Me elame aasta lyhimaid päevi, mil hajuva hommikuhämaruse järel kiirustab peagi yle põhjamaa õhtune videvik. Loona järjekordne aastaring jõuab talvises päevapesas lõpule. Pööripäevast peatub päevade lyhenemine ja algab põlisrahva jõuluaeg. Kuid jõulud ei tähenda iidses skandinaavia keeles asjata rõõmu. Jõulukuu 25. päeval toimub kogu Maal midagi erakordset. Maaema pöörab end välja päevapesast ning päevad hakkavad taas minema tasapisi pikemaks. Meie elu siin põhjamaal pöördub vastu päikesele, valgusele, soojusele ja tärkavale elule. Algab uus aasta.
Talvises päevapesas, mil päikese tee taevavõlvil ei lähe mitme päeva jooksul lyhemaks ega pikemaks, tehakse toimetused, millega võetakse kokku vana aasta ja valmistutakse uueks. Jõulude ehk talistepyhade ajal vaadatakse nii tagasi kui edasi.
Lõppev aasta tõi põlisrahva jaoks nii halbu kui häid märke, mille hulgas oli ka mõttevahetus märkide endi yle. Põlisrahvaste juures aastatuhandeid kasutatud haakrist ja viisnurk on maarahva jaoks põlised pere- ja nõiamärgid, mis kuuluvad sygavalt meie vaimsesse ja asisesse kultuuri. Haakrist tähistab ka päikest, mille pyha me kohe peame. Sõltuvalt märgi suunast võib seda mõtestada kui kahaneva või kasvava päevaga poolaastat. Olemine on lõputu kasvamise ja kahanemise, synni ja surma vahelduv ahel.
Meie rahva edasikestmine sõltub igast lahkuvast ja sirguvast põlvkonnast. Nyyd kus põlvkondadevahelised sidemed on hõrenemas, langeb koolile yha suurem vastutus rahvusliku mälu ja pärimusliku keskkonnasõbraliku maailmavaate edasiandmisel. Oma panuse uue riiklike õppekavade eelnõu koostamisel andis ka Maavalla Koda, kuid kool ja lapsed vajavad kahtlemata palju enam kõigi emade-isade, vanaemade-vanaisade tuge ja tähelepanu.
Rahvusliku mälu nõrgenemine ähvardab meie edasikestmist ka juhul, kui oleme saavutanud heaolu ja jõukuse. Lõppeval aastal võis puhkenud või kestvates vastasseisudes märgata, et eestlane ei hooli alati oma esivanemaist ega põlisväärtusist.
Kevadel korraldati Viru-Nigulas arvatava ajaloosyndmuse kordusena kohaliku nõia märgilise tähendusega tulehukkamine. Syndmus pälvis avalikkuse pahameele ja meenutas, et meie esivanemate kallal on sajandite jooksul toime pandud hulk ylekohut, mida kurjategijate (õigus)järglased pole seni kahetsenud. Andeksandmine toimub märkamatult inimese sydames, kuid kahetsemine ja andekspalumine peab kõlama huulilt ja olema veenev.
Yle kaheksa sajandi võime taas vabalt kõnelda esivanemate maausust ja pyhapaikadest. Kuid vaenulikud sajandid on teinud oma töö ja võõrutanud osad meist esivanemate väärtustest. Hiite puuduliku kaitsekorralduse ja koja vähese jõu tõttu ei õnnestunud päästa laastamisest Panga hiit. Kuni jahvatavad kohtuveskid, pysib vaherahu Kunda ja Palukyla hiiemäel. Purtse hiiemäe häving nn lollidekyla all suudeti aga kylarahva ja Lyganuse Vallavolikogu yhisel jõul ära hoida. Kohaliku rahva, Tartu Ülikooli ja Eesti Rahvaluule Arhiivi tõhusal toel jätkus Muhumaa pyhapaikade ylevaatus. Mitmed pyhad kivid ja allikad ning paljud vanad mälestused suudeti hoida unustusehõlma vajumast.
