[text]

Täna on

Ilmunud raamatus Maarahva elujõud II. Tartu, Elmatar 1998, lk 199-216

Kalle Istvan Eller

 

Esivanemame olid maarahvas. Kõnelid maakeelt, igayhe meist esiisa nimeti ennast maameheks. See on paljukordselt kirjas, yheksateistkymnenda sajandi keskpaigani pöörduti kirjasõnas rahvaleme kui maarahvale. Tõik on praegugi ypris laialt tuntud.

Praegusaegne käsitus sest, kui on yldse mingit, on järgmine:

Rahval polnud oma nimegi, oli vaid alandav "maarahvas", s. o. kylaelanik, mats. Siis tuli ärkamisaeg ja rahvas sai endale nime, sai eesti rahvaks. Nii ongi ysna häguseks jäänd, kuidas siis varem eestlane end nimeti, tundis ennast. Ei kuidagi, arvatakse, või siis maakonniti - läänlane, järvakas, virulane. Yldnime- nii mõeldakse - polnudki, nagu polnud kokkukuuluvustunnetki. Osalt vaid saksule ja linnasaksule vastanduda, seega siis tähenduse samasus Undeutsch = maa alandet massi alandav nimetus!

Hyva, aga Lembitu päevil? Jälle polnud kokkukuuluvustunnet, olid sakalased, virulased, ugalased? Oli omet

i nimi. Tõestamaks meenutagem, et vadjalased on oma keelt nimetanud ka maa tšeeli! Neil, venelasist kylaelanike ning ižoora karjalaste vahel, polnud ju ometi põhjust end "saksule" vastandada "maa" rahvana. Lisaks säilis leivu murrakus sõna 'maavald'. Maavald, s. o. maarahva riik. Vald-sõna riigi tähenduses on vana germaani laen läänemeresoomes.

Niisiis tajuti end kunagi ometi tervikuna, peaaegu riigina. Sõnal on ju niivõrd vana hõng man, et ei see saanud tekkida hääbuva leivu hõimukese juures. Subjektiivne arvamus? Võib-olla.

Nii saame täied tõlkevasted: eestlased - maarahvas, eesti keel - maakeel, eestlane - maamees ja Eesti - Maavald, oletatavasti veel ka Maame.

Iseloomulik, et neid nimi võib leida mõlema peahõimume mant, lisaks veel Vadjast. Lees* ka Vadja Maavalla osa? Arvatakse ju, et Lääne-Vadja, Laugajõe pära ning Kurgola ja Soikala poolsaared yhendeti Novgorodi valdkonda vast alles Aleksander Nevskist. Nii oli too ala ehk viimane iseseisev osa Maavallast, viimane aastail 1227-1242?

Niisiis, 19. sajandil tuli ärkamine ja kujuni eesti rahvas, maakeelest sai eesti keel. Ainult kaugelolevaid, kaduvaid hõimukilde nimeteti edasi maarahvaks, Kraasna maarahvaks ja Luutsi maarahvaks, nimeteti, kuni nad kadusid, sest nemad polnud Eestis, nad eivad saand eestlasiks. Kadus ka maa tšeeli Laugajõe tagant, seegi polnud Eesti. Eesti areni ja kasvi ja kasvati kultuurisa. Nii kadus maarahvas igalt poolt, sai Eestis eestlasiks, taga Laugajõe ja Kraasnas venelasiks ning Luutsis lisandus ligi viis tuhat lätlast-latgalli. Ajaloo käik oli sellane.

Aga... midagi jääb lahtiseks. Kuidas suhtuda nyyd sesse vanasse etnonyymime? Kes end ise alandab, seda alandataksegi. Kui XIX sajandil, unustanne Maavalla-sõna, mineviku ja uhkuse, tunduski alandav maa-sõna, siis, kas praegu peaksime suhtuma sesse nimesse samuti? Kuuluti ju Kristjan Jaak ennast uhkelt "maarahva laulikuks" ja lauli maakeelest. Ei talle tulnud pähe rääkida eesti keelest ja olla "eesti laulikuks".

Ärgu arvatagu, et pyyan halvustada eestlase nimetust ja seda kõike, mis eesti nime all on tehtud väärtuslikku ja suurtki. Pyyan vaid välja tuua tõde ja asetada uuesti mõningaid kysimusi.

Jäänebki siis tõigaks, et terve etniline yhik vaheti nime eelmise sajandi keskel, põlates vana. Kust võeti uus nimi ja kas põlati ainult vana nimi ja kas sealt, kust võeti uus nimi, võeti ainult nimi?

