[text]
Täna on

Omauskudest tänapäeva maailmas

Kalle Elleri ettekanne ja vastused kysimustele 3. leedokuud 10213 Mahu Tammealusel.

 

Kõigepealt sellest, mis asi on omausk. Omausk on mingi rahva usk, mis teadaolevalt ei ole mitte kusagilt mujalt laenatud – mõne teise rahva käest –, vaid on tekkinud sellesama rahva oma kultuuri pinnasest selle rahva enda tekkimise käigus. On välja kujunenud tavad ja arusaamad; samas on ka endale selgitatud, millesse usutakse, kuidas usutakse ja milline tähtsus on usul sellele rahvale.

Sellise määratluse alla lähevad maailmas väga mitmesugused asjad. Näiteks võib öelda, et juutide usk on juudi rahva omausk. Samuti võime siis tuletada, et tegelikult on kogu maailmas ainult yks rahvas ja õigemini osa sellest, kellele kristlus on omausk. Need oleksid siis need kylatäis Liibanoni või Syyria kristlasi, kes elavad mägedes Liibanoni piirist Syyria poole pääle umbes paarkymmend kilomeetrit. Seal on nelituhat inimest, kes räägivad veel oma muistset syyria keelt ja on syyria kristlased.

Võiks rääkida omausust sellises variandis, et omausk kui loodususk või loodususk omausuna. Ka selliseid rahvaid on maailmas olnud väga palju ja neid on ka praegu piisavalt.

Tänapäevases maailmas, seoses ökoloogiliste probleemidega, seoses kõikide tänapäeva maailma vaevavate globaalsete probleemidega, on ysna laialt hakatud mõtlema selliselt, et oma loodususk oleks vajalik asi. Ja on ka selliseid mõtteid, et omausk lihtsalt oleks vajalik asi.

Seoses ajutiste ja hooti käivate rahvusluse tõusudega, seoses kõikide nende asjadega on maailmas väga paljudel maadel, aga eriti nõndanimetatud õhtumaiste rahvaste juures – lääne kultuuri maades – juba terve selle sajandi jooksul käinud liikumised eesmärgiga leida oma rahvale oma usk või oma loodususk – mõlemad variandid on käigus olnud. Seda on tehtud palju ja tulemused on olnud väga mitmesugused.

Nyyd siis tuleks märkida, et meie, Eesti maausulised, oleme selles mõttes väga huvitavas seisundis ja täpselt kahe nähtuse piirimail. Yhtepidi me oleme algupärane omausk, nii nagu marid või nende naabrid udmurdid või väga mitmed rahvad väga mitmel pool maailmas. See tähendab, et kujutelmade, arusaamade põhiosa on jõudnud meieni läbi aegade ja jõudnud otse, suust suhu, pärimust pidi. Veel enam, mõned meie hulgast põlvnevad sellistest suguvõsadest, kus ennast kristlaseks mitte kunagi yldse ei tunnistatudki, vaid salaja, n-ö põranda all, kodudes, metsas, hiites peeti ennast siiski millekski muuks kui kristlikku usku, kristliku rahva hulka kuuluvaks inimeseks. Neid ei olnud muidugi palju, neid oli yksikuid. Näiteks minul isiklikult on ¼ minu päritolust sellise suuna pealt tulnud. Tähendab siis yks mu vanavanemaist kuulus sellisesse perekonda, kuhu oli jõudnud see vana usk, või nagu seda nimetati – vana lepingu usk, vana õige usk. Maausu nime tollal ei kasutatudki, nendel lihtsalt ei olnudki muiste oma usu jaoks nime.

Kultuuriliselt oleme me teatud mõttes samasuguses seisundis nagu need läänepoolsed, õhtumaised rahvad. Siin peame me endale aru andma, mida me siis tahame. Tuleb tunnistada, et väga suur ahvatlus on solidaarselt koos nende läänepoolsete rahvastega mõelda välja uusi asju ja muuta see siis vastuvõetavaks ja konkurentsivõimeliseks kogu ylejäänud maailma suurte usundite suhtes. Poliitiliselt oleks kasulik, kui saaksime öelda, et vaadake, kui võimas on meie usk, kui toredad ja uhked on selle rituaalid, kui suurepärane see kõik on – selline ahvatlus on väga suur. Teisalt aga see tee viiks just nimelt sinna ebakindlasse ja pidemeta maailma. Selle juurest on aga väga lyhike tee satanismidesse jms.

