[text]
Täna on

Lühendatult ilmunud ajalehes “Postimees” 15.-16.05.1995.

Kalle Eller, Aare Kasemets, Anzori Barkalaja

 

Maavalla Koda

I

Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koda, ehk lyhidalt Maavalla Koda, on usuliste yhenduste liit, kuhu kuuluvad Emujärve, Härjapea ja Emajõe Koda. Kojad yhendavad eneses taara- ja maausulisi, kelle elutunnetus toetub maarahva muistset ja omamaist päritolu maailmapildile.

Tsiteerime esmalt tutvustuseks ühe Maavalla Kotta kuuluva koja põhikirja:

“/.../ Koda ühendab inimesi, kelle religioosse maailmavaate aluse moodustab esivanemate uskumuste ja vaimse pärandi järjepidevust kandev osa. Teiselt poolt seovad neid aluseid ühised põhimõtted ja sarnased lähtekohad teiste põhja-metsavööndi põlisrahvaste boreaalse, traditsioonilise maailmanägemisega.

Koda ühendab ühistel alustel tekkinud taarausulist ja maausulist suunda. Neid eristab rõhkude erinev asetus ning erinev kultuslik lähenemine. Kojas on mõlemad täiesti võrdõiguslikud /.../

Kotta kuuluvate isikute hulgas on niihästi selgelt taarausulisi ja selgelt maausulisi inimesi kui ka neid, kelle uskumused ja eelistused asuvad kahe suuna vahepeal /.../

Taarausus on rõhk Muinas-Eesti maailmanägemisel, põlvest põlve edasi antud salateadmistel ning nende nägemuslikul lahtiseletamisel kohalikus ja läänemeresoome kontekstis ja edasiarendamisel Eesti Vabariigi tegeliku iseseisvusaja jooksul /.../

Maausus on põhirõhk maarahva (mis antud kontekstis on etnonüüm ja ühe tervikliku identiteedi nimetus) uskumustel ja maailmapildil, mida tõlgendatakse avardunult, lakkamatult voolava ja edenevana, teiste uurali rahvaste ja kogu nn. boreaalse maailmanägemise kontekstis /.../”

Järjestus “taara- ja maausuliste” on sellepärast, et Maavalla Kotta ühinenud suhtuvad sügava austusega neisse eakaisse inimestesse, kes kuulusid taarausuliste hulka enne okupatsiooni, tegid läbi kõik katsumused ning jäid endale ja oma vaateile ustavaks. Need katsumused olid rasked, sest Nõukogude Vene repressiivaparaat jälitas erilise raevuga just taarausulisi. Valdav osa taarausulistest represseeriti, nende kodust ja kodumaast lahtirebitud hinged tuletavad sageli ennast meelde.

Maavalla Koja loomisega juriidilise isikuna on läbi üks etapp, millele on eelnenud aastaid mitmesugust koolitus- ja mõttetalgutegevust. Maavalla Kotta ei ole tänaseks ühinenud kaugeltki kõik Eesti eri piirkondades tegutsenud omakultuurilise maailmavaatega mõtte- ning tegevuskaaslased, keda võib kokku lugeda tuhande inimese ümber. Ja arvatavasti kõik ei liitugi kojaga. Maavalla Koja liikmed suhtuvad sellesse mõistmisega, sest peame ka ise sõltumatust kalliks. Võime kinnitada, et meilegi oli oma esivanemate ning eneste maailmavaate hoidmiseks usuorganisatsiooni loomine suuresti eneseületamine. See sündis pärast pikki arutelusid ja mõtisklusi. Eesti ühiskonnas toimivad võõrpäritolu massikultuurid (sh usuvoolud) lõhustavad ja assimileerivad samm-sammult meie maa- ning metsakultuurilist pärimust ja kaasaegsete rahvuslikku eneseteadvust.