On võimalik jälgida XIII sajandil alistet maarahva visa passiivset vastupanu vallutajaile. Kaua pysisid oma isikunimed, seega oma uskki. Alates orduaja lõpust on siiski enamvähem samastet mittesaks-talupoeg-eestlane. Maarahvas oli sest peale peamiselt talupojad. Ent ainult peamiselt, midagi rohkemat, mingi muu tume taju säilis veel kaua, nii vallutajais kui vallutetuis. Samal ajal muutus loomulikuks, samuti alates orduaja lõpust, et oma seisusest väljunu sai lihtsalt ja loomulikult saksaks ning sakslaseks. Mida aeg edasi, seda loomulikumalt toimus see.

Algas keisriaeg, ent otsegu inertsist säilis veel kujutlus maarahvast kui omaette olevast. Viletsalt ning vaevaselt säilitid need pärisorjad oma tavad ja laulud ning sama viletsalt ning vaevaselt eneseteadvust maa-rahvana. Leivus, väljaspool maavalda, säilis maavalla nimigi. Kristjan Jaagul jätkus nooruseuljusest ning Läänest hoovavast romantikavaimsusest uhkust kuulutada seda eneseteadvust valjul häälel. Sel samal ajal said kõigist paremale järjele pääsnuist lihtsasti ning ilusasti saksad, jäädes seejuures iseenda ees ausaks. Viimane on asi, mida meie oma aja kaugusest ei näe. Polnud yldse häbi rahvust vahetada, vahetati ju eeskätt seisust.

Maamees Kristjan Jaagu ja saks Otto Wilhelm Masingu päevil olid rahval nimetused 'maarahvas' ja 'maakeel', tõlkevasted saksa keeles die Ehsten, die estnische Sprache. Umbes samal ajal ning veidi varem tõlgiti häda sunnil Ehstland - Ehstima, Esti-maa. Nii nimetid võõrad maavalla põhjaosa. XVIII sajandil ja XIX esikymnel tähendi see 'Ehsti-ma' ainuyksi Läänest, Harjust, Järvast ning Virust moodustet kubermangu.

Saksa keeles on sel tyvel etymoloogia ja päritolu. Sõna tyvi pärineb arvatavasti Muinaspõhja keelest ning teda seostatakse Tacituse Aestii sõnaga. Usutavaim seletus on 'Ida', vrd. saksa Ost, inglise East. Meie ajal esitetakse meil seda etymoloogiat, jättes targu või kogemata mainimata, et etymoloogia on sõnal sellane saksa keeles, eesti keeles on sõna saksa laen XVIII-XIX sajandi kirjakeelde, tehtud saksa pastor-kirjameesten. Tahame seda või emme, nii see on.

Et ärkamisaeg algas valgustussajandi mõjul, on mitmesti korratud tõik. Seni on nähtud vaid meie rahvavalgustajate tegevust ja majanduslikku tegureid, yks tähtsamaid on aga aja vaim. Rahvusromantika kauge kajana siin päraprovintsis muutus ometi häbiasjaks saksaks saamine, kõigepealt sakslased ise vaatasid viltu, osalt oma kasti kaitseks, osalt aga ka tekkivast arusaamast, et tegemist on täiesti teise rahvaga. Nn. saapameeste seisusest hakkas tekkima rohkesti kadakasaksu. Kadakad on XIX sajandi nähtus, varem saadi päris saksaks.

Osa saapamehile aga hakkas mõjuma see häbi ning saksapoolne põlgus. Oldi väljapääsmatus olukorras, yheltpoolt põlasteti pastlais maarahvast, endil olid jo saapad jalas, ja teiselt ihaleti saksu, sooviti nende sarnaseks. Nende sarnaseks saada oli moraalselt yha raskem ja siis leiuteti - eesti rahvas. 1860. a. oli ta täiesti olemas, 1820. a. veel polnud.

See oli murrang. Sajandi algul oli vaene ja vilets maarahvas omapärase maailmakäsituse ja tajuga, kogu ilm täis tonte ja libahunte, täiesti ebaeuroopalik nähtus, sajandi keskel oli jõudsasti saapamehestuv talupoegkond, olid eesti köstrid ja koolmeistrid. Maarahvas ei tahetud olla, saksaks ei saand kõik saada, siis saadi eesti rahvaks.

