[text]
Täna on
Eestis on teada ligikaudu 550 hiit, neist 115 Virumaal. Arvestades, et andmed neist jõudsid meieni läbi aastasadade täis sõdu, taude, misjonit, otsest hävitamist ja ärakeelamist, on see aukartustäratav hulk.

Hiis sidus kogukonda. Teades hiiest, teame esivanemaist.

Hiis täitis õige erinevaid ylesandeid, ta oli midagi enamat kui kooskäimis- või tantsukoht, vallamaja, haigla, kalmistu, kirik, kohtumaja, kindlus või ohvrikoht. Tema jaoks puudub tänapäeval kohane võrdlus.

Uurimine

Valdav osa hiisi puudutavast teabest asub erinevates muuseumides ja kogudes. Peamiselt selle baasil on (kodu)uurijad koostanud ja avaldanud oma hiisi käsitlevad materjalid. Põhjalikumad teistest on M.Koski1 ja Mari-Ann Remmel2. Ammendav ja mitmekylgne hiite ylevaade aga veel puudub, samuti ka terviklik teabekogu.

Ka käesolevasse töösse kogutud teave on saadud erinevatest muuseumidest ja arhiividest, kuid ka raamatutest, ajakirjadest ja isegi ajalehtedest, kajastades viimase poolteise aastasaja mälestusi ja arvamusi hiitest. Yht-teist ainulaadset on kuuldud siiski otsesestki allikast – kylaelanikelt ja nende väljarännanud järglasilt.

 

Kus hiis asus?

Hiie asukoha leidmiseks ei ole reeglit. Ta võib olla mäel, orus, tasandikul, jõe- või soosaarel. „Roogendiku talust Roostoja kylas 2 km raba sees on Iissaar. Ennemalle, kui ristiusk meie maale toodi, tulid eestlased salaja oma jumalaid kummardama. Nad tulid maailma kaugelt läbi rabade ja soode soosaartele. Seal olid nende pyhad hiied. Seal nemad siis ohverdasivad oma andisid, mis neil oli, ja palusivad oma jumalaid.“ (Iisaku)

Enamasti asuvad hiied kõrgendikul. Kohe tulevad meelde Kuremäe, Purtse, Võrkla, Ebavere ja Kunda hiiemägi. Võimalik, et hiiekoha valikul arvestati meile tundmatuid tingimusi, näiteks maavägesid. Tõenäoliselt on mõnedki ohvri- või hiiekynkad inimeste rajatud, kivid sinna veetud. Sellised võivad olla Lavi ja Kongula pyhakohad.

 
Mis seal oli?

Puud. Tavaliselt on hiis tuntud puudesaluna – tammikuna. Ometi võivad hiiepuudeks olla kõik kodumaa puuliigid. Tingimuseks on vaid, et maa, millel nad kasvavad, oleks tuntud hiiena. Tänapäeval leiame Maavallas vaid mõne hiiesalu. Põhiliselt kohtame yksikuid hiiepuid ja veel enam mälestusi nendest. Näiteks Ilumäel, Amas, Neerutis jm.

Kivid. Virumaal on arvatud, et igas hiies peab olema hiie- või ohvrikivi. Tegelikult polnud lugu nii enam möödunud sajandilgi. Paljud kivid leidsid oma lõpu mõisahoonete ja kirikute seintes. Kuid kive on ka peidetud. Näiteks Kalina hiies kaevas kolm meest Uku kivi maasse, kuna vennastekogudus tahtis seda teotada või hävitada.

Sageli asuvad hiites suured rändrahnud. Mõnelpool kutsuti neid hiie jumala(te)ks või lihtsalt hii(t)eks. „Tammiku maa pial (Salla Vallas) oli old yks iietammik, kus käidi, ytleme pyhasid pidamas ja Taarad kummardamas. Taara oli vana jumal. Oli iietammik ja oli taaratammik. Sial oli siis iiekivi ja ohvrikivi mõlemad sial tammikus. Ohvrikivile viidi mitmesuguseid ohvreid, kui taheti, et loomad ästi korda lähevad ehk. Mitmesuguseid toiduaineid viidi sinna. Ja kõik inimesed viisivad, kel oli midagi palumist. Kes selle ohvri ära sõi või pruukis, seda ma ei tia. Aga iiekivile viidi pärgasid, paelu ja ka piarätikuid ja ohvrikivile viidi seda, mis syia kõlbas. Ohvrikivisid oli iga kyla läheduses ehk koplis, aga iiekivisid põld mujal kui iies.“ (Simuna)

Allikad. Tihti asub hiies või selle läheduses allikas või allikad. Vahel oja. Rakvere Nurme ja Mahu Koila kyla hiiest polegi jäänud muud kui Hiieallikas. Kui allikat pole, on mõnes hiies selle asemel kaev.