Kui me vaatame täna tagasi Maavalla Koja rajamisega seonduvatele sündmustele, siis peame tunnistama, et on olnud palju õnnelikke juhuste ühtelangemisi, erinevate mõtlejate kohtumisi ja isevooluteel küsimustele vastuste leidmist, mida kõike kokku võib nimetada ka suureks juhuseks.

Meil on kahju, et terve rida inimesi, enamasti eakamaid, kes osalesid elavalt Maavalla Koja loomisele eelnenud üritustel mõni aeg tagasi, on hetkel kadunud vaateväljalt. Me loodame neid varem või hiljem taas kohata ja olgu neil teada, et meie mõttes olid nad Maavalla Koja asutajate hulgas.

Me ei saa ega tahagi pidada endid esivanemate loodushingelise maailmavaate juhtkujudeks või esimõtlejateks, mis tähendab sedagi, et meid, maa- ja taarausulisi, kes on hingesidemes maaga ning oma esivanematest maarahva vaimuilmaga, on palju rohkem. Seepärast loodame, et meiega võetakse ühendust.

Üks hüve praegustel Maavalla Koja liikmetel kindlati on. Me oleme omavahel saanud palju asju üksteist täiendades selgemaks mõelda. Taarausulistel on ennesõjaaegse traditsiooni järgi põhiüksuseks hiis, maausulistel ei ole veel kodades omaette väiksemaid ühendusi. Peame ehk selgitama, kuidas me praeguses Maavalla Kojas näeme nii taara- ja maausu ühendusi, kui ka teatud mõisteid. Oleme arvamusel, et kui taarausulised vajalikuks peavad, võiksid nad hiitesse ühineda seaduse suhtes mitteametlikult. Kui loodav hiis koosneb ühe koja liikmetest, piisaks selle registreerimisest vastava koja juhatuses. Kui loodav hiis ühendab taarausulisi mitmest kojast, tuleb see vastavalt Maavalla Koja põhikirjale registreerida tema juhatuses. Nii seisab see ka Maavalla Koja kodukorra eelnõus.

Laiemat Eesti üldsust peame vajalikuks eeltoodust teavitada seepärast, et teame olevat selliseid teise-kolmanda põlve taarausulisi, kes peavad lugu oma paljukannatanud esivanemate ning hõimlaste pärandist. Neil inimestel võib-olla tekib küsimus, miks “eesti ajal” olid hiied, nüüd aga millegipärast kojad. Maausulised ei eita sugugi hiisi taarausuliste tähenduses. Maausulistele tähendab hiis aga ennekõike pühaks peetavat, kindlalt piiriteldavat maa-ala koos tema pinnase, kivide, veekogude, puude ja muu taimestikuga, kus sageli asub kalmu- või ohvrikoht. Taarausulise jaoks on see sõna hiis üks tähendusi. Kuna Maavalla Koda on taarausuliste ja maausuliste ühendus, kes mõlemad lähtuvad maa- ja metsarahvakultuurist, siis peame n.ö. ametlikus asjaajamises kasutama kas neutraalset või siis mõlemale voolule ühtset terminoloogiat. Et Maavalla Koda on ennekõike juriidiline “katus” ja usuliste veendumuste kaitsja suhetes ülejäänud maailmaga, s.h. Eesti riigivõimuga, siis peab põhiosa terminoloogiast olema kooskõlas Eesti Vabariigi riigikeelega või peab olema avatud juriidilises tekstis (põhikirjad, lepingud jm).

Maavalla Koja ja kõigi üle Eesti temasse kuuluvate kodade tegevus, mis mõeldud põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks, on täiesti avalik. Mingit salakassat, salastatud lepinguid jms. Maavalla Kojas ei tule. Samal ajal on loomulikult ideoloogilisi, teoloogilisi jne. tekste, mis on mõeldud lugemiseks üksnes Maavalla Koja liikmetele. Meil on vaja ka kodade siseringis edendada mõttevahetust ja süveneda omakultuuri, maakeelte ning -usundi nähtustesse ja nende seoseisse infoajastu teabega, ilma et sellesse loomevoolu sekkuksid inimesed, kellele see pole püha. On selge vahe, kas avaldame omi seisukohti Eesti üldsuse ees riiklikult olulistel teemadel, lähtudes üldinimlikest ning üldrahvalikest huvidest, või arutame taara- ja maausuga seotud teemasid omavahel.