Sõna pani laiemalt rahva, rahvuse tähenduses liikuma J. W. Jannsen, ise saapamehist, maailmakäsituselt saksastund, täiesti tyypiline mees ajalesa. Jannseni teene on sõna levitamine. Pind oli olemas. Toimunuks ainult nimevahetus, olnuks see väike häda. Koos maarahva nime põlastamisega hakati aga põlastama kõike seda, mis oli maarahval keelel ja meelel. Sajandeid kestnud traditsioon katkes järsku. Tuntud on Jannseni põlgus rahvalaulu vastu, sama oli omane Masingule. Vaikides kanti maha rahvarõivas, need olid välised märgid: kõrvale heideti aga ka paljugi mõtteviisis. Maailmapilt saksastus kiiresti.

Saksa eeskujod aga meie eestlasil - see oli tagurlik Balti provints, see oli suuresti väikekodanlik pinnapealne osa saksa kultuurist, see oli lisaks rohke osa, saksa odavamast massikultuurist. Saksamaa on lõpuks väga pisipyrjellik maa, Eestist sai superpisipyrjellik, sest kõik saksa kultuuriäärmused lõigati maha enne ja pärast siiajõudmist.

Saksa kerge ajaviitekirjandus sai tõlgitud eesti kirjanduse alguseks, saksa luule systeemi paigutet maakeele sõnad alustid eesti luule. Saksa rõivastus tungis talusse, saksa kombeile tuginid nyyd kombed. Väär oleks pidada viimast paratamatuks laenuks, laenatuks tyhjale kohale. Kaugelt suurem osa asendi midagi enneolnut. Kombed ning tavad olid olemas ennegi, täiesti kujunenult, riided olid ennegi, pyksid olid pyksid ja kuued olid kuued. Ei omandet detaile nagu varem, omandeti tervik.

Öeldakse nyyd: jah, eeskujod olid paratamatult saksa, aga ometi areni sealt eneseteadvus, seal pandi alus ja edasi läks areng juba iseseisvalt. Aga ei! Saksastus syveni. Kuuekymnendail aastail kandis rahva enamik sajandeiga mugandet kristlikke eesnimi, ärkamisaja lõpuks oli valdav osa tooniandvamast rahvast nimilt täiesti saksastund.

Yliõpilaskond omandi värvimytsitraditsioonid, talutytred õmblustubade moraali. Kadakaid naerdi vaid keelest, kultuurikadaklus vohas.

Saabus uus sajand. Eesti rahvas oli tekkind, maarahvas kadund. Regilaulud - vanavara oli tallel, kirjakeel kujundamisel. Kirjakeel - eesti keel. Algas selle eesti keele vastandamine murdeile, murrete halvustamine. Eesti keel, see saksalõhnaline kirjakeel, oli nyydsest ainuke väärtus ja kultuur, maakeel oli minevik, maakeel oli murded, see oli halb ja naeruvääme. Sellist dialektofoobiat kui Eestis, ei ole kusagil mujal, eriti puudub ta - Saksas.

Eestipäraseid nimi esini veel vaid kolkais ja suurele osale maakeele kõnelejaist, setod ja kaugemad velled, vaadati ylevalt alla.

"Enam euroopalikku kultuuri!" - seegi loosung oli oma olemuselt saksa laen. Lihtsalt ulatuti nyyd nägema yle Saksamaa Pariisi ja nähti, et sakslaste pilgud oli ammu sinna suunatud. "Kõik hea tuleb hoopis Pariisist, ega sakslasedki pole saand seda mujalt" - paljugi taolisest moraalist oli Noor-Eesti liikumises.

Keeleuuendus pani keeleelu liikuma, paljude jaoks oli see aga kirjakeele parandamine, tegemaks seda võrdväärseks saksa ja koguni prantsuse keelega, eemale häbiväärsest "mullalähedasest" (V. Adams, 1971) maarahvakeelest. Enesest häid tulemusi andnud keeleuuendus oli siis oma keele täiustamine, "jaunistamine". Eesti kirjakeelt käsitleti kui oma Byhnendeutsch'i.

Avasteti maarahva laulik Kristjan Jaak. Avasteti ja ei taibatud temast seda. Et ta oli nimelt maarahva laulik. Käsitleti umbes nii: tal vaesel polnud ju veel enda jaoks eestlase nimegi, ta pidi ju laulma vaese maarahva kiituseks... 'Maarahvas', see etnonyym oli lõplikult samastet saksa sõnaga Undeutsche.