See jutt täna võib-olla eriti oluline sellepärast, et meieni on maausk jõudnud tõepoolest väga õhukese ja peene niidina. Ma pean ytlema, et kui ma selle, mis mulle on teada perekondlikku pärimust pidi, panen lyhidalt ja selgelt paberile kirja, siis sellest masinakirja lehekylge päris täis ei tule. Kyll aga see, mis sealt tuleb, on mulle isiklikult väga oluline, see moodustab võib-olla julgelt poole mu enda isiklikust olemusest, maailmapildist, vaatest.

Kui me leiame oma maakeral, et me siiski tahame järjepidevuse alusel kuuluda algupäraste, oma loodususundite hulka, siis sellisel juhul on meile suureks toeks ja koostööpartneriks just nemad – marid, udmurdid, Siberi rahvad – eelkõige meie hõimlased, alles siis need muud seal laias maailmas. Taolise koostöö, otsese vahetu kontakti ja yhiste ettevõtmiste varal saab kinnitust ja tuge see, kuidas ikkagi olla ja pysida sellel maakeral paigal ning kuidas sellel võib-olla algupäraste poole kalduda ja leida oma tee selles suunas. See valik on meil teravalt käsil. Me näeme ka oma natukene varasemas minevikus, kui palju on esinenud sellist leiutamist, fantaasiaid, sisuliselt ajaloo võltsimisi, igasugu uduseid teooriaid, kaldumisi kõiksugu õpetustesse, otsitud n-ö pseudoajaloolisi seoseid nii sumeritega jms., samuti pyytud ka sukelduda ufoloogiasse – haakida siis selle nn. oma usu või oma algupärase usu kylge mitmesuguseid ufoloogilisi teooriaid. Just nimelt sellisel maakeral olles on meile tähtis neid tunda ja nendest aru saada.

Aga sellel asjal nende algupäraste ja uustekkeliste uskude omavahelises kontaktis ja konfliktis on ka teine aspekt. Täna mari kart esitas selle meile. Väga paljude suurrahvaste esindajad on leidnud, et kristluse või poliitiliste ideoloogiate rajal enam ei anna kindlustada oma dominantsi teiste rahvaste juures ja mujal maailmas. Nende arust on nyyd paras aeg kinnistada selle maailmas tekkiva, laieneva nn. uuspäranduse laineharjale jõuliselt ja tugevalt oma rida ja allutada jällegi need teised, kes seni olid neile vastu sõdinud, oma mõjule. On võimalik näha vastavaid tendentse, kui jälgida maailma arenguid ja vastavasuunaliste inimeste rahvusvahelist sebimist.

Võtame näiteks India rohkearvulise uskude paketi. India kultuur, India riik ja India imperialism on leidnud, et need rahvusvahelised uuspaganlikud jms. grupeeringud ning nende meeleolud on väga sobiv pinnas, et omamoodi koondada ylemaailmne India imperialistlik agentuur, allutada see nende mõjule.

Kes on India usud? Need on omausulised, kogu see hinduism, see on sisuliselt omausk. Aga kui me nyyd vaatame, kui palju neid on, kui palju on seal erinevaid suundi, siis me saame sellest väga hästi aru, et seal on nii hästi peidus nii see oma loodususk kui ka igasugused muud omausud. Me teame, et nende omauskudest on kasvanud välja paar maailmausundit – nt. budism.

Ka selles suhtes on meil tänases maailmas vaja otsustada, kuivõrd me sellega kaasa läheme või kuivõrd me sellega kaasa ei lähe. Kuivõrd meil on vaja sealt leida seda tõde, lunastust ja uut sõnumit ja uut suhet ymbritsevaga – niihästi loodusega kui kaasinimestega. Kuivõrd see on meil peidus meie oma pärandis, meie oma minevikus ja selles, mis meil on yhist meie oma hõimurahvastega idas. See oligi minu jutu mõte, et juhtida tähelepanu sellele, et esiteks me viibime noateral. Me oleme nii seda kui teist ja kolmandat ja teiseks, me peame endale aru andma, kuhu poole sellest noaterast me tahame pääseda.

Miks me siis selles maailmas oleme täpselt noateral? Just nimelt sellepärast, et yheltpoolt on meil võrdlemisi hindamatu väärtus, s.t. järjepidev vana omausk, mida pole seal lääne pool – ei sakslastel kõigi oma tannenberglusega, ei Skandinaavia rahvastel kõigi oma väga mitmesuguse asjaga, millest võiks näiteks nimetada asatry–usku, või siis kus on näiteks kõik sellised tegelased, mida me kõik tunneme Eddast või mujalt kirjandusest, või Thor ja Odin ja taolised.