Mõned luterlikud poliitikud ja ka nn. teadusliku mõtteviisi esindajad (meie käibekeeles on viimased progressiusulised) on Eesti massimeedias arvanud, et maausulised tahavad minna tagasi 13. sajandisse, tahavad uuesti istuda suvel sauna lävepakul või talvel tares peeruvalgel, pastlad jalas jne. Pastlad jm. käsitöö meile meeldivad küll ja on tõsi, et 13. sajandile eelnev aeg tundub paljuski parem mõnestki hilisemast sajandist, kuid see n.ö. retrospektiivne või nostalgiline minevikuihalus ei ole maausu ega ka taarausu põhiolemus. Palume võtta teadmiseks, et me suhtume aja kulgu teisiti. Miski pole meie jaoks aegunud ainult sellepärast, et see on juba olemas olnud ega ka miski pole meie jaoks kiiduväärt ainult sellepärast, et see on uus (modernne), seepärast me ei jaga ühesuunalise, lineaarse ajatajuga inimeste kahe-mõõtmelist (südmused ajateljel) maailmavaadet. Ütleme nii – me tahame väga istuda tares peeruvalgel, seda eriti hämaral hingede ajal ja me hindame väga oskust kiskuda lõmmepeerge, lõmme leotada ja nõnda edasi, sest seegi on meie jaoks kultuur, vana ja väärikas esivanemate kultuur. Veidi hilisem eluese, vahaküünal, on loomulikult ka ilus, kuigi kulukam. Enim hindame praegu aga elektrivalgust, seejuures on meile tähtis, kuidas seda saadakse ja kuivõrd selle saamine reostab loodust. Kui me oleksime isiklikult raha poolest rikkad, oleks meil igalühel tuulegeneraator maja taga mäe otsas või väike veejõujaam ojal, või mõlemad. Kui päikesepatareide tootmine võtaks tulevikus vähem energiat ning saasteaineteringe selles oleks suletud, oleks needki suurepärased.

Taarausulised ja maausulised hindavad ja armastavad väga meie etnograafilist ning loodushingelist talupojakultuuri ja mitte sugugi vähem ka ürgset metsanduse ja kalanduse kultuuri. Ent ise oleme siiski eeskätt infoühiskonda sisenevad inimesed, kes sooviksid nii isiklikult kui ka riiklikul tasandil võimalikult ruttu vabaneda Euroopa kristlik-protestantlike kultuuri- ning riigiideoloogiate rüpes (M.Weber: Protestantlik eetika...“, Akadeemia” 1993/8) kasvanud tööstus- ja tarbimistsivilisatsiooni igandite (surma-protsesside) survest. Need maailmavallutuslikud kultuuri- ja majandus-protsessid ei ohusta mitte üksnes meile omaseid öko- ja etnokooslusi, vaid kogu planeeti Maa.

Me taunime ühteviisi nii saddamhusseine, kes meelega lasid sõjas Kuveidiga mere õli täis, nii homosoveticusi-tööstureid, kellele tuhanded ruutkilomeetrid hoolimatuse tõttu saastunud hantide jt rahvaste elu-alasid pole kõneväärt, samuti kohalikke fosforiidimaardlate mahaäritsejaid ning ka kolhooside-sovhooside tycoone, kelle käsul lämmatati aastaid lämmastikväetiste ning lägaga Eesti mulda, metsa ja merd.