Kahekymnendail aastail algas suur ja põhjalik sõjakäik saksluse ja saksapärasuse vastu. Alus seks oli loodud Noor-Eesti päevil ja yldse oli nähtud maailma laiemalt. Soome mõju andis tuge ja nii roogiti eestluse Augeiase talle ypris kiiduväärse usinusega. Ei saadud aga lahti öelda pyhaks kujunenust: Jannsenid, isamaalisus Vaterland-vaimus, Byhnendeutsch'i-ideaal ja lõpuks ei suudet näha, et eurooplus oli algusest peale nähtud saksa prille läbi.

Siiski, tehti ära titaanlik töö, kohutavalt suur ning lai. 1920-1930, need olid "suure hyppe" aastad. Aga siiski oli pseudosaksa, "eesti" pisipyrjellik ja baltiprovintslik vaim juurdunud nii sygavalle rahva hinge ja ihhu, et paljugi jäi järele, jäi liiga ja saatuslikult palju.

Ohhoo! öeldakse. Liigne saksapärasus ju võideti, edasi loodi oma ja mindi progressi teed?

Imelik kyll, aga pseudosaksastumine ja saksapärastumine jätkus.

Rahvamassid säilitid saksa lauluvara, seda siiani, 70-ndaini. "Õllepruulija" jne. kõlavad ikka veel. Kogu maitse oli juba nii väärastunud, et vaid magus-sentimentaalne saksa laul on ilus.

Keeleuuendusegagi ei suudet olla järjekindel, see tähendab, "tõmmata keeleuuenduse kurv lõpmatuseni". Oma byhnendeutsch pidi ju ykskord valmis saama! Ei raatsitud koguni loobuda täiesti ebakeelepärasest võõrsõnade kirjutamisest-hääldamisest á la monarh-tsentner-stsenaarium.

Murrete halvustamine jätkus pysivasti. Kogu aeg ennusteti murdeile kadu ja levitamaga seda vaadet saavuteti vaid murrete kvaliteedi halvenemine, ykski murre pole kadund siiani, on vaid tasandund keskmurde murrakud.

Pisipyrjellikkus selle supersaksalikul kujul jäi, eli yle kõik sõjad ja raputused ja õitseb edasi.

Rahva nimemaitse oli niivõrd segamin, et siiani aetakse taga mingit "euroopalikku" nime. Viimase aja yhekordsed vokaalid ja kahekordsed konsonandid, võhiklik pseudoeuroopalik originaalitsemine ja yldse kogu svennitamine ja aivardamine on selle tunnuseid. Marika-Monika-Vivika-Annely-May-Harry-Gunnar on kõik hälbinud nimemaitse õiekesed Maavalla pinnal, viimasel ajal on läind moodi koguni Eva-Johanna, Maria-Luisa, Kertu-Leena ja muu sarnane. Seega siis ring täis, kahekymnendate puhastus viiakse tasapisi taas nullini.

Ja seda mitte ainult nimis. Mõnusa ytlemise ja rahvapärasuse sildi all on keelde hakatud tagasi tooma Jannseni ja Freundlichi keelt (vt. E.Vetemaa "Kalevipoja mälestused"), tasapisi nihkub lauseehitus jälle saksapärasusse. Jannsenile otsitakse miskipärast mingisuguseid õigustusi, vanade asjade mooditõusmisega tiritakse igatsorti baltisaksa koli lagedalle.

Paradoksid meie rahvuslikus kultuuris on:

* Uurimaga oma varast kirjandust uurime sygavuti syvenenult igasugu XIX sajandi saksa turukirjandust, mida tollalgi Saksamaal endal nii väga ei tarvitsetud hinnata. Mõnigi autor, olnud eeskujoks mõnele Kirselille, on kodumaal praegu teada vaid yhele-kahele spetsialistile, meie aga kirjutame uurimusi ning õpime.

* Omandanne kord saksa keskmise lauluvara oleme avand rohelise tänava igasuguselle saksa šlaagrile ja seda jatkuvasti. Mõnigi, kodumaal ehk juba paari kuuga unund šlaagrike on meil populaarne paar-kolm aastat.

* Samal ajal kui näiteks bulgaarlasil on haidukid tõelised rahvuskangelased, nimetame me oma haidukinimega - kaabakas - kelme, vargaid ja märadeid, olles sõname sellase tähenduse võtnud kupjailt ja opmaneilt ning nende linnaläind järglasilt. Pärnumaa metslindpreid nimeteti just kaabakaiks, see on kaabanuiks, ärajooksnuiks ja maarahva seas sugugi mitte halvustavalt.

* Et kadunud vadja-hõimu keelt ja kultuuri emme pea omaks, ehkki see on samavõrd oma kui seto kultuur, keel kirjakeeleme seisukohalt lähemgi.

