põrandale. See tähendas, et õlut ei olnud veel kohal.

Teine juhus oli nii, et Hiie mäelt oli palju leppi maha raiutud. See tähendas halba, sest ennemalt olid ohvrikivi ümbruses asuvad puud pühad. Ja see ennustus läkski täide. Sel aastal suri külas palju loomi ära. AI F 22 s. 73.2 < Rapla khk., Paluküla – Leida Varner < Tõnis Varner, 63 a.

Huvitav, rahvaehtne ja eripärane tekst. Õllest kui traditsioonilisest ohvrijoogist on teateid ka mujalt Eestist, kuid analoogset juhtumit ei ole teada. Uudsevilja jm “esimese osa” ohverdamine on pärimuses suhteliselt tavaline, seda ka paikade puhul, mida hiieks pole nimetatud (nt mõned kivid). Ohvrikivi täpset asukohta ei mainita, võibolla ei ole ka jutustaja teadnud, kus see konkreetselt asus. Teine võimalus on see, et asukohakirjeldust ei ole oluliseks peetud. Tähtsam on hoiatav juhtum õllega, mis näitab selgelt koha väge. Jutu mõte ongi niisugust infot edastada.

Teksti teine osa annab teada, et mäel kasvasid lepad (vt ka eelmine teade), ning et normide vastu eksijaid leidus ka minevikus. Pühapuude raiumisega on loomaõnnetusi seostatud eriti Lääne- ja Harjumaal. Mõnes piirkonnas on rohkem rõhutatud just raiuja enda vigasaamise võimalust.

5. Kehtna valla Palukülas asub „Hiiemägi“. See on umbes 15 m kõrgune ja kuni 35 m. pikk mitmesopiline mägi. Praegu kasvab mäel lepavõsastik. Ennem olla sääl kasvanud ka vana pärn, mis niivõrd aga kõdunenud, et see maha langenud.

Traditsioon räägib, et sääl elanud „Hiie Tõnn“, kellele ohvrit viidud toiduainete näol, et ta viljakasvu õnnistaks. Mäe sees olla olnud ka Tõnni auk, kus veel hiljuti leidunud kausitükke, milles toitu toodud. KM EKLA F 200, m 15:2, lk 11 < Rapla khk, Paluküla – Emma Tensmann (1930).

Ümberjutustav tekst kihelkonda kirjeldanud stipendiaadi-üliõpilase sulest. On antud mäe ligikaudsed mõõtmed. Puuliigina mainitakse taas leppi, viide on vanale pärnale. Siin mainitakse ka Hiie Tõnni ja tõnniauku. Tõnnikultuse keskmeks on Paluküla naaberkihelkond Vändra. Tõnnile viidi andeid tõnnivakka, mis paiknes tavaliselt aidas, kuid võis nähtavasti asuda ka hiies. Tõnni nimetust on uurijad seostanud katoliku pühaku Antoniusega, ent kombestik ise on märksa arhailisem, seostudes ilmselt mõne vanema jumaluse või haldjaga, keda esindas vahel konkreetne nukk või puuslik. Hiietõnnide kohta on teateid ka Türi kihelkonnast. Tegemist on regionaalse eripäraga, mis teeb Paluküla hiiemäe erilisemaks kui paljud teised. Võimalik, et et Paluküla mägi on ainus koht, kus niisugune Tõnniauk veel alles ja lokaliseeritav on.

6. Palu külas on hiiemägi. Seal mäel asub 3 kaske. Need olnud ohvri kased. Nende alla, okste ja tüvede peale pandud ohvreid nagu vilja,  leiba, jahu, loomi jne. Hiiemäel asub ka ohvri kibi. See on suur kibi, mille keskpaigas on lohk või auk. Seal ohverdatud ka loomi, hoburaudu  ja igasuguseid värke. Need kased teevat (moodustavat) nagu iie ja see  mägi ja iis kokku ongi iiemägi. ERA II 225, 87/8 (26) < Rapla kihelkond ja vald, Palu küla – Asta Muusikas, s. 1924 <  Mari Treier, 72 a. (1939).

Teade kinnitab infot, et mäel on 72-aastase jutustaja mälu järgi kasvanud vanad kased, mis ei tarvitsenud 1939. aastal alles olla. Nende juures paiknes siis tõenäoliselt ka kivi ja ohvrikoht – hiie tsentrum. Kirjapanijaks on õpilane, kuid paistab, et ta on jälginud jutustajat (kasutab murdesõnu). Andide loetelu on võrdlemisi detailne, erilisena torkab silma hobuseraud ohvriannina. Mainitud on ka andide asetamise viisi, mis ei ole hiiepärimuses väga sage. On püütud ka hiit täpsemalt määratleda. Ei ole võimalik öelda, kas see määratlus on jutustajalt välja küsitud või on jutustaja selle ise esitanud minevikus kuuldu põhjal.