Iga inimene vastutab oma tegude eest ise. Taarausu ja maausu vaate kohaselt ei ole kellelgi, kes on teisi elusid kahjustanud, võimalik oma tegudest ja vastutusest nii lihtsa andekspalumise ning patukahetsuse abil vabaneda (lunastust leida) nagu näiteks katoliikluses või ka luterluses kombeks. Esimeses on näiteks lapsel, kes varastab oma vanemate tagant kompvekke, võimalik valida spetsiaalne palve ca 300 palve hulgast ja Püha Isa ees andestust leida. Maavalla Koja liikmeile on lähedasem eluvaade, mida eesti luules on öelnud Artur Alliksaar: “…kõik mis on tekkinud, enam ei haju, kui seda jäävust ka meeled ei taju...” või Karl Ristikivi: “…ka sisaliku tee kivil jätab jälje...”.

Maavalla Koja kui juriidilise isiku ja ametlikult registreeritud usuühenduse sünni üks väliskeskkonnast tingitud põhjusi seisnes mõistmises, et Eesti Vabariigis peab inimesel olema võimalus oma maailmavaate ja iseteadvuse kohaselt valida ühendus, mis lähtub siin maal aastatuhandete voolus kujunenud maa-, metsa- ja mere-rahva loodushingelise kultuuripärimuse maailmakirjeldusest ning teadmisest (usust).

Nii meie maakeelt kõnelenud esiemade ja -isade kui ka tänaste taarausu ja maausu kandjate-loojate suhted oma elukeskkonnaga on mitmeti lähedased maailmas tuntud süvaökoloogilise ehk ökosoofilise mõtteviisiga (A.Naess 1990 jt), kus samuti maa, muld, puu, allikas, järv, metsatukk jt on elavad, ümbrust tunnetavad subjektid oma hingeväe, energeetiliste sidemete ning teatud piirini kannatuste talumise võimega. Paikse rahvakillu, hõimu või pere puhul lisandub suhetesse ümbritsevaga teadmine, et tuttavates hiiepuudes, põllusiilus, õunaaias, talutaguses metsatukas jm. on sadade eelmiste põlvedega talletunud eri tasemel aine- ja infoosakesi eelkäijate mõtte- ja kätetööst ning neist enestestki ja läbi mulla, põhjavee, taimede ning loomade oleme meiegi osa sellest igavikulisest eluringist Päikese all. Ja see, et me üksikisikutena olemas oleme näitab, et meisse suubuv eelkäijate “tuhandenäoline inimkett” pole aegade hämarusest tänaseni enne meid kordagi katkenud. Maa- ja taarausulisi eristab teistest elushingedest siin maal ehk see, et inimestena me suudame ja tahame siin rahvusvaheliseks kiskuvas, homogeniseeruvas massiühiskonnas edasi kanda ning edasi luua oma esivanemate vaimset kultuurikangast.

Sotsioloogiliste uurimuste põhjal teame, et ehkki paljudes Eesti peredes ning sugupuudes on maarahvakultuuri lõimed sõnade ja isegi mälestuste osas tuhmunud, siiski elab see esivanemate maailmavaade veel väärtushoiakutena inimeste alateadvuses nn. kultuuriarhetüüpide näol edasi ja tarvitseb inimesel vaid teadvustada ja tundma õppida seda vaimset pärandit, kui ta saab tagasi oma sisemise terviklikkuse, oma hingeväe, oma kultuurilise eneseteadvuse. Eesti Põllumajandusülikooli maa-sotsioloogide 1990...1994 küsitlusandmed näitavad, et umbes 2/3 inimestest, kes elavad külades, keskasulates või väikelinnades tunneb end iga päev või vähemalt kord-paar nädalas loodusinimesena, osakesena loodusest ja neile meeldib looduses töötada. Hinge-, nime-, õnne-, pere-, värava-, õue- või muidu tuttava-lähedase puu ütles endal olevat neli inimest viiest (80%). Kaks kolmandikku maainimestest usub, et puul on hing (A.Murutar, A.Kasemets, A.Moor, M.Paas, T.Merenäkk jt.1993,1995). Samuti Teaduste Akadeemia Filosoofia, Sotsioloogia ja Õiguse Instituudi küsitluse põhjal peab ainult 40% eestlastest end “põlisteks linlasteks” või “rohkem linna- kui maainimesteks”, samal ajal kui pea 2/3 elab neist linnades” (Ü. Suur 1994).