* Et võtame mõningaid vene mõjutusi vastu vast alles yle saksa-prantsuse, alates ras-dva-kasatšokist ja lõpetades säärikuiga naiste jalas. Ometi on põhjavene talupojakultuur meile lähemal kui saksa kultuur. Vene kultuuris on meile võõras see, mis yhendab pomoori doni kasakaga, lähedane just see, mis eraldab pomoori doni kasakast.

Nii on meie praegune rahvuskultuur rajatud viletsalle ja kõikuvalle aluselle. Sajandite traditsioon katkeb järsku, võõraiks on jäänd vanad väärtused ning nähakse neid pseudosaksa "eesti" silmiga. Rahvaviise esitatakse kaasajal ikka töötluses ja see töötlus on jällegi kuidagi saksapärases laadis. Ega vanem rahvalaul polegi vist kõland kaasaja inimeste huulilt rahvalaulupäraselt paitsi Jaan Toominga Kitzbergi-lavastuses ja ansambel "Leegajusel". Sinnapoole, s. o. nauditavalt on neid laulnud veel Tõnu Tepandi. Töötlemata rahvalaul ei meeldigi enamikule ja ega see töödeldugi suuremat.

Uurides vanemat kirjavara kalduvad kirjandusteadlased väärtustama seda takkajärele. Mõistetav - häbenetakse, et oleme nii traditsioonivaesed (Euroopa mõistes!). Ollakse selle kirjavaraga nii harjunud, et ei nähtagi asja teisi kylgi ja lõpuks - kes siis tahabki tunnistada end tegelvat alaväärtusliku ainesega. Niiviisi alandame ning olemegi alandand nõudlikkuse- ja maitseläve ja see ei ole enam minevik, vaid - olevik ja tulevik.

Minevikuhäbi - see on suur ning ololine osa meie praegusaja rahvuskultuurist ja see paneb meid tegema veidraid asju. Kena mugav mõttekäik, et vanad ehitised on loond ju töötav rahvas oma käsiga, selleni, et peame juba vana Tallinna ja Kuressaare lossi omaks, eesti kunstiks. See on saksa kunst, selle osa Läänemeremail, kohalike erijooniga. Meie oma vanemat arkitektuuri on ainult maalinnade rohmakad vallid ning vanad taluhooned, õnneks veel mitte yksnes vabaõhumuuseumis. Omapära vanimais neist, loodusliku materjali leidlik kasutamine ja ehitiste sulandamine ymbrusse - see on vana ehitustaideme.

Tallinna kirikud on maarahva kunst samavõrd kui New Yorgi pilvelõhkujad on neid monteerind kõrgustkartmatute huroonide rahvakunst. Me säilitame neid kirikuid, see on loomulik ning õige, niisama peaksime säilitama araabia mošeid ja keldi menhire, asuneksid nood meie maa-alal. Aga me ei peaks neid pyydma omaks kuulutada, nii nagu oleks mõttetu kuulutada omiks mošeid ja menhire. Nyyd ongi nii - kui omad hooned, miks siis mitte kõik see, mis tehti neis hooneis!

Puudub piir saksa ja meie oma vahel. Saksad läksid me maalt, saksa kivid jäid ning saksa kivid saksastavad edasi. Unustaneme, et keskajalgi olid sakslased kolonisaatorid me maal.

Maarahvast esivanemame vihkasid sajandeid neid saksa kive hingepõhjast, meie emme austa nende viha ja valu. Kas viha pole osa rahvuskultuurist! Esivanemame vihkasid neid kive nõnda, et gootika pole mõjutand talupojaehitust, või arvatakse, et võlvkaaruksega paeseina on raskem laduda kui raiuda kirvega, ainult kirvega palkseina. Minge vaadake muuseumis vana lääne talu ränki palkseinu!

Me pole näind Lembitu talo, emme tea ka rootsiaegseid hooneid, meie parimad näited pärinevad viletsaimast ajast, ajast, mil elu oli raskeim ja metsa jo palju vähem. Võime ainult oletada, et norra ja vene vahel, polnud meie puitarkitektuur nigelam nende omast, seda enam, et olime põhjala metsavööndis enne norralasi ja venelasi.