Kujud. Sarnaselt hõimurahvastega on maarahvalgi pyhapaikades seisnud jumalate kujud. Seda mainib juba Henriku "Liivimaa kroonika", kus kõneldakse, kuidas preester Theodorich raiunud arvatavalt Ebavere mäel maha meie jumalate kujud ja näod. Mahu kihelkonna Männiku kyla juures asub ysna mere ligidal Hiie lepik. Seal oli vanasti pyha hiis, kus asusid jumalate kujud, mida käidi kummardamas.

Tantsuplatsid on teada paljudest hiitest. Reeglina on need ymmargused. Mõnes kohas on ymber tantsuringi veeretatud kivid. Seal on tantsijaid kutsutud hiietantsijateks. Mõistagi kandsid säärased tantsimised taialist iseloomu. Tundub, et selliseid paiku on rahvas väga armastanud. Neis käidi veel sellel aastasajalgi. Näiteks Purtses, Sammas, Tõrmas, Aburis jm.

Nõupidamiskoht. Rahvusromantiline kirjandus kasutab hiit vahel nõupidamiskohana. Sellel võib tõepõhi all olla. Sope(Purtse)„Hiiemäel Lyganuses elanud muiste, vabal ajal rahvavanemad. Kui nad tahtnud, et rahvas kokku tuleks, teinud nad öösel suured tuled yles. Siis tuli rahvas palvele ja pärast seda peeti nõu.“ (Lyganuse)

Kohtupidamise koht. Mõnel pool on selleks hiies rajatisigi pystitatud. Purtse hiiemäel asubKohtunikkude kyngas seitsme istmekyhmuga.

Matmiskoht. Nii põletus- kui ka laibamatuseid on tehtud paljudes hiites.

Ehitised. Hiisi ymbritses tara ning kyllap oli(d) siis ka värav(ad). Hiites olid hiiesaunad ja hiieaidad. Hõimlaste sarnaseid ehitisi silmas pidades võib arvata, et hiiesaunas pesti enne suuremaid-tähtsamaid urjamisi ja palveid ning hiieaidas hoiti pyhi esemeid ja ehk ka urjamisel kogutud vara.

Olemas on veel hiiekyyne, -keldreid, -sildu, -kaeve jm. Nagu ka hiiekylasid, -talusid ja -tänavaid. Kõik need on nime saanud mõnelt lähedal asuvalt hiielt, välja arvatud mõned uustalud ja tänavad.

 
Kes hiies elas?

Kõige sagedamini on mainitud, et seal elasid jumalad, hiie jumalad, või vanade eestlaste jumalad ehk vanad jumalad. Veel on nimetatud vaime, hiievaime, hiielasi, hiiehaldjaid, hiiehobust. Teati, et Samma Tammealuse hiietammes elas vanade eestlaste jumal, Tudu hiies haldjas või vaim jne. Vahel teatakse hiies elava jumala nime – Äntu hiies Uku, Niinemäel – Niine.

Vana korra järgi on hiies või selle juures elanud inimesed. Soonurmes elanud Uku-nimeline perekond, kelle esiisa sealsamas hiies asjameheks oli. „Vohnja Soomukse kyla lähedal on Hiiemets. Seal Hiieallikas ja Ukukivi. Allika juures elanud pika musta kuuega mees. Seal olnud kaks kaarnat, kes istunud hiie juures pystitatud kahe tulba otsas. Nende tulpade juurde viinud rahvas söögi- ja rahaandeid. Rahaanded peitnud vanamees.“ (Kadrina)


Miks hiies käidi?

Maarahvas käis hiies nõu pidamas, palumas, kohut mõistmas, tantsimas, kadunuid matmas ja austamas. Käidi veel annetamas, et saada hästi läbi hiieasukatega, et nende abil edeneks kari ja tuleks parem saak, oleks kala- või jahiõnne. Või siis, et tänada. Mõnel pool soovitati seal palumas ja urjamas käia iga suurema ettevõtmise eel. Viimasel ajal ja eriti Maavalla õhtukyljel jäi kombeks hiitest tervist nõutada. Selgi puhul oli tarvis urjata. Hiieväed aitasid ka siis, kui kosilased ei tahtnud tulla või polnud lasteõnne.

 
Millal hiies käidi?