Maavalla Koda ühendab inimesi, kes mõistavad, et esivanemate vaimse pärandi alleshoidmise mõttes ei ole meie rahval teiste uurali rahvaste ees mitte mingeid eeliseid. Me oleme vast koguni üks väiksemaid soome-ugri hõime kaasaegses maailmas, kus konflikt omaenese identiteedi ja XX sajandi suurrahvaste massikultuuri-maailma vahel on raske ja üllatavalt samataoline kõikide uurali rahvaste jaoks, ungarlased ja soomlased kaasa arvatud. See raskus lööb välja mitmeti – näiteks seitsmel Eesti maainimesel kümnest on täna tõsiseid probleeme tervisega. Inimese tervise ning elutahte kaudu avalduvad lõpuks kõik tema mured ja sisepinged.

II

Mida Maavalla Koda ei ole? Ei ole soome-ugri rahvaste kultuuride fan-klubi, eriliselt fanaatiliste uutsorti roheliste ühing, action-rühm eesti suurpõllumajanduse kaitseks, organiseerunud eriliik karvaseid ja siledaid boheemlasi, eesti shamanistlik koondis, lendsalk võitleva/sõjaka kristluse kontrollimatu leviku tõkestamiseks Eestis jms, kuigi Maavalla Koja liikmete seas võib olla inimesi, kelle jaoks nimetatud tegevustel on “süda” sees.

Maavalla Koda on kõigepealt ja otseselt taarausuliste ja maausuliste ühendus. Enamikule liikmeist võimaldab koda hetkelist lõõgastumist, hingelist rahunemist ning loova jõu kogumist mõttekaaslaste seltsis. Ta on koht, kus lähedase maailmavaatega inimesed võivad peatuda ning puhata oma tegemistest keset närvilist murrangute ajastut. Koda võimaldab oma liikmetele süvenemist esivanemate vaimsesse maailma, võimaldab avastada ja omal viisil käia eneseleidmise rõõmu- ja vaevarikast teed meie paljuvalikulises massiühiskonnas, mille “vaimsel humanitaarabiturul” kaubitsetakse kõige erinevamate imporditud religioonidega, elamisõpetustega, kultuuri- ja majandus-ideoloogiatega, nais- ja meesõiguslustega, postsotsialistlike ja -modernistlike müütidega, horoskoopidega, seksi- ning sigaretireklaamidega jne.

Maavalla Kojal on tihedad ja kindlad sidemed soome-ugri ja uurali rahvaste omakultuuri tundjate-kandjate ning nende rahvaste teadlike omausulistega. Loomulikult on maausulisel ja taarausulisel maailmanägemisel avarad kokkupuutekohad loodus- ja keskkonnakaitselise tegevusega ja nn. ökoloogilise ellusuhtumisega. Seejuures leiame Euroopa rohelises liikumises ja ideoloogias paljugi vastuvõetamatut, isegi vaenulikku. Ei saa kuidagi heaks kiita mõnede roheaktivistide-ökoterroristide põlispuude kaitsmise viisi Brüsselis, Pariisis jm., kus elava puu tüvi taoti mahasaagimise kaitseks kuivalt naelu täis.