Minevikuhäbi ja XIX sajandi eesti ärkamine on teind siis seda, et meie kirjandus ei arenend jätkuvasti vana rahvaluule põhjal, kirjanduseme põhjaks on hoopis saksa pastorite kirikulaul ning Jenoveeva-lood. Meie laul&muusika ning iseäranis nõndanimetet rahvalik laul, meie synnipäevade ja pulmade laul ei põhine omil viisel, vaid jorutame keskmist saksa laulukraami. Meie ehitustaide maitse, meie taidemaitse yldse ei alga talutarest, vaid Ostseeprovinzi epigoonlik importkunst on selle algus ning pidev vaimuallikas. Meie kombed, tavad ja moraal ei tulene maarahva kylist ja kõrveperist, vaid saksa pyrjerite seiskund kaupmehe-keskkonnast.

Talupoja-metsarahva omapärase filosoofia oleme asendand hansakaupmehe ja opmani oleskelija kohanemisfilosoofiaga. Rahvame sygavamaid filosoofilisi mõisteid: mõnu, see on olukordade, olode ja tingimuste kompleks, mil antud tegevus laabub paremini, tähendab meie keeles peagu yksnes naudingut, olgu seksuaalset-erootilist, gurmaani oma või laisklemisnaudingut. Eelpoolmainit "kaabakas" tähendusnihe on sama tunnuslik, oleme siis opmani või kupja seisukohal, nood "ausad tööinimesed" on meie õiged esivanemame.

Nii, siin me siis nyyd oleme ning arendame omapärast rahvuskultuuri, oleme raamaturahvas ja laulupeorahvas, meie klassik on papa Jannsen, meil on vana Tallinn, nii kivist kui vedel, ning seda kroonib Vana Toomas, landsknecht, kusjuures muidugi hindame selle löömamehe mõnusaid joodikuomadusi ning punast nina, sest oleme epikuurlikud, humanist-patsifistid, nagu korralikud pisipyrjelid ikka. Rahvusliku eneseavalduse tipuks on meil see, kui mundris pasunamehed, ilusti rivis, mängivad myrtsuvalt "Alte Kameraden", ning nyyd avastame endale Ryssowi, Sittowi, Steinsbergi ja edasijõudnud õllekandja Hans Kuszy...

Kultuuri ja kultuurielemente on laenatud kõikjal ja alati. Enamasti on need laenud sulandund, kohandund ning iga hõimukultuur, iga rahvuskultuur on koosnend rohkest hulgast laen- ja rändelementidest, mõni väike asi päris kohapealne, alles see kõik omapärasel kujol, omapäraseis yhendusis moodustab oma kultuuri. See laenamine toimub sujuvalt ja aegamööda, kord siit rohkem, kord sealt enam ning põimuvad laenud need hedi* läbi enneolnuga ning omavahel. Näiteks on kõik talupojakultuurid laenand palju valitsevate klasside taidestyylest. Õhtumail gootikast, barokist, rokokoost, ning too laenatu on kõikjal omandand vägagi erinevaid ning omapäraseid vorme. Liiga järsk kultuurilaen, hulgane ja yhesuunaline, on alati mõjund purustavalt ning hukatuslikult. Näiteks hukkus kokkupõrkeis kolonisaatoreiga indiaani maailm, hävis Lõunamandri hõrenguilt savannikultuur.

Kui säilinu, indiaanel ja maoorel, nyyd velmub*, siis jänkisivilisatsiooni ning Uus-Meremaa puritaanluse eitusetsi.

Meilgi toimus ärkamisajal kultuurilaen, ent hulgane ning yhesuunaline, ning meie hädaks oli baltisaksa kultuur palju närusem jänkide piirimaa-elulaadist või briti sivilisatsioonist.

Ning kui me nyyd emme taha lämbudagi sesse, kui tahame kesta ja luua, peame eeskujo võtma maoorelt ja siuu-indiaanelt. Seda nyyd, täna; kysimus pole aegund.

Peame tunnistama võrdväärseks nimeme Eesti - Maavald, eesti keel - maakeel, eelistades esinemissageduses esimesi ning tundesygavuses viimaseid. Oleme ju pea ainus soomesugu rahvas, kes omaks võtnud võõraste pandud nime. Võrrelgem: Suomi - Finland, Magyarorszag - Ungari, erzjamokšo - mordvin. Maa, see pole ainult kyla, vastandina linnale, see on -maame, maaema - maarahvana oleme maaga seotud vere- ja hingesidemeiga. Maa - see pole alandav, see on austav. Peame yletama ajapärde meie ning lauluema vahel ja sealt edasi minema. Ka "Vana Tallinna" pitsi taga emme tohi suhu võtta "Õllepruulijat".