(Vastused kysimustele):

[…] Sellest, kas maausulisi on kahekymne aasta pärast kolm tuhat või kolmkymmend, peitub meie rahva pysimajäämise võti. Mina isiklikult arvan nii ja arvan seda siiralt ja sygavalt.

[…] See on ainus pääsetee sellepärast, et me näeme, et see eestlus, mis hakkas Jannseni pöördumisest eesti rahva poole “Tere armas eesti rahvas!”, see on nyyd läbi kõigi nende ärkamiste ja esimese vabariigi ja teise ja kolmanda jõudnud selgelt praeguseks puhtasse ja otsesesse ummikusse.

Jälgides Eestis syvenevaid tendentse, me näeme, et siin toimub rahvuslike, yldinimlike ja eetiliste väärtuste meeletu ja lakkamatu erosioon. Ja siin ei ole nähtavalt yhtegi teist tõsiseltvõetavat jõudu peale maausuliste ja nende selge ja kompromissitu suhtumise paljudesse asjadesse.

[…] Vaatamata väikesele arvule näen ma, et maausulised Eesti poliitikas on eetilisemad kui ylejäänud keskmiselt. See tähendab, et nad, säilitades meie rahvale, meie rassile omase skeptilise ellusuhtumise, ei kaldu kynismi. Sest võibolla meie oht praegu ei ole skeptitsism, vaid kynism, kyyniline suhtumine. Yha kyynilisemaks näib minevat.

[Aare Kasemets: Kolmekymnendatel pöördus eesti intelligents tegelikult selle poole, et kysis, kes me oleme, kust me tuleme, mis on meie pärisosa, mis seob meid selle maaga. Nyyd saab taas 10 aastat meie taasiseseisvumisest, kuid rahvusliku identiteedi kysimust niimoodi pole tõstatatud vaatamata sellele, et käib tugev trummipõrin EL suunas.] Võrdlus kolmekymnendate aastatega võib viia eksiteele. Millised olid kolmekymnendad aastad? Seal olid suured kylaelanike hulgad, kes olid kyll keskselt kristlikud, tähendab, mingid filosoofilised ja eetilised põhiideed olid pööratud kristlusse, kuid igapäevases elus, suhtumises metsa, esivanematesse – kõiges selles domineeris tegelikult, sisuliselt maausk. Ja see oli tegelikult tohutu suur mass maal. Nyyd mitte midagi sellist ei ole.

See, mis on nyyd see saja viiekymneaastane eestlus, tahaks kyll põhjalikku harjamist, läbipesemist ja ymbersõnastamist, see on nyyd kyll päris selge.

[…] Võtame näiteks Taani lipu, mis syndis legendi põhjal vallutuse käigus. Meil siis pyytakse siin tähistada Tartu Maarja Koguduse synnipäeva, mis syndis samal ajal, kui hukati ära terve Tartu linnatäis meie inimesi, vallutati ära Tarbatu ja kõik tapeti maha ja põletati maatasa. Samas veres ja tuhas syndis Tartu Maarja Kogudus. Praegu meid koolutatakse sinna, et meie rahvas eestluse osana tähistaks seal oma vanima koguduse syndi.

See kõik tuleb ymber sõnastada ja tõepoolest see eestlus vajab põhjalikku pesu ja siis ylesriputamist ja puhtaks harjamist.

[…] Siin on praegu möödapääsmatu filosoofiline lähenemine ja sygavuti minemine. See on meie ajal ja meie ruumis täiesti möödapääsmatu. Me ei saa praegu siin nii, et see ideoloogia on lihtsalt maal, kylas elava rahva loomulik ideoloogia. Meil on see kyll teada, ta on meil olemas, kuid ta on niivõrd habras. Teda säilitatakse raamatutes, käsikirjades ja olemasoleva põlvkonna peades.

Siin on situatsioon väga paju halvem kui Marimaal. Aga teiselt poolt peavad siin olema loomulikult rituaalid. Me osaleme neis väga hea meelega ja meil on väga hea meel maride suvistepalvusest täna ja palvusest mullu sygisel. Teie aitate meid neid pudemeid, neid kildet, mis meil on oma taigadest ja kommetest säilinud, lahti mõtestada ja omamoodi kildudest mosaiik kokku panna. Loomulikult peab arenema ka asja see kylg.

Kaasaegses maausus on filosoofiline ja loomulik suund.Tuleks säilitada alati mõlemad suunad ning kummalegi ei tohi lõpuni anduda.