Osale Maavalla Koja liikmetest on selge, et norralaste vaalakonfliktis “Greenpeace’i”aktivistidega seisaks nad norralaste poolel: tuleb igati kaaluda kõiki variante ja võimalusi kompromisside leidmiseks, kui vastuollu või näilisse vastuollu satub mõne etnilise koosluse traditsionaalne kultuur ja looduskaitse. Veel selgem on hispaania probleem: Euroopa sõjakad looduskaitseseltsid contra sedavõrd ehthispaania nähtus nagu seda on härjavõtilus, liiati tooks härjavõitluse väljatõrjumine endaga kahe-kolme veisetõu väljasuremise ja võitlushärgade kasvatamise oskuste kadumise. Meile on ökoloogiliste ning etnokultuuriliste koosluste mitmekesisus ühevõrra olulised.

Maavalla Kotta kuuluvad inimesed oma enamuses pooldavad põllumajanduse traditsiooniliste teadmiste ja oskuste ning traditsioonilise maaharija eluvõimaluste säilimist. Paljudele meist on selge, et äsjanimetatud asjad ei ole kaugelt samad mis 1930. aastate kartuli-, muna- või peekonimajandus või tänane vabade inimeste ühistegevust imiteeriv kolhoositootmine. Võiks öelda, et Maavalla Koja liikmete enamusele on olulisem mõnesajapealiseks kokkukuivatatud eesti maakarja säilitamine kui energiamahukas ja loodust reostav intensiivtootmine Eesti (põllu)majanduses.

Osa meist on seda meelt, et sootuks vanemad säilinud kultuurielemendid metsarahva traditsioonist ja veel iseäranis kalastajakultuur pole kaasajas mingil juhul vähem tähtsad põlluharijarahva elulaadiga võrreldes.

Maavalla Koda sisaldab endas olulist osa ka läänemeresoome shamanistlikust traditsioonist ja suhtub täieliku arusaamise ning solidaarsusega maailma algupärastesse shamanistlikesse usunditesse. Ühes sellega ei plaksuta me tingimata käsi uus-šamanistlike rühmitiste tegevuse peale, kellel puudub side oma rahva teadjatetraditsiooniga.

Maavalla Koja liikmete ning mõttekaaslaste seas on mitmesuguse päritolu, vanuse, hariduse ja tegevusala inimesi. Tee Maavalla Koja juurde on käinud enamasti läbi esivanemate kultuuri ning hingejõu allikate järk-järgulise avastamise, läbi kodukandi maakeelse maailmakirjelduse ja looduse tunnetuse.

Oma aastaringisündmuste tähistamisega jätkavad Maavalla Koja inimesed loodus-rütmidele tugineva maarahvakalendri varasemat kultuuritraditsiooni, kasutades ka vastavaid maakeelseid nimetusi. Suuremateks pühadeks on taarausulistel ja maausulistel hingede aeg, jõulud, leedopäev (hilisema nimega jaanipäev) jt. Leedotule traditsioon on üks ehedaid näiteid, kuidas ristiusustamise eelsed maarahva tavad püsivad. Meil on aga tõsiselt kahju, et paavst Lucretiuse poolt tõsteti Jeesus Kristuse sünnipäev ümber 24. detsembrile, sihiga välja tõrjuda nn. paganlike rahvaste (paganus- ld. keeles maainimene) võimsat talvise pööripäeva püha. Eespoolnimetatud protestantlikku päritolu tööstus-tarbimistsivilisatsioon on tänaseks muutnud tavakodaniku jõulud totaalseks kaubanduskarnevaliks, varjutades reklaamikäraga nii taara- ja maausuliste kui ka tõsikristlaste jõulumeeleolu.