Kokkuvõtteks

Rahvatraditsioonis on Paluküla hiiemäega seostuv pärimus esindatud mitmete eri kogujate tekstidega ning see on võrreldes Eesti hiiekohtade üldist seisu hästi dokumenteeritud. Esindatud on erinevad ajaperioodid. Esile tuleb rahvaluulele omane variatiivsus. Tekstides kajastub paiga välisilme muutumine ajas. Puuliikidena mainitakse põhiliselt leppi ja kaski, viide on ka pärnale. Mitu teadet viitab ohvrikivile. Unikaalseks nüansiks on Tõnni auguga seostuv pärimus, mis on aktiivses traditsioonis püsinud tänapäevani. Just Tõnni poolest on paik teiste hiite seas eriline. Pärimuse põhjal on kindlalt tegemist kunagise pühakohaga, mis kuulub nii geograafilise asendi kui maastikulise liigendatuse poolest mitmes mõttes huvipakkuvasse tervikpiirkonda, mis kattub enam-vähem Kõnnumaa maastikukaitsealaga (Regio kaardi järgi). Lähikonnas asub ka külakalmistu. Pooldame kaitsealuse territooriumina kogu mainitud ala, millest Hiiemägi/Reevimägi moodustaksid ühe orgaanilise osa. Paikkonnas võiks lähemal ajal korraldada ulatuslikuma ekspeditsiooni, et saada ülevaadet kaasaegsete inimeste pärimusteadlikkuse ning pärimuse muutumise kohta.


Positiivne tulevikuprogramm
: Ala pakub sellisena häid võimalusi kunagise kultuurmaastiku mõtestamiseks ning päranditurismi (heritage tourism) ning ökoturismi arendamiseks. Moodne ja mastaapne spordikompleks (sh tõstukid jm) muudaks pöördumatult maastiku ürgset ilmet ning paik peibutaks eeskätt rahakaid vaba aja veetjaid, mitte aga kohalikust kultuuripärandist ja puhtast loodusest huvituvaid turiste, kelle ligitõmbamiseks ja majutamiseks peaks kavandama uue, looduskaitsealale sobiliku ja keskkonda säilitava projekti.

2002. aastal Pärnus toimunud rahvusvahelisel konverentsil “Päranditurism ja turismipärand” rõhutati, et orienteeritus säästvale arengule ja loodushoiule ning vajadus kultuuriväärtuste pikaajaliseks säilitamiseks vastandub mujalgi maailmas sageli lühiajalistele majanduskavadele või mõne huvigrupi survele.

Naabrite kogemustest oleks aeg õppida. Riigi kultuuripoliitikast oleneb, kas ja kuidas teadvustatakse tänaseid ja homseid vajadusi. Tänapäeva turist on hakanud üha enam hindama vaikust ja turvalisust ning ka huvitavuse kategooriad on muutumas – suund on kvaliteetturismile, kus muutuvad oluliseks märgid ja sümbolid. Paluküla Hiiemägi sobib eesti rahvuslikku pärandit tutvustavaks märgiks ideaalselt.

10.02.2004.a.


Mall Hiiemäe, Dr. Phil.

EKM Eesti Rahvaluule Arhiivi vanemteadur

Eesti Loodusuurijate Seltsi liige

Eesti Looduskaitse Seltsi liige

Tel. 7 377733


Mari-Ann Remmel, M. A.

EKM Eesti Rahvaluule Arhiivi teadur

kohapärimuse töörühma juht

tel. 7 377738

e-mail: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.


Ergo-Hart Västrik, M. A.

EKM Eesti Rahvaluule Arhiivi teadur

eesti ja vadja rahvausundi uurija

tel. 7 377732

e-mail: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

 

Lisa 1.

Täiendavat kirjandust hiitest ja kohapärimusest

Alver, B. Historical legends and historical truth. – Nordic folklore. Bloomington and Indianapolis 1989, lk 137–149

Anttonen, V. “Püha” mõiste rahvausundi uurimises. – Akadeemia 1992, nr. 12, lk. 2524–2525.

Hiiemäe, M. Maastik ja kohapärimus. – Maastik: loodus ja kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis. Publicationes Instituti Geographici Universitatis Tartuensis 91. Toim. H. Palang, H. Sooväli. Tartu 2001, lk 86–95.

Koski, M. Itämerensuomalaisten hiisi-sanue. Semanttinen tutkimus I-II.Turun yliopiston julkaisuja. Turku 1967, 1970.

Remmel, M.-A. Püha mõistest kohalugude kaudu. – Maa ja ilm. Pro folkloristica V. Tartu 1997, lk. 75–91.

Remmel, M.-A. Hiie ase. Hiis eesti rahvapärimuses. Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu 1997.

Remmel, M.-A. Hiied ja hiiud, kivid ja kääpad. Sissevaateid Martna kandi kohapärimusse. – Martna kihelkond. Artikleid ja mälestusi. Tartu 1998, lk. 81–96.

Saarinen, J. The Dead, Things Past and Things Far Away. Finnish Hiisi Otherworld Legends. – Nordic Yearbook of Folklore. Uppsala 1993.

Sarv, H., Vladõkin, V. Puudesalu tüüpi ohvrikohtadest eestlaste ja volgasoomlaste juures. –  Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXXVI. Tallinn 1988, lk. 138–155.

Valk, Ü. Hiied ja pühakohad. Taevased jõud. –  Eesti rahvakultuur. Tallinn 1998, lk. 489–494.

Viires, A. Puud ja inimesed. Tallinn 1975, lk. 34–57.