Suuremad urjamised ja palved korraldati tavaliselt pyhade puhul. Hiliseimana on hiies tehtud leedotulesid. Nädalapäevadest on kindlalt eelistatud neljapäev. Siis pyyti toimetada kõik hiietalitused. Neljapäev oli meil pyhaks päevaks veel ajalooliselgi ajal.

 
Hiit peeti pyhaks tähenduses, et ta kaitseb, toob õnne ja aitab maarahvast hädades. Hiis oli puutumatu. Tema või isegi ta jäänuki ymber tehti tara, et hoida eemal loomi. Näiteks Mahu Tammealuse hiietamme ymber oli aed. Usuti, et kui läheduses on hiis, kaitseb ta sõjakahjude, varguste ja tõbede eest.

Hiies kehtisid omad seadused. Sealt ei tohtinud midagi võtta ega murda, või kui, siis ainult ravimiseks. Ja ka siis pidi vastutasuks annetama. Janu kustutamiseks ei tohtinud kyynitada suud hiieallikani. Hiies oli keelatud igasugune kurjus, ka kurjad sõnad. Hiide pidi minema puhta keha ja puhta meelega.

Hiis karistas oma seadustest yleastujat. Rahvas teab palju juhtumeid, kus rikkujat tabas mõni häda: kätetuks, jalutuks, pimedaks jäämine või surm.

 
Hiis kaasajal

Hiiekohad, neid puudutavad mälestused ja muistendid elavad edasi koos meiega. Nad on osa rahvast ja kultuurist. Laialt on tänapäevalgi levinud usk hiiepuudesse kui heatahtlikesse, kaitsvatesse olevustesse. Rahvale raskeil hetkil tuletatakse meelde Taara tammikuid. Sõnatult usutakse, teatakse, et hiies on peidus meie rahva elujõu allikad. Kuid enda kõrval ja tegudes oskavad pyhakohta märgata vähesed.

Nii oli see muiste: Hageda hiide ehitati kabel, Jõhvi hiide kirik, Kuremäe hiiemäele klooster. Nii oli see nõukogude ajal: Tõrma ja Võrkla hiiemäelt leiame silohoidlad, Iila ja Varudi-Vanakyla pyhade allikate kõrvalt karjafarmid, yle Purtse Hiiepärna juurte läheb tee. Kuid nii on see veel nyydki: kymnekonna aasta eest, isamaalisel yritusel veeti Purtse hiiemäele rist, Võrkla hiiemäele – Salumäele, mis on ka riiklikult kaitstav muinasmälestis, pani EMT mõne aasta eest pysti telefonimasti, Lehmja hiietammikus alustati „sanitaarraiet“. Ja kõiki neid loetelusid saab kahjuks jätkata.

 
Maarahva pyhamu

Hää on minna puutumatusse ja yrgsesse hiide, kus pole näha inimese jälge. Loodustundlikumad vähemalt eelistavad selliseid paiku. Ja teatud mõttes on neil ka õigus. Sääl inimene ei riku midagi ega alanda end teadmatusest. Kuid unustatud ja mahajäetud hiied ei kuulu maarahva maailma. Sellised hiied kuuluvad (mõtte)maastikku, mille on kujundanud võõras ja vaenulik kultuur.

Soosaartel asuvad hiied, niisamuti salajased kogunemised sinna ja hiljem öösiti ja hoopis yksinda minekud muutusid tähtsaks siis, kui kirik ja mõis hakkasid hiisi hävitama ja hiieskäijaid karistama. Säärane ränk surve kestis palju põlvi ja sajandeid. Selle surve vajutus varjutab meiegi arusaamu hiiest.

Nyyd, kus hiieskäimise eest enam ei trahvita, peksta ega tapeta, võib maausuline pöörduda tagasi loomulike ja õigete kommete juurde. Sest maarahva kultuuris, niisamuti kui mitmete hõimurahvastegi kultuurides, ei ole hiis äärepealseid, vaid keskseid ja siduvaid nähtusi. On loomulik, et maausulised inimesed kogunevad teatud pyhadel päevadel hiide yhiselt urjama ja paluma. On loomulik, et sellises hiies on saun. See on ehk tähtsamgi kui muiste. Ja samuti on loomulik, et pääsu sellisesse hiide piiravad aiad ja väravad. Ja needki on tähtsamad kui muiste.

Ahto Kaasik

10214 (2001)


Itämerensuomalaisten hiisi-sanue. Semantinen tutkimus I. Turun yliopiston julkaisuja. Turku 1967.

Itämerensuomalaisten hiisi-sanue. Semantinen tutkimus II. Turun yliopiston julkaisuja. Turku 1970.