Samuti toetuvad kodades kohalikule traditsioonile inimeste ning perede eluringisündmuste tähistamised. Nendeks on sünd, pulmad, matused, kalmulkäimised jms. Seejuures ei ole oluline mitte üksnes mingi traditsioonilise rituaali (näiteks tanutamine pulmas) vormiline külg vaid vaimse sideme ning väe olemasolu selles. On selge, et enamik puhtvälisele vormile ja muljele rõhunud esivanemate rahvariiete, -laulude jms niiöelda elluäratusüritusi on ebaõnnestunud seetõttu, et omakultuurilise pärimuse olemusele ja väele vähe vaadati või vaadati võõra kultuuri ja võimu pilguga. O.Loorits (1938): “Dünaamilise elemendi vähesusel on meie mitmesugused vana rahvakultuuri elustamiskatsed paratamatult kaldunud enam äparduma kui õnnestuma, kuigi neid on tehtud õige rohkesti ja otse jonnaka entusiasmiga küll rahva-rõivaste, -muusika, -tantsu, -usundi jne. alal. Senised nurjumised on tingitud suurel määral ka sellest, et elustama ja liig mehaaniliselt kopeerima on tükitud enamasti ikka välispidiseid kultuurivorme, kuna küllaldaselt võimeliste jõudude puudusel peaaegu täiesti läbi töötamata on veel meie aastatuhandeid vana vaimne kultuur...”

Maa- ja taarausuliste väe üheks aluseks on side ja kooskõla esivanemate kultuuriga ning sellele vastava elulaadiga, mida kahtlemata mõjutab meie üldine sotsiaalne, majanduslik ja kultuuriline keskkond. Me ei saa öelda, et meie igapäevaelus oleks kooskõla ja hingerahu, kui meie riigi vaimne keskkond on täis pingeid. Me oleme ärevil mitmete protsesside pärast Eestimaal, eriti kultuuri- ja hariduselus toimuva pärast. Meid teeb ärevaks, mis on toimumas eesti käibe- ning teaduskeelega, rääkimata meie maakeeltest, mis on muutumas omal maal elitaarseks, kuigi ju iga haritud inimene, kes lõpetab gümnaasiumi või ülikooli, peaks oskama ka kohalikku esivanemate ning kodukandi keelt. Samuti teeb meid murelikuks, kuidas aasta-kahega on väliskapitali abil üles ehitatud Eestis traditsioone mitteomavate koguduste usukoole ja kirikuid. Põhjuseks ei ole niivõrd need võõrapärase arhitektuuriga hooned kui asjaolu, et usulises vallas pole uus-apostelliku, metodisti, elusõnalaste, jehoovatunnistajate jms koguduste sõnumis oluline ei maarahvakultuuri, emakeele ega rahvuse küsimus. Rääkimata omakultuuripärandi rakendamisest kaasaegse elu rikastamisel või oma sõnumi mõtestamisel – neist kui eestlaste maisest identiteedist püütakse inimesi hoopiski mitmel viisil lahti rebida ja niiöelda vabastada.

Meie rahva, eriti noorte kultuuriajaloolist mälu lagundavad ka postlokaalse ideoloogiaga (M.Sermela, 2.12.94.“Postimees”) Ameerika ja Euroopa uudiste-, meelelahutus- ja filmiprogrammid, sh. (multi)filmikangelased rüütlid, Mootorrattur-Hiired, Rambo, Miki Hiir, part Donald, Bond, vampiirid jt., kelle karakter lähtub valdavalt germaani ja anglo-ameerika mõrtsuksangarlikust kultuuriarhetüübist (vt. U.Masing “Akadeemia” 1989, A.Moor “Kultuur ja Elu” 1993/3). Soome-ugri rahvaste loodushingelisele eneseteadvusele pole olemuslik kellegi ülistamine selle järgi kui palju ta vaenlasekujutisi on suutnud mättasse lüüa.