Peame tunnistama baltisaksa ehitused ja esemed saksa kultuurivaraks ning säilitama seda omal maal kui yldinimlikku kultuuripärandit, millega meil suhteliselt vähe pistmist.

Peame tunnistama omaks kogu kalmuliste-vadjalaste pärandi, nemad säilitid palju maarahva oma. Peame tunnistama, et hõimlasteme kultuuris on ammendamatult palju meie jaoks.

Peame tunnistama eesti varasema kirjasõna seks mis ta on - madalakvaliteediliseks ja võõras vaimus kehvalt kirjutet kirjanduse aseaineks. Uurida tuleks seda just lähtudes kysimusest - mida siis jäime saamata ja mida ei pidanuks sealt saama; siis alles - mis sealt saime.

Eriti peame leidma ja uurima teatavaid rahvusliku elu avaldusi: kõigepealt seda vähest, mis 1343-1843 lõi välja erinevana orja argipäevast, millel oli maarahva kadund ning hävitet eneseteadvust; teiseks seda, mis oli ärkamisajal ning hiljem omapärasem. Viimast oli paljugi, ent see jäi järjest alla pseudosaksa - "eesti" kultuurisuunale, seeman sagedasti jo tekkides.

Siis, "keeleuuenduse kurv tuleb lõpmatuseni tõmmata". See tähendab teravaid muutusi meie suhtumises keelesseme ning eri styylitasandite arendamist, kindlasti aga "nurmeerimise" ja keeleelu koolmeisterliku pedagoogel-moogeldamise lõpungit.

Eesti Raadios tuleks sulgeda šlaagrite "liebe" ning "nur dich allein" ylearune vool; igavesti tuleb juurelda selle kallal, kel lasti käele suuda anda; kes pani saksad saanideks; mis oli maarahval Tammaru-rahvast ja mis oli Tiinast. Valus minevikume on terveni meie oma.

("Põllumajanduse Akadeemia" 27. I, 9. II, 17.II, 24. II 1972, nr. 4-7.)

* leema - vahest, vist kyll olema

* hedi - otsekohe

* velmuma - kuju võtma, syvenema

 

Mõni sõna seletamaks käesoleva artikli keelelist kylge.

J. Aavikust ja tema keeleuuendusest on kõik kuulnud. Ning - see pole ainult allakirjutanu arvamus - pole keeleuuendus lõppenud. Nii on allakirjutanu kasutand uuenduslikku keelt. Kõik sõnakujod ja vormid pole mõeldud tõrjumaks välja senist eesti keelt, vaid seda täiendamaks.

Kuidas aru saada neist vormest? Suur osa (-nd, -tet jne.) leiduvad väljaantud E. A. Poe juttude järelsõnas. Mis seal ei leidu, näiteks omastusliited, siis võib viimaseist aru saada iga soome keele õpiku abil. Ometi pole nad soome laenuks, vaid võetud maakeele murdeist ja rahvalaulude keelest.

Suurem erinevus soome keelest on 3-nda isiku omastusliited; soomes -nsa (-nsä) nii ainsuses kui mitmuses, siin teatud keeleajaloolise põhjendusega ainsuses -sa, mitmuses -na. Eitusverbi on pööratud: mina en, sina et, tema ei, meie emme, teie ete, nemad eivad.

Y-st! Allakirjutanu pole ses kysimuses fanaatik. Vajalik oleks siin vabadus igayhel tähistada seda häälikut nagu keegi paremaks peab. Traditsioon on meil olemas, juba rootsi ajal kirjutid mõned 'y'. Y kasuks räägib veel asjaolo, et uuem telegraafikeel tarvitab õ-oe, ö-oe, ä-ae ja y-ue. Y abil saaksime vähemalt yhe neist vähemaks: mitte 'mueueja', vaid 'myyja'. Liiatigi, milleks jätta niigi vaesest ladina tähestikust kasutamata yks sobiv ja kena täht?!

K. I. E.

Vikerkaar 1990, nr. 3, lk 72

 

Pea saab täis kolm aastakymment tookordsest kirjapalast põllumajanduskõrgkooli lehes.

Kõik ilmas muutub, inimesed, rahvad, maad... Kysidani nyyd, mida arvan muutununa sest muutunust?

Kurb on tõdeda, et synged järeldukseni peavad paika... Mõisad kui kultuuriväärtus ja muinsuskaitsjate hooleobjekt ning nende vastu viimased kõdunevad rehielamud; lastele pandavad nimed; mõisateenijate lapselapselaste koeralik niutsuv rõõm võtmal vastu ryytelkondade nyydisesindajaid Saksamaalt, vaimustund jutud tuhandeaastasest kuulumast õhtumaisesse kristlikku maailma; Maarjamaa rist... Saksa kivid saksastanevad edasi, tõsi mis tõsi.