Maavalla kõigile looduslikele pyhapaikadele võib tuua paremad ajad ministeeriumide, teadusasutuste ja koja koostöös ettevalmistamisel olev ajalooliste looduslike pyhapaikade riiklik arengukava. Kava loob eeldused meie yhe haruldasema, iseloomulikuma ja keerukama mälestiste ryhma uurimiseks ja kaitsmiseks. Looduslikke ja vaimse ning asise kultuuri väärtusi siduvate põlisrahva pyhapaikade jaoks pole seni ju riigi tähelepanu ega vahendeid jagunud. Kas ja kuivõrd uuest kavast ka abi saab olema, sõltub paljuski poliitikutest, kuid kindlasti ka kõigi pärimusteadlike inimeste kodanikujulgusest ja väest.
Kiiresti muutuvatel aegadel on ilmselt vajalik uuesti sõnastada ja yhiselt kinnitada seda, mida paljud oma sydames teavad ja tegudes peavad, kuid mis võõraste huvide surve all kipub vankuma. Aasta lõpus allakirjutamiseks avatud looduslike pyhapaikade kaitse pöördumisega on seni liitunud ligikaudu neli tuhat inimest, paberil ja võrgus antavate allkirjade hulk kasvab jätkuvalt. Eeskuju väärival moel on ka mitmed muusikud võtnud sydameasjaks tuua esivanemate sõnum rahvani. Mõeldud mõte ja öeldud sõna koguvad väge ja viivad tegudeni.
Koja poole on pöördutud seoses eelolevate Riigikogu valimistega. Oleme valmis nõustama iga kutuuri väärtustavaid erakonda, kellel on head tahet hoida meie loodus- ja kultuuripärandit. Võiksime osaleda pärimuskultuuri mõtestamise aruteludel ja vastavate tegevuskavade ellukutsumisel, kuid ei pea põlisrahva maausulise yhendusena võimalikuks osaleda päevapoliitikas.
Samas mõistame, et kanname vastutust järeltulevate põlvede ees ja peame tegema endast sõltuva imaliku riigi ja põlisrahva heaks. Oleme veendumusel et, riigi- ja usuasjad tuleb selgelt lahus hoida. Senised kogemused näitavad, et riigis leidub poliitilisi jõude ja muid ryhmitusi, kes pole seni mõistnud riigivaimulike ehk kaplanite, riiklike jumalateenistuste, kohustusliku religiooniõpetuse jms kohatust meie yhiskonnas. Me väärime ja vajame ilmalikku riiki.
Jõulukuu 25. päeval läheb Maavalla põlisrahva jaoks aasta juba 10220. ringile. Nõnda kaua aega tagasi murdis siinmail laiunud hilisjääaegne Balti jääpaisjärv endale tee ilmamerre ja taanduva vee alt syndis suur jagu maad. Sealtpeale on kasvanud meie maakamar, sirgunud kohisevad metsad ning kasvanud põhjatud sood. Koos kõige elavaga on kasvanud meie rahvas, keel ja meel.
Ikka uute ja uute aastaringidega oleme õppinud, et vaid loodusega kooskõlas elades ja yksteist hoides on võimalik kestma jääda. Maa annab elu, toidab ja katab. Kuid meie arukusest ja alalhoidlikkusest sõltub paljuski, kas meie elus on olemise mõnu ja kas me võtame oma maalt tõesti vaid hädavajaliku.
Saabuvatel jõuludel, kui maa peatub ja päike puhkab enne uuele aastaringle minekut oma pesas, tasub esivanemate kombel meilgi aeg maha võtta ja puhata. Ja hoidke ikka vana aasta öösel toit laual, sest esivanemate hinged ei jäta jõulude ajal kedagi yksi.
Ahto Kaasik
Maavalla Koja vanem