Me tunnustame teisi Eestis olnud ja siin viimastel sajanditel traditsioone omavaid religioosseid kogudusi, mille sõnum on mitmel viisil põimunud ka kohaliku rahvatradistsiooniga. Me ei vaena ega mõtle halbu mõtteid ajaloolise tegevuse pärast, mida need on siin maal korda saatnud. Peame silmas näiteks koos ristirüütlite väe ja võimuga Eestisse tulnud ning siin valitsenud katoliku, luterliku või ka vene-õigeusu kirikujuhtide tegevust minevikus. Kuid me mäletame toimunut (hiite maharaiumised, rahvaarstide põletamised tuleriitadel, pühade allikate ja jõgede reostamised, talupoegade mahasurumised jm) ja kanname seda ajaloolise teadmisena endas.

Eesti ajaloos ning tänapäevas on väga paljud rahvausundi uurijad olnud oma usutunnistuselt kas vennaste-, luteri-, apostelliku õigeusu või katolikukoguduse liikmed, kui meenutame siin kasvõi saksa rahvajutukogujate eeskujul Eestis 19.sajandil käivitunud pärimuste kogumise üritusi eesotsas Kreutzwaldi või Hurdaga või tänases Eestis rahvausundi teemal tuntud mõtlejaid-kristlasi Eenok Haamerit, Einar Laignat, Mikk Sarve, Kristi Salvet, Vello Salumit jt. Me loodame, et need jmt inimesed suhtuvad arusaamisega taarausuliste ja maausuliste taotlustesse ja nagu muinasjuttudes kirjas, ütlevad sõbralike teekaaslastena meile: meie ei saa enam siit, ohvrikivi juurest edasi tulla ja minna koos esivanemate usuilma pühajärve ja igavikuhiit vaatama, sest Vana Testamendi käsulauses seisab “Minu kõrval ei tohi olla teist Issandat ...” ja inimene ei tohi oma usutunnistuse vastu eneses minna.

Seejuures pooldavad Maavalla Koja liikmed tingimusteta usuvabadust ja seadusandlikult nö. maise täiuslikkuseni viidud ususallivust. Peame vajalikuks märkida, et kodanike põhiseaduslikke õigusi tuleb hälbimatult täita ja seetõttu me ei pea õigeks näiteks Kirikute Nõukogu taotlusi usuõpetuse fakultatiivsest või kohustuslikust sisseseadmisest üldhariduslikes riigi- ning kommunaalfinantseerimisega koolides ja lasteaedades, kaplaniteenistust kaitseväes, põhikohaga vanglavaimulike institutsiooni, samuti tervishoiu süsteemis tegevusvabaduse andmist vaimulikele mujal kui spetsiaalseis erihaiglais ja hooldekodudes. Viimane ei tähenda, et vangil või haigel peaks puuduma võimalus kutsuda tema usutunnistusele vastavat vaimulikku enda juurde. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 40 ütleb: ”Igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus. Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. Riigikirikut ei ole. Igaühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust.”

Meie arvates peaks iga, sealhulgas kristlik kogudus või usuühing oma lapsi õpetama ning usuliselt harima oma pühapäevakoolides ja laste- ning noorsooringides. Kodaniku alaealise lapse pööramine teise usku, teise maailmavaatesse kui lapsevanem ise, on meie meelest kuritegu, mis kuulub inimõiguste valdkonda.

Me suhtume omalt poolt tolerantselt mõlemasse traditsioonilise ristiusu varianti meie maal, s.o. apostelliku õigeusku ja luterlusse ning aktsepteerime nende osa meie rahva kultuuritraditsioonis. Samuti suhtume ka katoliiklusse kui selle usutunnistuse liikmed Eestis põhineksid oma tegevuses eestlaste kultuuris olemasolevale katoliiklikule traditsioonile. Mitmesugused muud kristlikud usulahud on meile võrdlemisi vähesümpaatsed. Kuid me ei kavatse kunagi vaenata neid ega eirata nende kodaniku- ja inimõigusi, sh. nende usuvabadust ja õigust oma lapsi kasvatada oma veendumuste järgi. Kõikidele Eestis tegutsevatele kristlastele on Maavalla Koja liikmete ning mõttekaaslaste sõnum ühene – jätke meie lapsed rahule!