Maarahvas ja eestlased, eestlus ning maa-rahvuslus, maarahvuslus... Kui kolmekymnendate lõpus leeski lootus, et kõigest hoolimata toimub kokkukasvamine ning synnib uus kvaliteet, uus eestlus teel tulevikku, siis võõraste vägivallavõimude ränk surve käis neist lootusevõrseist hallaööna yle. Vabadussõja võitnute vaim, luigade-looritsate-laamanite-tammsaarede arvustelev, samas ent loomisjulge vaim närbus ja võõras surveahistus soodustas aidameeste-köstrite-antvärkide muganemismentaliteedi põlistumist eestluse aluskoostisosisena.

Sama osis on leend põhitegija õõnestamal eestluse sisu, kuni taasiseseisvumiseelseis ja -järgseis rahvusliku vaimu tõusupuhanguis ning järgnend tagasilöökides see sisu osutuski mikski ypris sarnlevaks tyhjaga.

Ei saa lakata imestamast, kuivôrd hästi läks tookord seega, et Vabadussõda oli siis kui ta oli. Kolmkymmend aastat varem olnuks palju enam ja võimsamaid maarahvast sõdureid. Sõda poleks aga võidetud, sest puudunuksid eestlasist ohvitserid ning viimaste taga seisvad poliitikud.

Toimunuks vastavad sõjasyndmused kolm aastakymment hiljem, kaotetuks sõda taas. Olnuks ylikyllaga eesti haritlaskonda staapide töiks, ep olnuks aga piisavalt maarahva poegi sõdureina võitlema ja võitma sõda...

Eks see maarahva ymberkasvamine eesti rahvaks võta aega. Igayhes meist on olemas nii eestlane kui maarahva mees või naine. Kelles kuipalju kumbagi, on ise asi. On kahtlane, kas leeb kedagi juba, kel yldse enam ei kybetki maarahvast alles. Kröömike seda vana on ju isegi kadakais, ses eestlusekandjate tähtsaimas osas...

Kui eesti rahva tekke algusaegadel oli vaid yks sort kadakaid, saksa või õigemini baltisaksa kadakad, siis nyyd on asi tykkis peenem. Onvad juures kadaka-prantslased, kadaka-inglased, pärissaksa kadakad. Eivad ole kadund baltisaksagi omad. Eriti tunnuslikuks eestluse olemusele osutub aga sootumaks uue, n. ö. yldõhtumaa kadakluse synd ja mitmekihiline areng.

Alaväärsustunne ning võõra kultuuri kriitikata ihalemine on igasuguse kadakluse alus. Siia kehitub siis iseloomulik endaupitamine, "maailmatasemel" olek, võõraste suust iga vähegi tunnustava või selliseks tunduva sõnakese pyydmine.

Kadakluse lahutamatumaks omaduseks on loomisvõimetus, pinnalisus, terviklikkuse puudumine kultuuris ning taide-elus.

Olemuseldasa kadaklik või selle sarnanev (näiteks "kariibimere"-tyypi) kultuurikeskkond ei takista kyll väga särava ande läbimurret tuntusele, väljendub see anne aga, võiks öelda, kuidagiviisi perifeerselt või mõneti marginaalses vormis. Seda viimast vast kõigepealt moraalsest kyljest vaadatuna.

Kui terviklikus elujõulises kultuuris, sellases mil tyvi ning juured, pälvib jõuline, võimas anne oma taide ning kogu oma taidurlikkusega kaasinimeste armastuse ning austuse, siis kadakliku mõju alla sattund kultuuris on saatuseks kadedus, põlgus ning ollasa ligimeste irvitada.

Need olid vahest mõned mõtted tänases ... Ent kõik pole ometigi vaid halb. Murrete halvustamine meie praeguses Eestis on tublisti taganend. Tõsi, taganend on samal ajal vanad ehedad murrakudki, õigemin leeks öelda, paikkondlikud maakeeled.

Ja on veel yks lootus või aim. Teostuks see lootus, poleks sugugi paha. Yha rohkem näikse olevat meil siin neid, kes tähtsustavad puid, metsa, metsaelu, elamist metsaga, metsale, metsa ilu, elu ja olu.

Metsa, metslusse, metsikusse tulebki pageda eestluse hädade eest.

11. radokuud 10 211