[text]
Täna on

Täna syytavad paljud meie hulgast koduakendel või omaste kalmudel kyynlad. On hingede päev.

Meie rahva põline tava on pidada hingedeaega ja yksikuid hingedepäevi selles. Hingedeaeg kestab sygiskuu algusest uue aastani. Tavaliselt on seda peetud 6. porikuust kooljakuu kolmanda päevani.

 

Hingedeaeg algab hingede sissetulemisega. Hinged võetakse vastu puhtas ja vaikses kodus. Hingedepäevi peetakse järjestikustel neljapäevadel, mõnikord ka esmaspäevadel või teisipäevadel. Hingedele kaetakse laud kõigest heast paremast, mis kodus leidub. Pärast seda, kui hingi on kostitatud, asutakse ise sööma.

Hingedele võib toitu viia ka kalmule, hiide või vana tava kohaselt kodus pööningule.

 

Olgu koduste askelduste juures, olgu kalmule minnes, olgu mõttes või valjusti, paljud meist kõnetavad lahkunud lähedasi. Oleme ju yks pere ja yks rahvas siin- ja sealpool Toonela jõge. Meil on yksteisest tuge.

 

Meie rahvas on olnud ikka hingede usku. Nii elu ajal kui pärast seda on hing meil meeles ja keelel. Kui miski on hingel, on hing raske, kui miski rõõmustab, muutub hing kergeks. Iidvanas kuldnaise laulus on hing yks neid olulisi asju, mida on vaja selleks, et muuta kulda elavaks.

 

Inimene peab end hoidma, et hing pysiks sees. Kui heidad hinge, ootab ees Toonela tee. Kuid hingedeajal ja teistel pyhadel päevadel tuleb su hing tagasi, et rännata teil, mida käisid elu ajal, ja olla taas kodustega.

 

On neid, kes annavad oma hinge hingekarjase karjatada. On neid, kes kosutavad hinge esivanemate kombel looduses või koduste keskel. Tähtis on hinge hoida, et hing ei jääks haigeks. Eks ka esivanemate tavade hoidmine aita hinge hoida.

 

Vaikset hingedeaega!

 

 

Ahto Kaasik,

Maavalla Koja vanem